Saare fenomen ja erootika

Toomas Liiv

  “Saar” on hea sõna kõigepealt luuletajatele, sest ta on n-ö riimilembene, kergelt ja kõlavalt riimuv. Riimuvat tuleb otsekui varrukast: baar/paar, kaar, laar, taar (hapendatud jahujook), vaar. Kusjuures “ÕS 1999” määratleb “saare” tähenduse väga elegantselt – “veega piiratud maismaa”. Sellelaadsetest elegantsetest käsitustest võrsuvad ka saare kui teatava ruumisegmendi kõikvõimalikud tõlgendamisvõimalused, saarefenomeni, insulaarsuse metafüüsilised konnotatsioonid.

Eesti kultuuri austajale on saare fenomen tõenäoliselt kõige tuttavam seoses painavate armurõõmudega. Piisab, kui meenutada Friedebert Tuglase kõikevõitvat erootilist impressionismi novellis “Maailma lõpus” (1915), kus saare naise (Hiigelneitsi!) hiigeliharus ruineerib ja lõpuks kriminaliseerib isegi meremehe. Või siis August Gailiti romaani “Purpurne surm” (1924), kus tegevuspaigaks oleval Varria saarel seksuaalselt hullunud naiste hordid ajavad taga väljasurevaid mehi.

 

Saarepiiga lugu

 

Saare fenomeni, teisisõnu saarelisuse/insulaarsuse diskursus algab siiski Friedrich Reinhold Kreutzwaldist, tema sulest sündinud eeposlikus “Kalevipojas”. On ju Kalevipoja saatuslik ujumisreis Soome eepose 4. loos seotud just ühe väikese kaljusaarega (ilmselt praeguse Helsingi lähistel), kuhu eeposeheeros kesköö paiku jõuab ja kus ta siis, jalad vees, pisut püüab tukkuda: “Kalevite kange poega / Siruteles väsind selga, / Vesil vettind külgesida / Vastu kaljurüngastikku, / Istuteles isteluida / Sammeldanud kivi sülle / Kaljupingi keske’elle, / Jättis ripakille jalad, / Varbad vete veeretile, / Labad lainte langudelle, / Kedrad vooge kiikuvalle, / Meredelle mängituseks” (lk 61). Järgneb unenäoliselt imeline armulugu: sellel kaljusaarel elab “Saare piiga peenikene”, kes parasjagu keskööl kangaid, mis “ööde vilul haudusivad”, valvab ja seejuures oma meretagusest armukesest laulab. Ujumisest puhkav Kalevipoeg (Kreutzwaldi järgi “petispoiss”) ei jäta loomulikult juhust kasutamata, laulab Saare peenikesele piigale vastu ja juhtubki see, mis juhtuma peab: “Saare piiga, peenikene, / Istus ise mehe kõrva, / Langes lapse rumalusel / Kogemata kalda peale, / Sammeldanud kivisängi.” Pärast tuleb kiljumine, mängu tuleb piiga isa, Kalevipoeg nimetab oma ema ja isa nime, Saare peenikene piiga ehmatab selle peale, komistab ja kukub merre, upub, Kalevipoeg sukeldub teda päästma, ent ei suuda piigat “vete vilu voodikesest” leida ja hakkab kohe Soome poole edasi ujuma, ja ujudes lohutab veel saarele maha jäävat piiga isa: “Tütar sinul sattus vette, / Ema minul varga võrku; / Viletsad me, vennikesed, / Õnnetumad ühevõrra!”

Hea lugeja on muidugi tähele pannud, et meie Kalevipoeg hindas naistest ainult oma ema, saare- ja põrgupiigad teda põhimõtteliselt ei huvitanud, kuigi ta nendega n-ö tegemist tegi. Lapsi tal ei olnud, vanapoisiks ta jäi, vanapoisina istub eestlaste eeposeheeros tänaseni põrgu väravas. Aga asi algas saarest… Väidan, et Kreutzwald pani oma “Kalevipoja” 4. loos paika eestluse perekonnaparadigmana hälbelisuse ja seostas selle saarega. Seega – saar kui kreutzwaldliku Eesti hälbelisuse konstruktor, kui eestluse hälbe võimaldamisviis. Ma ei hakka siinkohal detailsemalt meelde tuletama, mida tõi seiklus Saarepiigaga Kalevipojale kaasa Soomes (mõrvaga lõppenud kaklus ja mõõganeedus). Konstateerin vaid, et ühel nimetul Helsingi-lähedasel kaljusaarel aset leidnud seksuaalsus tekitas tagajärgedeahela läbi eestlastele arhetüüpselt jalutu ja põrgusse saadetud abitu kuninga.

Teisisõnu – saar on eestikeelsuses see metafüüsika, mis tingib nii Eesti häbi kui ka häbituse. Siinkohal pole vaja rääkida nendest saartest, kuhu Kalevipoeg hiljem, maailma otsa otsides sattus. Piisab esimesest, sellest peenikese piigaga saarest.

 

Stalinlikud saared

 

Samas, Kreutzwald ise ei olnud mitte mingis mõttes saarlane, ta ei olnud Saaremaalt pärit. Kreutzwald ei kirjutanud Saaremaast, Kalevipoeg Saaremaaga otseselt seotud ei olnud. See-eest on konkreetselt Eesti saartest palju kirjutanud muhulane Juhan Smuul. Tõsi, tema luulendatud saared on suures osas stalinlikud, mis tähendab – põhimõtteliselt samuti metafüüsilised, füüsikatagused, mitte-tegelikud. Ent selles smuulilikus metafüüsikas on saarel kummatigi meeldejäävalt erootiline roll. Smuuli saare-erootika on delikaatne, ja just seetõttu lummav. Meenutagem Smuuli legendaarselt sõnastatud koori Gustav Ernesaksa ooperist “Tormide rand” (1949), mis lõpuks võimsalt kuulutab: “Ennem Kesselaid see liigub / Lalli Tooma laudile, / ennem rott võib kassi murda, / kui su jätan järele.” Tegemist on armastuse niisuguse apoloogiaga, mille kõrval Kalevipoja Helsingi-lähedane “mehetegu” ei ole mainimistki väärt. Ja siis tuleb Saaremaa (ja saare-erootika) luuleline kulminatsioon – Debora Vaarandi surematu “Talgud Lööne soos” (1946) oma juunikuise Saaremaa heinamaa-ööde ja kuldtärniga noorukese sõjamehega, kes keerutatavat-lennutatavat linalakk neidu (väidetavalt) püüda ei saa. Ei ole siia enam mitte midagi lisada. Oleme n-ö brändi juures. Oleme müümas. Saaremaa arendajatele võib vaid soovitada Lööne soo kunagiste talgute mahaparseldamist – paneme Soome penskarid Saaremaal kraave kaevama!

Ja ometi ei suuda seda saatev rahahais olematuks teha Saaremaa tõelist trumpi – kirgliku suudluse esmast hurma: “Oi, Saaremaa niitude kastesed süled, / öövaikuses lauludest helisev nurm, / hõbepilvedes helendav taevas su üle, / ja kirgliku suudluse esmane hurm.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming