Südametunnistus või likööriloik?

Andra Teede

 

Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud jutukogu “Luus” algas autori soovitusega lugejale lüüa raamat lahti kus juhtub ja lugeda. “Tavaline eesti proosa.” See soovitus annab Sauteri tekstidele lähenemiseks suurepärase võtme. Ei ole niivõrd tähtis, millise aasta või millise süžeega lugu ette võtta, Sauter haarab su ikka täielikult oma pöörisesse, olgu siis käes “Vere jooks”, “Indigo”, “Kogu moos”, “Luus” või midagi muud. Kirjanik ei räägi pea millestki ja samas räägib kõigest. Räägib kõige suuremast – ja iga kord samast. Tema minategelased – olgu nad siis lihtsalt olijad, pätid, hullud kunstnikud või pereisad – on pärast väikest settimist alati kokku üks ja seesama.

 

Kunagi sõnastasin enda jaoks mõtte: kui mina oleksin meessoost, väheke vanem ja kirjutaksin lühiproosat, siis tahaksin kirjutada täpselt nagu Sauter. Kasutada täpselt samasugust keelt, sama räppa ja sama jultumust, samu sündmusi ja tegelasigi. Jne. See oli ülimalt egoistlik või ignorantne või liiga pretensioonikas või banaalne või lihtsalt igavusest ideaale otsiv, aga nii see kõlas. Ja ma ei tahagi tegelikult teada, miks ma nii ütlesin, piisab täiesti sellest, et ütlesin. Praeguseks olen muidugi aru saanud, et isegi kui ma oleksin mees, siis ei hakkaks ma proosat kirjutades Sauterit kunagi kopeerima. Sest esiteks saaksid kõik mu plagiaadist aru ja teiseks ei tahaks ma sellist taaka eales oma õlgadele. Aga see ei takista mind karvavõrdki teda hindamast, pigem just paneb hindama täpselt nii palju, nagu ma hindan. Tegemist on ühe tähtsama tänapäeva eesti autoriga.

 

Sauteri rämejutud – leidsin selle määratluse kümne aasta tagusest Eesti Ekspressist – on kerged meeldima hakkama. Või pigem kerged omaks saama, nendes on äratundmisrõõmu, tuttavlikkust ja ohutust – sa tead, mida ostad. See on samasugune kindlus, nagu hetk enne igaöiste „kuivade tundide” algust lemmikpoodi lippamine, sest lemmikpoes on kindlasti seda lemmikõlut, mida öö üleelamiseks vahel vaja.

Kui tuttavlikkus välja jätta, jaguneb Sauteri võlu kaheks. Esiteks ta loomingu vormiline, tehniline külg. Tema kergus, kohati külm või hoolimatu fotografeerimine. “Nullnarratiivi kandev nulltekst. Pole nagu suurt midagi öelda ja pole, millega öelda, aga välja kukub miski, mis on lihtne nagu hingamine ja haarab palju,” ütleb asja kohta Jaak Urmet. Nii ongi. Selle “pole nagu suurt midagi öelda” varjus räägitakse tegelikult paljust, aga kõigest ühtlaselt vaatlevalt. Ükskõik, kas käsil on seks, vaimne kriis, sünnitamine, mõni killimise vorm või lihtsalt joogi libistamine.

See teine pool on see, mida kõik juba teavad – rämejutud ju siiski. Miks just koledus rahvale peale läheb, on küsimus, millele väga mitmeti vastata saab. Näiteks sinilille-autoõnnetuse teooria. Kui seista keset teed, mille ühes ääres on kena metsatukk, hirved kepslemas ja sinililled täies õies, ning teisel pool värskete veriste ohvritega vrakk, siis ei ole raske arvata, kummale poole pilk automaatselt kisub. Rämedus on lihtsalt ahvatlev. Raamatust loetuna on ta ka vabastav, kui ise maailma põrgusse saata ja oma haigust nautida ei julge, kui seda võib-olla isegi mõttes kombata väga ei taha, siis raamatust lugemine vabastab su igasugusest süüst. Sest kui maffiabossi mensuse tütrega seksimine või noateraga oma surematuse kompimine tekitab lugejas erutusvärinaid, siis pole selle nautimine siiski kuritegu, kuritegu on selle kirjutamine. Või ka seda mitte, kurjust ei ole, on tegu.

Sauteri minategelane mitte ainult ei otsi jamasid, vaid tekitab neid lausa sunduslikult, ta otsib süüd, ülimat valu ja pattu (“Nuga”, lk 39), võib-olla pääsemist piina kaudu, mingi sado-maso eelpuhastustule tekitamist. Umbes see, et kui ma praegu lõhun, siis äkki hiljem on kergem, äkki ilmutab end selle peale mingisugune rahu või rahuldus. Ja see on iseenesest väga inimlik. Mul on au olnud tunda nii kirjanduses kui ka päriselus teisigi selliseid mehi – tegelikult inimesi üldisemalt, naised võivad olla kordi hullemad, aga Sauteri kontekstis tundub sobilik asi meesteni ümardada. Neid, kes armastavad või vajavad või vähemalt hindavad kedagi või midagi, aga on selle kõrval ise nii vigased, et arvavad alateadlikult, et tekitavad oma lähedastele kahju juba ainuüksi enda olemasolekuga. Ja siis keeravad ise poolteadlikult elujamasid kokku, panevad maju põlema ja luuletavad – või kurat seda teab, äkki just räägivad tõena – hommikul kell pool neli unisesse mobiiltelefoni lugusid armastatud naise kaisust otse prostituutide manu lippamisest. Tavaliselt on need jamad ülileidlikud ja pannakse toime väga avalikult, valatakse kivvi ja tuuakse linnarahvale kaemiseks. Et siis armastatu näeks, et mees on paha ega vääri teda. Ja nii saab mees vabaks ega pea enam süümepiinu kannatama.

Ja siis lõpuks, et kui verinoor “Indigo” Peeter ütleb võõrale tüdrukule, et ta millegagi väga ei tegele, tööl ei meeldi näiteks käia, vastab tüdruk: “Ole siis niisama. Las olla mõni inimene ka niisama.” Ja muud polegi tegelikult vaja, eks see nii ongi, et mõned inimesed on lihtsalt vajalikud nende olemise pärast. Täpselt nagu lemmikpood, millele väärilist ei ole, või lemmikõlu, millest miski paremini ei maitse. Ja täpselt nagu Sauter, keda olen kuulnud kutsutavat nii eesti rahva südametunnistuseks kui ka kusagile toanurka parketile kuivanud likööriloiguks, mis tuleb kiiresti koristada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming