Sakkidega Jelgava

Jānis Joņevsi heviromaan „Jelgava 94“ tuletab meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka üleoleku või põlastuseta.

TRISTAN PRIIMÄGI

„1980ndad olid parimad, kuni tuli see memmekas Cobain ja keeras kõik tuksi,“ ütleb Mickey Rourke nimitegelase rollis filmis „Maadleja“.1 On maitse asi, kas tema sentimendiga nõustuda või mitte, aga on fakt, et Nirvana tulek rokiareenile 90ndate alguses paiskas rokiskaala raskemas otsas segi kogu mängureeglistiku. Ühtäkki oli ajast ja arust igasugune fantastika, kujutelmad, operetlikkus (mis metal’ile muidu nii omane). Asemele tuli reaalsuspüüdlus, apelleerimine mingisugusele „tõelisusele“ maailmakäsitluses. Kättesaamatu rokkstaari lakksaapad vahetas kulunud ketside vastu töölisklassist pärit ja elu ebaõigluse peale vihane väikelinna nooruk.

Läti kirjaniku Jānis Joņevsi esikromaan „Jelgava 94“ algab aga ühe teise märgilise sündmusega, Kurt Cobaini enesetapuga. See murranguline sündmus lükkab käima ühe toona 14aastase poisi vahetu ja ausa kirjelduse, mis tunne on suureks saada koos muusikaga. Cobaini enesetapuga kaasneb ta enda üllatuseks maailma muutev tõdemus: muusika endaga peaaegu sama oluline on võime selle abil vastanduda normatiivsusele. Nirvanat kuulati selleks, et leida oma luuseristaatusele mingi tugi või põhjendus. Cobain oli kahtlemata põlatute kõneisik – mis­antroopia ja romantika meedium ühtaegu. Tema surmaga kaasnes aga pühakustaatus ja täielik kanoniseerimine. Joņevs kirjeldab värvikalt, kuidas pärast Cobaini surma kõlas Nirvana kõikjal, kaasa arvatud tee ääres peatunud politseiautost: „Meie muusika kõlas isegi vaenlaste autost“ (lk 76). Mis mõte on kuulata muusikat, mis on oma tähenduse kaotanud, sest konteksti enam ei ole? Meenub stseen kitarrikaelaga filmist „Blowup“ ehk „Fotosuurendus“:2 rahva sekka visatud kitarrikael põhjustab kontserdil suure lööma, ent kui see juhuse tahtel rüseluses peategelase kätte satub ja ta selle klubist põgenedes maha viskab, ei tee tänaval maas lebavast kitarrikaelast enam keegi välja. Kultusese on kaotanud oma tähenduse, alles on jäänud pelgalt füüsiline objekt.

Kui juba politseinikud Nirvanat mõistavad, tuleb leida midagi krõbedamat, mis suudab täita sama funktsiooni: hoida püsti enesemääratluseks nii vajalikku müüri meie ja nende vahel.

Pentagramm ja voblad

Kui „Jelgava 94“ esimene osa „Lask“ näib otsivat samamoodi oma tasakaalu ja rütmi nagu Cobaini enesetapust kõikuma löönud noorsugu, läheb teises osas „Kuu“ – Nirvanast eemaldumise hetkest – lugu tõeliselt käima: autor sukeldub Läti 90ndate metalunderground’i, säästmata detaile ja kirjeldades põhjalikult ühe subkultuuri eripärasid. Omamoodi märgiline on juba raamatu pealkiri „Jelgava 94“. Muusikafännidele on selline kuju – nimi, millele järgneb kahekohalise numbrikombinatsioonina aastaarv – olulisem kood kui miski muu. Nii tähistati bändide albumeid kõnes ja kirjas. Iga selline kombinatsioon on igale koodikasutajale tähendustest ja seostest laetud märk, nagu hieroglüüf, mille napis kalligraafias on peidus lugematult tõlgendusi: see on muusikastiili, bändi diskograafia, miks mitte ka ühiskonnas oluliste sündmuste, aga kindlasti ka isiklike ja kollektiivsete mälestustega seotud tähenduste kandja. „Jelgava 94“ puhul on bändinimi vahetatud linnanime vastu ja ka sellega kaasneb rikkalik kontekst. Jelgava kui mitte-Riia, mitte-keskus koos sellest johtuva eri- ja isikupäraga.

„Jelgava 94“ sündmustiku vabameelset ja vaba joonega kirjeldust on võimalik lugeda kahel moel ning minu meelest on lugemine põhjendatud mõlemal juhul. Asjasse pühendatutele on siin ilmselt tublisti äratundmisrõõmu: pole just palju raamatuid, kus on kirjeldatud bände, nende albumeid ja muusikat sellise põhjalikkusega. Kuigi mõnede faktide ja õigekirjaga on kohati (vahest meelega, aga võib-olla tõlke tõttu?) eksitud – Asphyx pole Rootsi, vaid Hollandi bänd näiteks (lk 93) –, on kirjeldused ja loetelud täpsed. Tõsi, subkultuuri olemuse määrab üldine meelsus ja ideoloogia, aga terad sõkaldest ning tõsise järgija kaasajooksikust eraldavad siiski pisiasjad. The devil is in the detail.3

Kõik kirjeldatud sündmused on mingis variatsioonis aset leidnud ka Eestis: plaadimägi, esimesed kontserdid, aupaiste skeeneliidrite ümber, plaatide ja informatsiooni defitsiit (need kaks viimast olid tihti ka otseses seoses, domineerima kippusid need, kellel oli parem juurdepääs muusikale ja infole). „Jelgava 94s“ kirjeldatud on reaalsed selles maailmas kunagi tegutsenud inimesed. Mäletan, et kunagi räägiti imelugusid Läti plaadimäest: keegi seal käinu oli näinud, kuidas kõrvuti olid olnud müügis plekist lõigatud pentagrammid ja voblad. Kui eestlased käisid korraliku (tagurpidi)ristiinimese kombel koos kesklinnas, Vabaduse väljaku ääres Harjumäel, siis Läti plaadimägi asus kuskil Riia lähedal metsas. Tuleb välja, et Jelgavast pärit noortele kuttidele oli see kummaline hevihiis sama müstiline kui eestlastelegi. Paaris ülinaljakas peatükis kirjeldatakse kaht retke Püha Graali juurde, mille täpset asukohta ei tea keegi. Lätis oli vabaduse hind selline, et tuli minna linnast ära, kaugele metsa. Tuttavlikku on nii mõndagi plaadimäel ja teistel üritustel koos käinud inimestes ja nende juttudes.

See raamat tundub aga toimivat ka täiesti teistel asjaoludel: Joņevs on osanud seda raamatut kirjutades vaadata toimunule ühtaegu nii seest kui ka väljast, mänginud korraga kaht mängu. Universaalsemat äratundmist pakuvad muusika foonil toimivad sotsiaalsed suhted, unistused (hakkame tegema maailma parimat bändi!), kahtlused ja eneseotsingud. Neid üldteada noorukitele iseloomulikke kasvuraskusi suudab mõista igaüks. Subkultuur lisab sündmustele originaalse kastme ja pakub neile, kes pole selle maailmaga kokku puutunud, rohkelt koomikat. Oma ja võõras segunevad siin kohati väga metsikult, aga mitte tingimata mustvalgelt. Peategelase Janka ebatõenäoline ja ootamatult tekkinud sõprussuhe kahe kantpeaga on täielik Jim Jarmuschi stiilis möödarääkimise tulevärk. Mõlemale tundub teine pool absurdse ja koomilisena, aga ometi leitakse mingi ühispind – juhul, kui suudetakse subkultuuri koodi taga näha inimest (seda juhtub küll pigem harva kui tihti).

Jānis Joņevsi romaan on pälvinud Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Randvelt

Reeturi tagasitulek

Joņevsil on saanud kirjutada „Jelgava 94“ kahest rakursist korraga sel põhjusel, et ka tema on reetur. Raamatu tegelik ilu on küsimuses, kui kaua on mõtet jahtida oma unistusi ja mis hetkest on siiski aeg konformismiks. Ühel hetkel teevad seda peaaegu kõik (Joņevs lõpetab näiteks täiusliku klišeena sügaval vaenlase tagalas, reklaamiagentuuris). Need vähesed, kes endale kindlaks jäävad (või ei suuda muutuda), teenivad ära pühakustaatuse subkultuuri sees ning nende vankumatud põhimõtted on omamoodi indulgents kõigile ärapööranutele.

Katartiline on ka Joņevsi tagasipöördumine tuttava maailma juurde kümnend hiljem. Kiire inventuur toob julmalt päevavalgele kompromissid, saavutamata jäänud eesmärgid. Kaks maailma põrkuvad jõuliselt, aga siingi, nagu ka kantpeade puhul, on Joņevs vältinud lihtsa vastupanu teed minekut, vägivaldset vastandumist, ja otsinud kokkupuutepunkte, mõistmist. Tulemus on seetõttu ettearvamatum ja märksa naljakam.

„Jelgava 94“ tuletab taas meelde, et subkultuuride ja erinevuste üle võib naerda ka ilma üleoleku või põlguseta. Evolutsioon on alati seotud mutatsiooniga, iga areng teisiti mõtlemise või olemisega, ja edasi lähevad need, kes erinevad normist. Kui ühiskond üritab meie sisekontori hallid küprokseinad puhtana hoida, siis on selliste raamatute ülesanne joonistada sinna üks sakiline hevilogo.

1 „The Wrestler“, Darren Aronofsky, 2008.

2 „Blowup“, Michelangelo Antonioni, 1966.

3 Saatan peitub pisiasjades.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming