Runneli eeposevajadus

Toomas Liiv

Kui ajas pole suurust, tuleb see ise kirjutada?  

 

 

Suurvaimudele on ikka määratud olla veidi üksik ja õnnetu. Suureks ja ülevaks saavad nad oma väikese ja madala aja kirjutada ikka ainult ise. Kui oma mõttelugu ise ei tee ega loe, pead leppima sellega, et eeposed jooksevad nüüd muukeelseid seebiseriaale pidi. Sirbi arhiiv

 

Hando Runnel, Viru veri ei värise. Ilmamaa, 2006. 72 lk.

 

Runneli äsja ilmunud luulekogusse koondatud tekste aastaist 1972 – 2006. Tegemist on valikkoguga, millel alapealkirjaks “Armastuse laulud” ning mis on pühendatud “sinistele, mustadele, valgetele ja rohelistele”. Nende pühendusvärvide juures on oluline “punase” puudumine. Vihje on olemas: punase värviga seostuvatele kommunistidele ei pühendata selles raamatus ridagi. Luulekogu esimese tsükli, aastaga 1972 dateeritud “Lindprii” puhul käivitub aga otsekohe intriig. Need luuletused on ju seotud kommunist Jaan Anveldi (kirjanikunimega Eessaare Aadu) romaani “Linnupriid” (1922-1923) filmiversiooniga, millega oli ENSVs, paraku, tõsiseid probleeme (vt lähemalt Küllo Arjakase kirjutist ajakirjas Teater.Muusika.Kino 2007, nr 1, lk 87 – 101).

Ent see selleks. Luulekogu “Viru veri ei värise” on jagatud kahte suurde ossa: “Laulud”, kus on tekste ENSV ajast, ja “Loitsud” tsüklitega alanud aastatuhandest. Seejuures esindab “Laulud” traditsioonilist, populaarset ja laululist Runnelit. See on lihtrahvale. “Loitsud” seevastu pakub proosatsevat, “pajatavat” poeesiat, mille nautimine eeldab elitaarset eruditsiooni.

 

 

Runneli lubadus

 

Runnelist ja tema luulest on kirjutatud piisavalt. On ka mainitud, et Runnel on prohvet, enamgi veel – vanatestamentlik patriarh (vt näiteks kas või Aare Pilve perfektset käsitlust: Sirp 10. III 2006, lk 6). See on õige, ja sellest järgnevas lähtugemgi. Sest Runnelil on patriarhaalseid probleeme. Ta on ise oma põhiprobleemi avameelselt tõstatanud aastaga 2002 dateeritud tsüklis “Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest”, kus, muuseas, kordub “pajatama” verbiga seostuv tuletuslikkus. Just see tsükkel on luulekogu “Viru veri ei värise” võti. Oli ju Kreutzwaldki viru verd ja mütoloogiliselt seotud Viru vandega (Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Nocksi väidetava vandega Rakvere lossimäel ajada nn eesti asja). Mainitud tsükli probleem iseenesest on lihtne: ükskord kevadsuvel olevat Runneli “mina” andnud lubaduse pajatada Kreutzwaldi ja Kalevipoja suhetest uute mõtete valgel, ent… uus saab peagi vanaks ja tuleb konstateerida: “Ei tohiks ükski anda liigseid lubadusi noorelt: / elu muutub, mõte muutub, / kangastused võivad kaduda!” (lk 30).

Kahtlemata on vähemalt selle tsükli puhul tegemist pajatamisega (mida iganes siis see termin ei tähendaks). Samas – samuti on tegemist ühe asjalikult mõtleva eesti mehe credo-laadse kokkuvõttega, mida teljestab nii isiklik (loome)kogemus kui ka pajatamisvajadus.

Vaatame asja aga laiemas perspektiivis. Kahtlemata on Runnel ise pikka aega olnud teatav lubadus, täpsemalt – eelkõige ikkagi teatav rahvuslik, s.t mingi Eesti (kehastamise/loomise) lubadus. Ta on ju nii patriarhaalselt väitnud: “Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega”. Need on legendaarseks saanud read, samaväärsed Kreutzwaldi surematu visiooniga: “Küll siis Kalev jõuab koju / Oma lastel õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” Siinkohal peabki küsima: kas võiks Runnelit käsitada tänase Kreutzwaldina?

Kõnesolevas luulekogus väidab Runnel Kreutzwaldi kohta: “Ta oli liiga suur. / Ümbrus oli väiksevõitu. / Kuigi mitte nii väike kui ehk praegu.” (lk 39). Kreutzwald kirjutas “Kalevipoja”, eepose. See on oluline. “Kalevipoeg” ei ole ju lüürika, luulekogu(d), vaid lugu, juhtumiste jada. “Kalevipoeg” on eepika, ent Runnelil eepikat peaaegu et ei ole. Siin on point. Runneli probleem ongi “oma/personaalses” “Kalevipojas”, oma loos. Milline võiks olla Runneli Kalevipoeg? Ehk on Runneli “Kalevipoeg” n-ö naturaalne Eesti, ilma Vabariigi, Valitsuse ja Riigikoguta, lihtsalt (eestikeelsete) laste ja lastelaste ja lastelastelastegagi täidetud Eesti? Ent see Eesti on veel kirjutamata. Kuigi programm/projekt on ju juba (Runneli poolt) luuletatud. Aga nad lähevad Eestist lihtsalt ära, need Runneli luuletatud “lapselapsed”, nad hääletavad n-ö jalgadega Runnelile (ja meilegi!) nii armsa Eesti vastu. “Lapselapsed” lähevad sinna, kus neile rohkem makstakse. Runnel (meie?) jääb (jääme?) üksi. Runnel on vist üksildasem kui Kreutzwald. Selles ongi Runneli suurus ja tema luule kvaliteet. Aga, jah, “lapselapsed”, s.t Eesti ümbrusena, on liiga väike ja läheb ära. 2001. aastal ilmunud nn tartlaste kirjanduslugu Runneli puhul seda rõhutabki: “/—/ mõjuka ideoloogi ning kultuuritegelase kõrval elab edasi opositsioonilise ja marginaalse asendi valinud kirjanik” (Eesti Kirjanduslugu. Tallinn 2001, lk 462). Tartlaste arvates on Runnel siis ise valinud endale marginaalse asendi.

 

 

Suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik?

 

Tegelikult on see ikka seesama – mees ja tegu. See on seesama – küsimine mehe ja tema teo järele. Tallinlasena vastan tartlastele: mees/Runnel on luuletamise/lüüritsemise (kui teo või ka tegemise) kõrval koostanud, kokku pannud ka oma loo, juhtumiste rea, nimelt – eesti mõtteloo, s.t ta annab välja sellenimelist raamatusarja. Sarja kirjutajad on küll teised mehed, n-ö Viru mittevärisev veri, ent koostaja on ikkagi Runnel. Runneli probleem on seejuures aga ka suhtlemises “suurustega” ja ta kirjutab Kreutzwaldi ning “suurustega” seoses: “Nad suhtlesid. / Kalevipojale Kreutzwald ei kirjutanud. / Ta kirjutas Kalevipoja.” (lk 39)

See on äärmiselt tähelepanuväärne suhtlemise vorm: mitte partnerile/suurusele kirjutamine, vaid n-ö partneri kirjutamine, Runneli puhul siis eesti mõtteloo kirjutamine endale partneriks. Luulekogu “Viru veri ei värise” haakub kõige otsesemalt tänase eesti rahvusteadvuse suurteo, “Eesti mõtteloo” sarja teostumisega. Kas pole Runneli poolt produtseeritav “Eesti mõttelugu” siis tänase Eesti “Kalevipoeg”? “Kalevipoeg” on ju mingis osas teiste meeste/naiste loodud ja Kreutzwaldi kokku pandud, konstrueeritud. Runnelil on vajadus Kalevipoja järele, ja tema Kalevipoeg (või vähemalt osa tema Kalevipojast?) on “Eesti mõtteloo” sari. See sobib. Runnel postuleerib oma luulekogus: “Kalevipoeg on suuresti / Kreutzwaldi enese isiku kajastus. / Suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik” (lk 39).

Siinkohal võib vaid tõdeda, et üks tänase eestikeelsuse tegelikumaid probleeme on, kas “Eesti mõttelugu” on Runneli enese isiku kajastus. Kas võib Runneli kohta ütelda: suur, üksiklane, ja mitte väga õnnelik? Kas Runnelil on praegu partner? Kas ta ikka tõepoolest peab kreutzwaldlikult endale partneri kirjutama/konstrueerima?

Sest ikka on Runnelil meeles Eesti reedetud lähiminevik ja reedetav olevik. Ühesõnaga – Eesti reedetus. Viru veri ei värise, ent v(V)iru veri reedetakse (pidevalt). Meie rahvusliku suurnaise/Kirjaneitsi Koidula kibedalõpulisest visiidist lauluisa Kreutzwaldi ja viimati nimetatu emanda juurde Võrru kirjutab Runnel: “See oli reaalsuse trauma. / See meenutab, muide, hilisemast ajaloost / eestimeeste käiku Moskvasse ja tagasi / baasidelepingu tegemise suurel kutsel (1939 siis)” (lk 36).

Ootuspäraselt jõuab Runnel käesolevas raamatus ka Tallinna Tõnismäe pronkssõduri juurde (lk 67). Runnel on pronkssõduri vastu. Runnelile omakorda on vastu professor Kaalu Kirme (vt Sirp 19. I 2007, lk 5), kes tõestab pronkssõduri olevat eestlaste Maailma-Kristjani, Kristjan Palusalu: “Teisalt olen veendunud, et Palusalu sügavalt isamaalisele hoiakule ei heida mingit varju see, et ta võis seista ühe tolleaegse parema eesti kujuri Roosi ees, kui see täitis üht järjekordset tellimustööd.” Aga Palusalu oli ju 1930ndate aastate Eesti Kalevipoeg! Palusalu võitis ju 1936. aastal maadluses tervenisti kaks olümpiakulda! Kui käsitada pronkssõdurit eesti meeste tööna, Kalevipojana, kelle ees tänase Eesti venekeelne kogukond koogutab ja kummardab… Küsimus on ju iseenesest ülimalt lihtne, küsimus on märkide loomises, mõistmises ja mõtestamises.

Runnel läheb aga kaugemale. Runnel jõuab ka veel ühe olematu skulptuuri juurde (lk 68): “Meie eluhoidva müüdi purustamine oleks / tahes-tahtmata ka Kalevipoja kui sümboli viimine merre. / See on küll meie omade meelehaigus.”

See on küll liiast, see Tauno Kangro olematu skulptuuri mõnitamine. Siin ajab Runnel pilli lihtsalt lõhki, ja see rikub luulekogu lõppemise ära. Runnel ei oska lõpetada. Selles on midagi sl-õhtulehelikku. Mingi olematu Kalevipoja nimetamine meelehaiguseks ei ole Runneli vääriline. Pealegi on tegemist Tallinnaga, aga Runnel on tartlane. Nii et Runnelgi libastub. Ent eks libastunud ka Kreutzwald, ja seda isegi oma “Kalevipojas”. Kahju, et “Viru veri ei värise” lõpeb (ja lahustub!) päevapoliitikas. Tegelik Runnel on igavikuline. Ta on ikkagi tõeliselt tänane Kreutzwald, patriarh. Teisisõnu: ma austan Runnelit. Meil on isa ja meil on Kalevipoeg. Meil on hea olla. Aga me väheneme. Ja me jätame (Eesti)maa mitte lastelastele, vaid venelastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming