Salo “Laulude laul”

Toomas Paul

  Lisaks Vello Salo ülemlaulu tõlkele on meil olemas ka Uku Masingu oma.

 

Piibel (kr biblia, raamatukesed) on õigupoolest raamatute kogum. Tuhatkonna aasta jooksul kirja pandud Vana Testament (VT) koosneb üpris heterogeensest kirjavarast. Mis tahes tõlge nivelleerib paratamatult heebreakeelses originaalis valitseva kirevuse. Poeesiat tuleks tõlkida teisiti kui kroonikaid. Ilukirjandusena saaks ja võiks tõlkida kirjanduslikku teksti, seadusekoodekseid nagu 3. ja 4. Moosese raamat peaks tõlkima nagu ikka juriidilisi tekste. Muistses tõlkes kreeka keelde, Septuaginta’s, ongi toora tõlgitud äärmiselt täpselt, tarkuskirjandus ja prohvetid aga üsna vabalt.

Piibel koosneb raamatutest, mida ei pea tingimata vahendama ühiste kaante vahel. Möödunud aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Vello Salo tõlgitud ülemlaul (ÜL). Tegemist on tõepoolest uue tõlkega, seda näitab juba pealkiri, mille XVIII sajandi luteri pastorid tõlkisid “ülemlauluks” (vrd sks Hoheslied) ja mis on nüüd sõna-sõnalt edastatud nagu teisteski keeltes (ld canticum canticorum, ing the song of songs jne). Tekst on jaotatud peatükkide asemel üksiklauludeks, pandud neile sobivad pealkirjad ja oletatavad esitajad (Neiu, Peiu, Heerold, Koor) ning varustatud põhjaliku tausta selgitava sissejuhatusega. Kristiina Rossi meelest: “Tõlketekstist olulisem ongi selle Ülemlaulu väljaande juures kommentaar, mis püüab Vana Testamendi alal võhiklikku lugejat delikaatse sõbralikkusega otsa peale aidata” (vt “Oi, uus Ülemlaulu tõlge, ja kommentaaridega!” – Vikerkaar 2007, nr 1/2, lk 173).

Kuna ülemlaulus esineb rohkesti sõnu, mille tähenduses ei olda kindlad, ja tekst on puhuti arusaamatu (nt Ül 6,12b), on mõistetav, miks tõlked tulevad erinevad. Näiteks Ül 4,3j: “Su huuled on kui helepunane lõng / ja su suuke on kena; / su meelekohad on kui kranati-õuna pooled / su juuksetukkade vahel. / Su kael on kui Taaveti torn, / mis on ehitatud kindlustusiks” (1939), on Salol: “Su huuled on kui punane pael, / su kõne nii armas. / Su põsed loori taga / granaatõuna pooled. / Su kael on nagu Taaveti torn, / trofeede tarvis tehtud”. Või Ül 4,10: “Mis ilusad on su armatsemised, mu õde ja pruut! kui palju paremad on sinu armatsemised kui viin, ja su õlide hais kui kõik muud kallid rohud” (1945), on Salo sõnastuses: “Ah, kui magus on su armastus, / mu õeke, mu mõrsja! / Su armastus on parem kui vein, / kõigist palsameist parem / on su õlide lõhn!”

Vello Salo on esitanud lisaks oma tõlkele võrdluseks 1739. aasta esmatrüki ning 1939. aasta juubelipiibli tekstid faksiimilena. Kuna Jaan Bergmanni VT tõlge  resp. versioon jäi käsikirja ning Harald Põld ei saanud oma tõlget enne Teist maailmasõda valmis, on kolmandaks VT tõlkeks Endel Kõpu paguluses tehtu, mida 1968. aastast peale kasutatakse piibliseltsi väljaannetes. Salo ütleb oma töö kohta: “Käesolevaga astub eestlaste ette niisiis neljas tõlge, mis on samas ka esimene ühe Vana Testamendi raamatu kommentaaridega varustatud tõlge maakeelde” (lk 70).

Ülemlaulu lembeluulet on tõlgitud ka vanaheebrea poeesia näidisena. Salo nimetab Kristiina Rossi, kes on publitseerinud ülemlaulu katkendeid oma 1996. aastal trükitud antoloogias “Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet” (originaaltekst ja tõlge lk 70 – 103, kommentaarid lk 337 – 340). Tal on jäänud mainimata aga üks nõukogude ajal ilmunud tekst. Püüdsin oma “Eesti piiblitõlke ajaloos” registreerida võimalikult kõik, mis on teada redigeerimise ja uuesti tõlkimise kohta. Ometigi, selle olin unustanud, ja ilmselt teised ei teagi, et midagi niisugust on olemas. Olen tänulik Sirbi toimetusele, kes nõustus piinliku seiga heastamiseks tänases lehes uuesti trükkima Uku Masingu tõlke ning kommentaari, mis ilmus 1969. aastal ajakirjas Noorus (nr 1, lk 53-54).

Nooruse luuletoimetaja Arvi Siig hakkas tollal ajakirjas avaldama uut rubriiki. Saatesõnas öeldakse: ““Lüürika aastatuhanded”, uus sari, mis “Nooruses” ilmuma hakkab, tahab anda klassikalise lüürika näiteid umbes 3000 aasta pikkusest perioodist sõnakunsti ajaloos, mille kestel on välja kujunenud kaasaegse maailmakirjanduse esteetilised normid ja maitsed. Lüürika on üks kõige ürgsemate lätetega kirjanduslikke žanreid, mõndagi väga ürgset on see olemuslikult säilitanud meie päevini. Esitades materjale küll muistsest (ja hiljem keskaegsest) Idast, küll antiikseilt Vahemere rahvastelt, küll Euroopa uuema kultuuri piirkonnast koos kommentaaridega vastava ala spetsialistidelt või harrastajatelt, loodame kokkuvõttes pakkuda teatavad põhijooned sellest suurest ajaloolisest pildist, mida kui tausta peaks tundma küll igaüks, kes moodsatki lüürikat tahab tõesti süvenenumalt mõista. Käesolevas numbris teeme algust I aastatuhandest e. m. a. pärineva vana-heebrea “Ülemlaulu” katkenditega; piiblitõlgete vahendusel on see iidse armastuslüürika suurteos mõjutanud hilisemat luulet sügavalt; esmakordselt võib aga eesti lugeja nüüd tutvuda “Ülemlaulu” värssidega teaduslikult eksaktses tõlkes ja põhjalike kommentaaridega dr. U. Masingu sulest, saades niimoodi aimu ka väga vanade materjalide käsitlemise suurest problemaatikast.” Järgmises numbris oli Sappho (Ain Kaalep), siis Horatius (Astrid Kurismaa), Rudaki (Haljand Udam) jne.

Nelikümmend aastat tagasi pakkus doktorikraadi ja kolme litsentsiaadikraadiga piibliteadlane Vello Salo end appi piiblit tõlkima, ent E.E.L.K. Konsistoorium Stockholmis ei võtnud ettepanekut vastu. Nii tuli tal üksi jätkata. 1970. aastal kirjastas ta oma neli erinevas stiilis Markuse evangeeliumi tõlget koos kümne varasema versiooni faksiimilega. Siis tulid vahele kõiksugused muud hiigelmahukad tööd.

Nüüd on ta pöördunud tagasi oma eluunistuse juurde. Salol on tõlgitud Vana Testamendi psalmid ning need peaksid peatselt trükist ilmuma.

Eesti Piibliselts püüab praegu piiblit tõlkida talgukorras, s.t komisjon tuleb kokku ning siis arutab üheskoos salm-salmilt, kuidas peaks teksti sõnastama. Töö edeneb vaevaliselt. Siit sugeneb mõte: kas ei võiks XXI sajandil tõlkida Vana Testamenti nii, et eri autorite raamatuid eestindavadki eri inimesed? Vello Salole lisaks Kristiina Ross, Kalle Kasemaa, Urmas Nõmmik, Andres Gross ja noored hebraistid – neid tuleb aina juurde –, igaüks võiks tõlkida mõne talle meelepärase piibliosa. Toimetamise käigus võiks ju pärast ühtlustada reaaliate vasted, kas kingad, jalatsid või sandaalid, kas pudulojused või lambad ja kitsed, aga lõpptulemusse jääks alles tõlkija maitse. Ent ega seegi ole vajalik. Eesti esimeses piiblitõlkes – mitme mehe ühistöös, kui pärast Põhjasõda kümmekond pietistlikku muulasest vaimulikku tõlkis osade kaupa pühakirja – on rahumeeli jäetud redigeerimata eri tõlkijate kasutatud numbrisüsteemid, ja nii on seal osas raamatutes vanamoeline neli kolmatkümmend, teistes modärn kakskümmend neli, ning see ei häiri lugejat põrmugi. Miks ei võiks siis postmodernse aja piibel üritada tõlkes edastada originaali keelelist ja stiililist mitmekesisust?

 

 

 

ÜLEMLAUL

2, 8-14

8  Oh kuula! Mu lemb,  juba säält tuleb ta,

 ta hüppab mägedel,  ta kargab kinkudel,

  gaselli sarna mu lemb  või hirvepoja,

9  juba seisab ta siin  me seina taga,

 läbi akendest silmitseb,  läbi võredest vaatleb.

10  Hakkab mu lemb  ja ütleb mulle:

 “Mu hellake, tõuse ju  tule nüüd, mu kaunike,

11  rajuaeg ju tõesti mööda,  vihm lakkas, juba läks,

12  ju lilled ilmunud mullast,  aeg kärpida käes,

  ja turteltuvi häält kuulda  me maal,

13  taliviigid kollaseks löövad,   viinapuu pungad lõhnavad,

 mu hellake, tõuse ju,  tule nüüd, mu kaunike!

14  Mu tuvike kaljulõhedes,  peidus kuruteel,

 sa näita mulle nägu,  tee mulle häält!

 Su hääl ju meelis,  su silmnägu mõnus!” 

 

3, 1-5

1  Oma voodis otsisin öösel  üht, keda lembib mu hing,

 teda otsisin ja ei teda leidnud,

  teda hüüdsin ja ei tema kostnud.

2  “Eks ma tõuse ja uida linnas,  tänavaid ja väljakuil,

 eks ma otsi, keda lembib mu hing!”

  Teda otsisin ja ei teda leidnud.

3  Mu leidsid valvurid,  kes uitmas linnas.

 “Keda lembib mu hing, näinud te?”

4  Vaevalt möödusin nendest,  kui leidsin selle,

 keda lembib mu hing.  Teda hoidsin ja ei teda jätnud,

 et tuua oma memme majja teda   ja oma sünnitaja tuppa.

5  Teid vannutan, Jeruusalemma tütred,  nurme gasellide ja hirvedega,

 et teie ei ärataks ega ärritaks  lembust enne ta soovi!

 

6, 4-7

 

4  “Sa mu hellake, kaunis kui Tirsa, nagu Jeruusalemm mõnus!

  Jube nagu lippurid!

5  Oma silmad kääna mu eest,  sest mind nad heidutavad!

 Sinu juuksed otsekui kitsekari,  mis voolamas Kil’adilt,

6  sinu hambad otsekui utekari,  mis uhtmiselt kulgemas,

 neil kõigil kaksikud,  ei talletut nende seas,

  sinu huuled otsekui karmiinlõng  ja mõnus su veste,

7  kui granaatõuna lõik su oimukoht  su loori takka.

 

 

ÜLEMLAULU (sīr hassirīm, “laulude laul”) peeti Saalomoni (valitses Iisraelis 965-926) teoseks, keda kujutleti agara poeedinagi. Ta on üks raamatuid V(ana) T(estamendi) kolmandas osas (“Kirjutised”), pole seega täisväärtuslike hulgast. Talmudistid polnud kõik rahul tema paigutamisega VT-sse, sest teda laulnud joomarid kõrtsideski. Nemad juba seletasid teost allegooriliselt, väites, et siin kirjeldatakse dialoogi kujul Jahve ja Iisrael-naise armastust, sest mujal VT-s sageli jumalus on mees, tema rahvas naine. Kristlased asendasid isikud Jeesuse ja kiriku või inimhingega. Allegooriline seletusviis eeldab, et enam-vähem kõik teksti sõnad on sümbolid või metafoorid selle viitamiseks, mis toimub teisel või mitmel pinnal. See seletusviis iseendast ei ole ekslik, sest väga paljud luuletajad on alati taotlenud mitmeti-mõistetavust. Et armastusena võib kirjeldada vägagi erinevaid suhteid, siis saab Ülemlaulu paari asendada mistahes teise paariga: Jeesus–hing, vaim–keha, inimene–tarkus jne. Viimane neist oli Jahve-Iisraeli allegoreesi teisendiks juba väga ammu, sest hokma “arukus, taip, oskus”, on naine, kes noorukile ühtaegu emaks ja mõrsjaks (Õpetussõnad 8, 1-9, 6).

Õpetlasi, kes ei pooldanud allegoorilist tõlgendamist, koheldi ketseritena (nõnda Mopsuestia Theodoros aastal 553, Castello 1545, Luis de León 1567). Esimene neist pidas raamatut luuletus-koguks, kuid alles Herderist pääle (1778) see vaade uuesti elustus. Wetzstein (1873) avastas, et kaasaegsed süüria pulmalaulud sarnlevad Ülemlauluga (noorpaari koheldakse kuningapaarina ja kirjeldatakse neid) ja sest ajast teda võrdlemisi üldiselt arvataksegi pulma- (ja armastus-) laulude koguks ning koguni mitmed katoliiklased on selle vaate poolt (Dubarle 1954, Audet 1955). Kuid alati on leidunud neidki, kes Ülemlaulu on pidanud draamaks või miimoseks (Origenes u. 220, Jacobi 1771, Gebhardt 1931, Waterman 1948) või kirjeldavaks poeemiks (Thilo 1921, Bea 1953). Säärased seletused enamasti erinevad üksteisest täiesti, koguni oletatud osaliste arvu suhtes.

Kuid Erbt 1906, Neuschatz de Jassy (1914), Bertholet (1918), Meek (1920-1923), Wittekindt (1926), Haller (1940), Schmökel (1956) hakkasid tõlgendama Ülemlaulu kunagise Ištari ja Tammuse kultuse lauluraamatuna. Põhiliselt siin siis oleks kirjeldatud nn. hierosgámos’t (“püha pulm”), milleks kuningas ja üks preestritar mängisid jumalusi. Sumeri kultuuri piirkonnas (ja ta mõjualuseil mail) see oli üks päris tähtsaid kultilisi toiminguid. Taolisi (ja teist laadi) armastuslaule on leitud Sumerist, Paabelist, Assurist ning leitakse ühtlugu juurde. Assurist koguni saadi üks armastuslaulude algridade register, mida küll ehk kõiki pole kasutatud kultuses.

Olen Wittenkindti poolt, ehkki ta vahel metafooride tõlgendamisel kindlasti eksib, sest loodus-kirjeldused ei tarvitse olla seksuaalistatavad viimseni. Sääraseid kultuslaule võis kasutada tavaliseski pulmas (vähemalt pärast mõne sajandi möödumist) ja mõistetav on püüd neid seletada allegooriana. Sest “püha pulm” ei olnud ainult jumaluste matkimine, vaid sundiminegi. Seega sümboolne toiming, mille sõnaline osa on alati pooliti allegooriline.

Ülemlaulu heebrea tekst on säilinud võrdlemisi halvasti ning sisaldab palju haruldasi või ainukordseid sõnu, mis seetõttu pole tähenduselt selged. Muistne kreeka tõlge Septuaginta (LXX) ja süüria tõlge Pešitto (S) sageli eeldavad mõneti erinevat algteksti. Nende varal kohati korrigeeritakse heebrea teksti. VT-i luules on vahel vigadest värsiehituses otsustatav, on sõnu puudu või sugenenud “seletuseks” juurde. Kuid Ülemlaulu luuletusil pole ühtlast värsitehnikat. Heebrea värsijalaks on tõenäoliselt nn. “irratsionaalne anapest”, sest rõhutute silpide arv võib kõikuda 0–4 vahel ka siis, kui taastada muistsed sõnakujud. (On võimalik, et keel laulmisel erines tublisti keelest kõnelemisel.) Rõhusilpide arvu järgi nimetatakse värssi, nagu: kaksikkaksik (2+2), kaksikkolmik (3+3), tavaliselt hokma-luules), kiinaa (3+2, “itk”, algselt leinalauludes) jne. Et paljudes lauludes värsivorm näib muutlik, siis on tänini vaieldav, kas selline segadus on algne või osutab teksti riknenust. Stilistiliselt iseloomustab heebrea (ja muistse Ida) luulet umbes säärane parallelism nagu meie rahvalaulus ja igi-Idamaine kalduvus kasutada luules üliharuldasi sõnu. (Väga nõmedate jaoks vahel luuletaja ise lisas seletava sõnastiku.) Vajaliseks peeti sõnavara ohtrustki ja seepärast ei põlatud murdesõnu või siirduti (laulu tarbest sõltuvalt) ühest murdest teise.

Algtekstile veidigi taolise rütmi saavutamiseks on käesolev tõlge kohati vaba: sõnajärjestust on muudetud ja mõned sufiksid jäetud tõlkimata. Pikema taandreaga värsid on enam-vähem üldiselt kopistide täienditeks tunnistatud ja uuemate uurijate poolt “Ülemlaulu” tekstist kõrvaldatud. (Eesti piiblitõlkes need esinevad.) Lühema taandreaga värsid on LXX ja S põhjal tunnistatud teadlaste enamiku poolt algtekstist kaotsiläinud osadeks. (Eesti piiblitõlkes neid pole.) Värsside rõhusilpide arv on enamasti 2+2, 3+3, 3+2.

Mesopotaamias on luuletusi, mille autorid end nimetavad ise, mõned autorid jälle on teada kataloogide kaudu. Ükski VT-iluuletus ei ole omistatav ühelegi nimepidi mainitud isikule, ehkki juba muistsed teoreetikud allegoreesi abil püüdsid neid omistada kellelegi ja dateerida (näit. Mooses, Mirjam, Tebora, Taavet, Saalomon jt.). Semiidid (vastupidi indogermaanidele) ei takistanud naisi olemast luuletajad, prohvetid jne. Ülemlaul on osalt kindlasti naiste looming.

UKU MASINGNoorus 1969, nr 1

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming