Säänest kalla muialt saa-õi

Kauksi Ülle

Tänavu sõlmus kolmikuks kokku Ilvese Aapo Räpinä-teemaliste ajalooliste näitemängude joru, mis algas 2002. aastal näitemänguga ?Ööpik Võhandu kaldalt? ja jätkus 2003. aastal tükiga ?Wõõbsu palas!?. Seesuvise pala pealkiri oli ?SILLAPÄÄ OSSI KRONIKA?. Suurte tähtedega on pealkiri kirjutatud sellepärast, et on kaks peategelast ? Sillapää Oss ja Sillapää Loss ning L tähe kadumine siltidelt ja sündmuste kadumine kroonikast on tüki üks naljaseeriaid.

Ilvese Aapo, Räpinä rahvanäitlejate seltsing, lavastaja Raivo Adlas ja Räpinä seltskond annavad juba, nagu öeldud, kolmandat suve head etendust, kõneainet kohalikele ja põhjust Räpinä sõita kaugemaltki. Millega seletada rahvamurdu kõigil aastatel kõigile etendustele?

Ilvese teater on täiesti iseäralik, omanäoline ja kõvasti kinni Räpinä minevikus, kuid tänapäeva seisukohalt lahti mängitud. Näidenditel on palju tasandeid ? ajaloolised erinevate võimude jagelemised, tulekud-minekud ja seal kõrval trupisisesed või vähem või rohkem kohalikud naljad, kuid ikkagi on see ajaloolisuse ja tänase üldise ja inimliku suhe nii paigas, et neid etendusi käiakse nautimas nii kohapealt kui kaugemalt.

Esimese näidendi ?Ööpik Võhandu kaldalt? peategelane Hermann Julius Schmalz ilmub seni viimases näidendis põlvpükstega Maltsi Härmina, kes soovitab mõisnikul paberivabrikus ise raha trükkida ja väidab, et seto laul ?õlõ-õi jälle?.

Puuaia sõda, üks Mahtra sõjaga sarnane kohalik talupoegade vastuhakk mõisale on antud pealtnäha kiretu tõmbega, ei ole see Vilde ega Kivirähki moodi, vaid täiesti teisiti. Puuaia sõda ja teisi sõdu ning lahinguid etendab tantsutrupp Kagu Kabujalakõsõ suure lustiga, nii nagu sõnalisse ossa on ka liikumisse põimitud tsitaate (?Tuljak?, eurolaulu ?Tii? tüdrukute liikumine jne).

Üldse võetakse ajaloolise sildi all läbi iga-sugust tänast kila-kola. Mõisapreili poolt vaevatud toapoisile seletab Euroopas töötanud kokk lambasoolte saladust, Sillapää Oss leiutab mobiiltelefoni ja mõisahärra on usin kataloogi järgi kauba tellija, köögiaknasse piilumine ennustab seebiseriaalide levikut ning kartulikoorimise masin teeb lõpuks kartulikrõpse.

Omaette huvitav on teatri sünd Räpinäs. Mõisaproual on igav ja härral ei jää muud üle, kui teater ooperi ja balletiga moodustada. Stseens, kus näiteseltskond on äkki publik ja publik on järsku teater, on hiilgavalt mängitud. Tihti ei näe professionaalses teatris niisugust taset, et iga laval olija on sisse elanud ja täie rauaga teeb, mida vaja. Kiita saab Peeter Sibula mõisahärrat, Henri Mäesaare Maltsi Härmi, Uno Nagelmaa mõisahärrat, Helgo Lemsalu kokka, Jaan Aruste kubjast. Üldse on trupis häid näitlejaid, kelle anne aina täiustub, ja tuleb ka uusi, näiteks tänavune üllatus oli mõisaproua osatäitja Mare Otsingut oma loomuliku saksa keele ja hoiakuga.

Näidendis kaotatakse pärisorjus pealtnäha lihtsalt: mõisnik laseb Ossil ja Härmil kupja kepi kõrvale toimetada ning kupja sõim kaotab väe ? niikauaks kuni mõisatagusest sitahunnikust leiab kubjas üles kunstluuderohu ja banaanidega ilustatud (euro)kepi. Aga samamoodi lastakse kõrvale toimetada ka Sillapää Ossi Kronika, nii et sellest, mis tegelikult olnud, jääbki vaid mälestus, millest kirjutajad ja mängijad vahel elustavad tükikesi ? nagu sõnakuulmatute talupoegade karistamine kohustusega koduaeda rododendron vm muu taim istutada või mõisa käsk taredele korstnad ehitada.

?Sillapää Ossi Kronika? on tegelikult ümberjutustamatu näidend, see on mängiv näidend. Kogu aeg on laval mitu asja, esiplaanil räägitakse mingit tähtsat dialoogi, aga taamal käib köögis mürin ja ajab suitsu, rõdul igavleb proua ja kusagil kabistatakse kedagi. Ilvese näidendite publik enamasti ei pääse kuiva nahaga: möödunud aastal sai ta vett, kui põlevat Wõõbsut kustutati, nüüd pühkis luuamoor hoogsalt lossiesist ja köögist lendas nõusid. Vahepeal istus tegelasi pealtvaatajate seas ja pealtvaatajad said luuda hoida ning pidid kartulikoorimismasina toodangut mekkima.

Näidendite suurele vaadatavusele ja populaarsusele aitab kaasa ka virgalt töötav korralduskogu. Iga kord on Ilves ilmutanud kogu näidendi ka raamatuna, mis trükitud Räpina paberivabriku taaskasutatud paberile, samuti ripuvad õigel ajal laial alal nägusad kuulutused ja kohapealt saab etenduse särke.

Hea meel on kiita, et Ilvese Aapo koostöös Räpinä tegijatega on kirjutanud ja mänginud Räpinä kohaliku ajaloo enda jaoks selgeks, lustlikuks ning õpetlikuks, tuues selle käigus mujalt rahvast Räpinät avastama. Ajal, mil nii paljud loomingulised inimesed ikka veel kogunevad Talina kesklinna suitsustesse urgastesse, teevad väikeste linnade mehed (üks Ilvese laul, vihje ka Contrale, kes Urvastes lasteaeda asutab ja raamatuid kirjastab) kirjanduse, teatri, muusika ja mänedzmendi ajalugu. Sest need etendused on pisut nagu mõisateater, kus mängivad huvitavalt päriselu ja rolli suhted, sünnib tegelik paigavaimu hoidev koostöö ja mida hoiab koos lähedasem suhe kui palgalise teatri näitlejaid.

Triloogia kolmas näidend on kõige hoogsam ja näidendim, kirjutatud väga hea sulejooksuga (klahvide klõbinal peaks vist tõlkima) ja selle poolest tegid targasti need sajad inimesed, kes näidendiraamatu ostsid. Tegemist on veidi keerulisema tekstiga ja hea on teda ka mitmeid kordi lugeda, laval paljutahulise tegevuse jälgimisega paratamatult osa hiilgavat teksti läheb kõrvust mööda.

Nii jääbki üle lõpetada tunnustusavaldus Ilvese Aapo näidendile, lavastajale ja näitemänguseltskonnale tsitaadiga kohaliku kala söömise stseenist:

Kokk: Hää kala.1. sulane: Säänest kalla muialt saa-õi.Kokk: No Mehikoormast vast ikka saab. Ja Võõbsust.Kubjas: (Oohkab raskelt, sööb kala.)1. sulane: No ei saa! Säänest kalla saat inne Räpinäst.Kokk: Miks? Mille?1. sulane: Selle, et see on minu suitsutatud ja püütud. Mehikoormast sa küll minu suitsutatud ja püütud kala ei saa.Kokk: Seda jah. (Söövad kala.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming