Salaaken paralleelmaailma

Brita Melts

Piret Bristol, Paralleelmeri. Tuum, 2007. 168 lk.  „Meie elu mõte on tühiasjade sekka pöördumatult kaotsi läinud; keegi ei tea enam oma õnnetuse põhjust või mis on tähtis, mille nad on ära kaotanud. Nad on unustanud, et kõige tähtsam on olla hea” (lk 147).

Algavad eriskummaliste meeleoludega uidangud mööda Tartu tänavaid. Nähakse inimesi, kes on kõik nii erinevad, aga mingis mõttes ometigi samad ning alati tuttavad neile, kes juhtunud kas või Zavoodi või Illegaardi boheemlikku atmosfääri, et lasta ajal lihtsalt kulgeda ilma ühegi välise katkestuseta, omasoodu justkui teises maailmas. Paralleelmaailmas. See ei ole maailm, mida kohtab päevavalguses nähtavail tänavail. Paralleelsus saabub õhtutundidel koos öise linna kollakasvalge valguse ning mõne õlle või veiniga, koos uitavate inimeste ning legendaarsete vaimudega. Antud juhul muutub Tartu vaim mitmepalgeliseks ning selle ilmingu võib suisa taandada konkreetsetele isikutele. Lugejale jääb avastada, et paralleelmaailm asub tegelikult päris lähedal.

„Paralleelmerest” ei tasu otsida selgepiirilist lugu või lõpetatud mõttekäike, pigemini avalduvad raamatus salapäraste uste avanedes erinevad muljed, iseäralikud seisundid, ebareaalselt mõjuvad mõttelennud ning hoomamatud ajahetked, nõtke rütmiga vahelduvad isiklikku tähendust omavate majade poeetikast kantud impressionistlikud suletõmbed ning inimesi jälgivate pilkude refleksioonid, ööhämarusse mähkunud unenäolisuses hingab salauste taga piiluv teistsugune maailm. Autori jutustamis- ja kirjeldamislaadi läbib otsast lõpuni ahvatlev saladuslikkus, ometi võib too saladuslikkus osutuda iga lugeja jaoks kohalolevaks ning äratuntavaks reaalsuseks või mälestuspiltideks, mida hoiab koos seesama sõnulseletamatult ainulaadne atmosfäär, mis autori puhulgi. Mõistagi pole see igale lugejale ühtmoodi tuttav, selle tunnetamine sõltub sellest, millistel salakorteritesse viivatel lagunevatel ja peaaegu nähtamatutel treppidel keegi astunud on, läbi milliste salaakende väljaspool paiknevat aeda kiiganud, millistele nähtamatutele ustele koputanud jne. Kuid arvata võib, et neid olukordi ühendab midagi, mis osutub omaseks nii mõnelegi, olenemata esemelisuse tähenduslikkuse erinevatest tahkudest.

 

Raamatu lühipalasid on nimetatud proosalaastudeks, seda nad muidugi ongi, kusjuures ei maksa arvata, et seetõttu oleks välistatud kaante vahele paigutatu tervikmulje. Tekstide erinevad avanemised annavad kätte kohati täpsemaid, kohati mitte nii selgelt määratletud liikumisskeeme, kuid need paljutised hetked paigutuvad ikkagi mõnele ühisele nimetajale, olgu selleks siis paralleelmaailm, Jaama ja Roosi tänava ristmik Tartus, Kirjanik, „See, Kes Ei Tea, Kes Ta On” või midagi muud. Avaneb salauks, sisenetakse labürinti, kus varitseb kohati lausa tontlik õhustik, kuid hirmutunnegi võib tähendada teatavat turvalisust ning äraeksimist ei ole kordagi karta, sest ees ei oota mitte lihtne seiklemine tavalisil linnatänavail, vaid silmitsi seismine paigaga, mis „on üleni mina ise” (lk 167) – olgu selleks minaks siis autor ise, potentsiaalne lugeja, mõni tuttav jalgrattur, juhuslik mööduja või kes tahes: „Näen kõiki ta tänavaid ega eksi neil ka ainult vaimusilmas kõndides. Näen neid hämaruses ja valguses, siis kui päike alles tõuseb ja valgustab kujusid, lehti, mis joonistavad õrna mustri seintele ja aedadele, näen hommikuniiskeid tänavaid ja öiselt tühje promenaade, mida patrullivad miilitsaautod. Näen korraga aastaaegade vaheldumist ja polegi tähtis, kas mind on seal või ei ole, sest vaimus olen seal ju kogu aeg, kuigi reaalsuses elan hoopis teises kohas” (lk 167). Ja polegi tähtis, kas linn, mis „on üleni mina ise” on Tartu või Praha, kas üle jõe viib Turu sild või Karli sild, sest see paik on nagunii ruumiliselt mõõtmatu ning oma erilis-isiklikus tähenduses päriselt adutav vaid mentaalsele pilgule. Paralleelne meri lainetab unenäoruumis, milles kaigub mitmusliku reaalsuse polüfooniline kaja, ja see kõik ongi võimalik, nagu on võimalik ka sadamine valikuliselt vaid üksikus kohas, mida rööpsest paigast eraldab läbipaistev, kuid tihke vihmasein – kirjutamine loob iseseisva reaalsuse, jäädes siiski pelgalt raamatu sisse. Pole oluline, kas hetked ning olukorrad vastavad pisiasjani silmaga nähtavas ning käega katsutavas maailmas aset leidvale, kui need on kirjutaja poolt läbi tunnetatud ja mingil moel ka läbi elatud. „Mu raamatutest leiab seiku, mis on tervenisti välja mõeldud. Mitte et istun laua taga ja neid sulepeast välja imen, vaid mõeldud välja sel kombel, et olen üritanud sündmusi vaimus või reaalsuses läbi elada. Raamatus on juhtuv raamatu mõttes tõsi ja peab olema kooskõlas muu raamatuga” (lk 41); „Tegelikkuse panin kirja. Kõik on tõsi, aga teistmoodi tõsi – raamat pole maha kirjutatud materiaalsest reaalsusest, vaid vaimsest reaalsusest” (lk 42).

 

Autor maalib miljööd pühendunud detailsusega ning seetõttu väga usutavaks. Tulemuseks on tugeva isikupäraga pildilisus, mis ei ole siiski lõpuni kõrvalistele pilkudele kättesaadav, pelgalt vihjeid võib haarata, sest see kirjutamine on korraga isiklikes mälestustes hõljumine ning oleviku hämarapäraste radade hoomamine, mida ei ole võimalik viimseni ära seletada. Kuid on üsna tõenäoline, et öise linna kollakas valgus kumab mingil hetkel kõikidele sarnaselt ning hajusad varjud peidavad enese taga tuttavat tunnet. Ja lõpuks on nii mõnelegi omane seesama moment: „Mõtlen hoopis kirjaniku peale, kellel ei ole mõnikord maailma paremaks muutmiseks muud vaja öelda kui „tere”” (lk 62). Autor ei anna küll ühegi inimese puhul – neid hulbib paralleelmeres ikka omajagu – määravat välist kirjeldust, „[k]es ei taha saada vale mõõdu järgi mõõdetud, see ei tohi nimetada asjata ühtegi nime” (lk 92). Kuid üht-teist võib siiski tabada, kas või tunde põhjal, mida need inimesed tekitavad, see on nii tuttav. Tõsi, minu Kirjanik või Luuletaja ei pruugi kanda sama kodanikunime, mis autori või kellegi teise mõtetes, aga ta on kuskil olemas, olgu kas või tundmatu tuttavana, ja tunne jääb ikkagi samaks. Üldsusele kõneletakse sümbolite keeles ning sümboleist moodustub igaühe (mitte ainult tartlaste!) jaoks oma saladus.

Omapäraselt nähtub, kuis tegelasi mõjutavad ka paigad, neist hoovab mingit erilist lummust, mis suunab olukordi ja toimimisi, samuti seob inimeste individuaalseid mõtteid ja tundmusi. Majad, erinevad ruumid ei ole kirjeldatavad ratsionaalsete geomeetriliste parameetrite järgi, sest igal ruumil on oma iseäralik hingus – võib ka öelda Madis Kõivu sõnutsi kohavaim –, mis toetab suhtelisust, tajumise subjektiivsust ning isegi kontekstuaalset dünaamilisust. See on vaikne poeetiline voogamine, milles valitseb tundmuste ambivalentsus: paralleelmaailm mõjub korraga ehmatavana, õõvastavana, ometi hoovab üleni kummalisest õhustikust ka alatist tuttavlikku hubasust. Toimub mängimine nii ruumiliste dimensioonide kui ka mälestustega ning looduvat pildilisust ei ümbritse teravad ja selged piirjooned, kuid selles segases meeleoluski on midagi üdini loomulikku ja harjumuspärast – aga mitte igavat! –, seegi kannab paralleelmaailmas sümbolväärtust. „[S]ümbolid ja kujundid, mis ta on appi võtnud iseenda ja oma asja tähtsuse tõstmiseks, muudavad ta elu väljapääsutuks olukorraks, sest sõnadel ja sümbolitel on oma elu ja seaduspära” (lk 92). Nõnda nagu majadel on oma lugu, kohtadel ainuomane lõhn ning inimestel iseloomulik hingus.

Paralleelide sõnastused on päris tihked, sõnade vahel ei ole nähtavat ruumi, ometi mahutub sinna palju peidetud energiat. Nõnda juhtubki, et kuigi kirjutan seda arvustust päälinnas viibides, osutub teksti maagia niivõrd tugevaks, et mõtteis kulgen ennastunustavalt selle teksti sees ja hõljun mentaalses Tartu-labürindis. Tekib isiklik kontakt tolle rööpse maailma ning autori isiklike mõttekäikudega. Paralleelmeri on paik, kus võib veel silmata vanaaegset lund, kus kõikidel vanadel majadel on oma lugu, kus võib juhuslikult sattuda tundmatusse paika, kus ometi tunnetatav tuttavlik hõng, kus kõrtsides kohtab ainulaadselt mõjuvaid inimesi: „Kohtumine kirjanikuga tähendab, et hakkab imelikke asju juhtuma” (lk 61). Need imelikud asjad on kõik tegelikkuse loomulik osa. Seda tasub kogeda, avage raamat ja lugege end selle sisse. Sest tegelikult kehtib antud juhul bartheslik täheldus, et ei saa rääkida midagi selle teksti „kohta”, vaid saab rääkida selle teksti „sees”, selle teksti kombel, kuid mina pole autor ega saa rääkida teksti sees ilma selle olemust meelevaldselt lõhkumata. Praeguseks olen ilmselt juba piisavalt lõhkunud merede lainetavat paralleelsust, seega jäägu siinkohal see lõhkumine pooleli.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming