Salamandri peibutamine

Arno Oja

Mats Traat seab tulevaimule ülle küll hõrke kujundeid, küll algriimi, küll aforisme ja ümberütlemisi.      Mats Traat, Tule rüütamine. Kujundanud Jüri Kaarma. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 94 lk. Tulevaimuga on kirjanik Mats Traat alati soojades sõbrasuhetes olnud. Läinud sajandist  uude tõi luuletaja Traat kaasa oma unistused, mis veiklevad kui sädet peitev ränikivi („On unistus kui ränikivi”, 2000). Samanimeline proosakirjanik kutsub meid juba paarkümmend aastat „üles mägedele”, ehkki neid „mägesid” peale Tammsaare Vargamäe eesti lugejarahva meeles eriti polegi. Nüüd on siis Palanumäe, salamandri keelenilpsatustest põlenud mägi, oma kolm korda pompoossem ja sedavõrd ka rõhuvam kui Vargamäe. 

Mõne aasta eest pakkus kirjandusloolane Toomas Haug välja veel müütilise Troojamäe, kus Kreutzwald ja ta semud olevat poisikestena Trooja sõda mänginud ning täismeestena sõlminud Viru vande, tõotades anda eesti rahvale vaimuvalgust. Ehk andsidki. Loodetavasti mitte tulevaimu möllavat valgust, mis Trooja linna ammuaega igaveseks ajaloo hämusse paiskas. Metsik salamander on ohjeldamatu ega  talu narrimist.     

Sestap keelitabki luuletaja Traat kiirgavat tuld rüütama ja tulevaimu austama. „Leegi huvid on ulatuslikud”, manitseb ta vaadeldava raamatu nimiluuletuses (lk 72) ja soovitab enne jaani tulelt sõbralikult küsida, millesse teda riietada. Riitus ise sarnaneb pruudi rüütamisega enne pulmi, sest autor pakub välja ainult pidulikke naisterõivaid. Peale kübara ja kohtuniku talaari, mis on sootud. Hästi sobib tule ehtimiseks ka parlamendipuutumatus, leiab Traat luuletuse lõpus. Ent olgu see üks neist stoppkaadreist, millega stsenaristiharidusega autor oma tekste armastab lõpetada.  Ometi peab küsima: kui tuli on pruut, siis kes ja kus on kosilased? Kellel laseb salamander end peibutada?       

Paljude kandidaatide seast püüabki luuletaja raamatu esimeses osas manada esile toda õiget, tehes seda kord proosalähedases vabavärsis, kord sententsiks teritatud otseütlemise lakoonilises keeles. Aegade hämarast tõuseb üks põlvepikkune poisike, Andres või Jaan, kes kusagilt kõrgelt (müütiliselt Troojamäelt? jumalikult Hoorebi mäelt?) kumava valguse paistel jookseb puutelgedega vankri järel, endal  „käes mättakirves / kultuuri tööriist” (lk 10). Eluaeg maadleb too poisike Nihiliga (lk 43), hoides „inimväärikuse Ariadne lõngast” (lk 29) kinni ka siis, kui „Must mees tuleb jälle / rääkima reekviemist” (lk 13) ning kõikjal keeb surma ja vägivalla otsatu pillerkaar. Polegi oluline, kas see poisike tuleb Paluperast (lk 18), Arulast või Porikraavilt (lk 44), Palanumäelt või Vargamäelt. Oluline on, et tast kasvab mees. Eesti talumees, kes  peab oma „lõppematut monoloogi saatuse ja Jumalaga” (lk 21). Ehk istub temagi kord pärastlõunal Põhja-Tammsaare aidamademel ega tarvitse seejuures Katku Villu kombel Raskolnikoviga kogemusi vahetada (lk 19). Selleks ent tuleb läbida tuleproov – minna kosja tulevaimule endale.     

Aga „kirg toob meelde käske / tuli haralisi mõtteid”, hoiatab luuletaja Traat (lk 91).  Käsk kohustab, kirg pimestab. On Andrese või Jaani enese valida, kas ta kosjateed valgustab piibli õpetussõnades (21:4) patuseks tunnistatud õelate lamp, mis Mats Traadi jõgiromaani lõpujaos ripub Palanumäe kohal, või omaenda sisemuses põlev armastuse tuli, mis suudab hajutada ka ümberringi mäslevad Kaose kuningriigi nõidusunenäod (lk 59). „Tule rüütamise” algusosa päädib Wilno sõjakooli lõpetamisel junkur Laidonerile  kaasa antud sarkastilise tarkuseteraga: „Mõnitamine karastab ainult rahva karakterit / Kui ka poodaks” (lk 48). Eks vilgu nendegi sõnade kohal õelate lambi pahaendeline kuma. Koguni nõnda pahaendeline, et autor laseb kujundaja Jüri Kaarmal eraldada oma raamatu selge tsesuuriga kaheks tsükliks. See tavatu teguviis äratas mus sama tavatu mõtteuiu. Üks raamatu lõpuossa paigutatud luuletus, milles autor küsib tehistulilinnu,  sirjelinnu ja fööniksi ühiste geenide järele, on pealkirjastatud kui „Loengul” (lk 92). Sellele eelneb „Lühikursus” (lk 91). Kas ei peitu siin ja Kaarma kujunduses kurbirooniline vihje eesti rahva ajaloole, nõukogude haridusele ning ühele teisele „lühikursusele”, mis meid pool sajandit oma lõa otsas hüpitas? Raamatusse jäetud tühik on siis lootuste sirjelinnule ja (ajaloo) tuhast tõusnud fööniksile läkitatud sõnum, sest luuletused küüditasid  end priitahtlikult maapakku.       

Luuletuskogu teises pooles vahelduvad äratuntavalt nüüdisaegsed apokalüptilised ajapildistused, mida valgustab elektripirn kui tühjas köögis hõõguv prohveti silm (lk 81) piimjalt kumavate lampide (lk 65) paistel nähtud unenägudega. Paraku pole neil erilist vahet. Valgusvihku satub ikka seesama maailm, kus marutuul „mängib õigluse klaasliitsilmadega” (lk 65) ja „kaabakas kaalisoolana  / imbunud isamaasse” (lk 55). Kusagil peidab ennast „kontrolltõejoon” (lk 90), aga kusagil on ka „tuumapähklikohver” (lk 71). Niisugune on maailm pärast Põrgupõhja põlengut (lk 65). Nüüd kondab seal öösiti Vanatühi ja arutleb, „kuidas muuta tulekahju unenäoks” (lk 76).       

Eks seegi ole omamoodi salamandri peibutamine. Poeb ju too olevus vahetevahel tulest välja, jätab oma saba sinnapaika ja kasvatab kohe uue. Tihti ta küll sedaviisi ei toimi, sest tulel on ju tarvis hing sees hoida. Saati veel siis, kui kosilased tulekul. Kosilase teekond tulepruudini aga on pikk ja vaevaline. Poolel teel on Andres või Jaan juba vanaks saanud. Nüüd kõnetatakse teda liignime pidi – Kitzberg. Ei mingit „härrat” ega priinime. Lihtsalt Kitzberg. Kunagine poisike, kes vankri taga lippas, sõidab praegusajal moodsas bussis ja valutab südant otsekui Ülemiste vanake. Vanake seepärast, et Tallinn ei saa kunagi valmis, Kitzberg jälle mure pärast, millal kodumaa kord koju jõuab (lk 52-53). Pruuti mees ses elus vist ei näegi, tule rüütamise jätab aga meeleldi luuletaja  Mats Traadi hooleks.       

Ning ta valik on õnnestunud. Luuletaja seab tulevaimule ülle küll hõrke kujundeid, küll algriimi, küll aforisme ja ümberütlemisi. Traadi kujundisüsteem on üles ehitatud nõnda, et üks osa sellest peibutab salamandrit, teine samaaegu kimbutab kriitikut. Autori peaaegu et eakaaslane Ott Raun tõdes kunagi arvustust kirjutades: „Mats Traat on loomult nii totaalne kirjanik, et teda suudab avada vaid samasugune totaalne analüüs”  (Looming 2005, nr 3, lk 454). Küllap vist. Sellegi kogu arvustajad pole läinud kaugemale Traadi luule omapära ja olulisuse üldsõnalisest toonitamisest. Siinses kirjatükis üritasin väikest klaaspärlimängu luuletaja pakutud helmestega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming