Sauteriga elust, teatrist, kirjandusest, sokkidest ja Jeltsinist

Tarmo Teder

Alustame jutuajamist Peeter Sauteriga tema läheneva juubeli puhul. Sina, Peeter, oled nüüd ka siin vaeste kirjanike majas kanna kinnitanud. Konutame kahekesi sinu ateljeekorteris. Küsiks alustuseks nagu jalgpalli ja suusatamise vaimus: kuidas sa ennast siin tunned? Väga hästi. Tore. Täna on üheksas veebruar ehk luuvalupäev. Viimases Vikerkaares kirjutas Kaplinski oma mälestustes seoses Uku Masinguga, et Masing olevat väitnud, et luu polegi nii väga kont, vaid eelkõige hammas. Kuidas sul hammastega lood on? Eh-eh-eee ... Hammastega ... Millal sa viimati vastu hambaid said? Ah-ah-ah-aaa ... Ma mõtlen füüsiliselt, aga psüühiliselt ka. Ei mäletagi. Viimati vist sõjaväes, tõenäoliselt. Aga niimoodi vaimselt vastu hambaid, ei tea, ma arvan, et olen nagu sukeldunud või püüdnud eest ära põigata, võib-olla polegi nii väga pihta saanud.

Kas püütakse nüüd kogu aeg nagu anda?

Ei püüta. Tänapäeval on kõik nii viisakas ja kena, et kui keegi ei taha või viitsi sinuga asja ajada, siis ta läheb vaikselt mujale. Sellist kraaklemist nagu nõukogude ajal ju enam pole. Kui keegi nõukogudeaegne inimene nagu mina või sina kuidagi võtab mingist vanast harjumusest kõrgema noodi üles, siis see mõjub nii imelikult ja kohatult, et inimene jääb lihtsalt oma kraaklemisega üksi. Aeg on nüüd kena ja viisakas, mulle küll meeldib.

Toh-oh.

Vaata, virinat aeg-ajalt ikka tuleb, kas või Eesti üle, hakatakse näiteks Eesti ja Rootsi sotsiaaltoetusi võrdlema. Noh, tere hommikust! Absurd ju, kui ei meeldi, mine Lätti, Leetu elama, mine ela Valgevenes! Kuidas neil kunagise Nõukogude Liidu osariikidel nüüd läheb? Kas siin on siis halb!? Ei no ma ei tea, mis siis peaks nüüd olema.

Istume siiski niinimetatud vaeste kirjanike majas. Sa oled siin ka juba oma kolm aastat elanud ja tunned ennast kenasti ja aina paremaks läheb.

Sinu endine korter, sinu vaim on siin veel sees, aeg-ajalt virvendab akna taga.

Aga kas siis ikkagi on nüüd nii hea, et enam paremaks minna ei saa?

Ma ei tea, ma ei mõtle sellele, parem on üldse teatud asjadele mitte mõelda. Sest mis sa ikka välja mõtled, niikuinii see kuhugi ei vii. Parem katsu pisitasa.

Tegelikult oligi mul plaanis, et juttu ajades palju mingitest kirjandustest, Derridadest ja teooriatest ei räägikski.

Ma ei ole ühtegi Derridad lugenud, ma ei oska midagi rääkida.

Aga sa oled kirjanik ja kirjutanud üksjagu raamatuid ja sinu tegelased jätavad jobu või luuseri või sotu või idika mulje.

Nojah, nii on lihtsam kirjutada.

Kas sa ise ka oled selline nagu su tegelased või püüad seda muljet jätta?

Tead, ma ei tea, milline ma olen, ja iseennast ei näe. Aga kirjutamise koha pealt mulle tundub, et tuleb natuke paremini välja, kui sa madaldad või ei hakka kirjutama õudselt üle pea. Kui võtaksin tegelasteks teadlased või võidusõitjad, siis see oleks selline võlts värk ju – mis ma nendest tean. Ma ei taju seda, aga kui ma ronin natuke allapoole, siis … Noh, väga alla ka ei saa ronida, päris prükkari elu ei suudaks ka veenvalt kirjutada. Väga kaugele minna ei saa. Mängida saab lähedastes sfäärides.

Sa vist ei viitsi kujutleda end kellekski teiseks, näiteks Andrus Ansipiks või Andrus Veerpaluks või Andrus Kivirähaks, et nende hingeellu tungida.

Ei, ma viitsin ikka teiseks kujutleda, aga ei saa väga kaugele minna. Kui ma käisin teatrikoolis ja kui püüdsin näidelda, siis katsusin ka mingit kuju tehes leida endast üles mingid vigurid, mis nagu klapivad ja haagivad ja mille pinnal sa saad teha asja, mis läheb sulle endale korda ja südamesse. Siis on mingi eeldus, et see võib ka kellelegi teisele korda minna. Aga kui sa hakkad kujutluslikku kuningat mängima, siis see läheb igavaks ja klišeelikuks kätte, hakkab korduma. Sa pead kuningat tehes ise kuningaks hakkama.

Seda küll, jah. Kuidas sa üldse teatri suuna peale sattusid ja hakkasid ja lavaka kusagil 1984. aastal ära lõpetasid ja teatrisse läksid?

Ma ei tea, ma väga tahtsin lavakasse saada, aga kas see on õige, et mind sinna võeti – ma nagu ei oska hinnata. Aga, noh: mul ei ole häält ja ega see hääl seal nelja aastaga hääletundides ei muutunud. Selline ninahääl ikka jäi, võib-olla läks natuke paremaks ka. Olen selline vintskevõitu tükk, et muutun väga vaevaliselt ja kohanen ka aeglaselt.

Järelikult selline ebaintelligentne tüüp.

Eh-eh-eh-eee … Jah, vabalt võid seda kirjutada. Vahel ma mõtlen, et kirjutamine on ka nagu mingi alaväärsuskompleksiga seotud. Näiteks mu klassivend Rein Raud oli kooliajal ilgelt tark ja püüdis asjad lennult kinni. Klassiekskursioon sõitis Leetu, ta õppis sinna sõites ära leedu keele ja suutis sinna jõudes juba elementaarselt rääkida. Kui selline sell oli kõrval, sain aru, et kas ma õpin või ei õpi, see pole eriti tähtis, ma ei saa iialgi nii lennukaks, mu mõistus ei tõuse kunagi nii kõrgele tasemele kui Reinul. Sa oleksid justkui olümpiavõitja kõrval ja saad aru, et võid trenni teha kui palju tahes, sa ei saa iialgi lähedale. Ja see tekitab tunde, et mis ma üldse siis teen? Ma jäängi niimoodi solberdama. Võib-olla mulle tundus siis, et pean minema mingit teist teed ja leidma selle võimaluse, kuidas loll saab teha kirjandust.

No ja panid siis hoopis teatrisse.

Ei, ma ei tea, need asjad pole seoses. Aga, nojah, kas loll inimene saab kirjandust teha? Minu meelest võib saada küll. Ma ei tea, kui kõrge IQ Juhan Liivil võis olla, võib-olla mitte väga.

Kui lolliks sa ennast ise pead?

Ma ei tea, ei oska öelda, ennast ei oska hinnata ja kõrvalt vaadata. Ei taha lolliks pidada ja ei taha targaks pidada, mõlemad on nagu edevad pidamised.

Seoses Rein Raua leedu keelega mõtlesid, et läheks hoopis teatrisse, teeks seal midagi?

Ei. Neid teatriasju tegin kooli ajal ka, käisin mingis üliõpilaste näitestuudios, aga kirjutamine annab sellist vunki, endorfiinid vallanduvad ja sa lähed kaifi. Teatritegemine annab heal juhul ka.

Ma arvan, et kirjutamine on sihuke eneserahuldamine nurga taga. Teatris sa seda nii väga nurga taga teha ei saa: pead rahva ees laval olema, ennast kontrollima ja valmis olema. Ega sa tühjale vaikivale ahjule ei hakka ju näitlema.

Kui sul hästi välja tuleb, oled ka ikkagi üksi. Pead oma jõu ja vungi üles leidma ja siis selle peal sõitma. Ma arvan, et hea jalgpallur ka, kuigi tohutu staadion on ümber ja publik teeb kõva häält, et ta tegelikult mängib üksi oma mängu. Mitte et ta esineb vaatajatele.

Jah, jalgpall võib olla suurem kui draamalauad. Aga mis sul seal Viljandis siis juhtus? Öeldi, et hääl on nõrk ja andetu, suunati king jalga ja hakkasid hoopis kirjutama?

Ei, ma läksin sealt sõjaväkke. Olin tükk aega eemale hoidnud, aga lasin siis ennast ära võtta ja kui kroonu läbi sai, siis, noh, ilmselt nõukogudeaegse seaduse järgi nad oleksid pidanud mind tagasi võtma, aga ma ei tahtnud sinna tagasi minna. Kui teatrit teha, siis oleksin tahtnud midagi Grotowski vaimus või varase Toominga ja Hermaküla moodi.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljemgi, pole sa ju päris teatrivõõraks jäänud.

Aeg-ajalt ikka toredaid hetki tekib, aga teatris, repertuaariteatris on väga palju rutiinset tööd, nagu seal Viljandis ka oli. Reanäitlejana suitsutoas päevad läbi istuda on väsitav ja kurnav. Müts maha nende näitlejate ees, kes aastakümneid suudavad seal tiksuda ja siis vahepeal laval ka ikkagi midagi teha. Puhast pidu on teatris väga vähe, seda, et inimene tõuseb viis sentimeetrit lavast kõrgemale.

Jooksid siis Viljandis ikkagi omamoodi umbe ja et teatrist lahti saada mõtlesid, et davai, lähen tõmban kirsad jalga.

Asi polndki nii väga teatris, olin enda eluga ka puntras. Nõme ja igav Nõukogude armee oli vastik kibe rohi, aga see aitas mind oma puntrast välja. Enne kroonut polnud elul suurt mõtet, aga kui sa satud veel mõttetumasse kohta ja oled seal kaks aastat ja siis tuled tagasi, siis see eelmine mõttetus tundub juba täiesti vastuvõetav. Ja vaata, et isegi tore.

Teadlikult kirjutama hakkasid siis pärast sõjaväge 1980. aastate lõpus.

Keska-ajal oli kirjutamine popp. Raua Rein kirjutas palju erinevaid asju ja tundus, et see on kihvt värk. Tema kuulus Noorte Autorite Koondisse ja mina püüdsin ka kirjutada. Palusin ennast sinna NAK i kaasa võtta, aga see minu kirjutamine oli nii vilets ja mage, et sinna NAK i mind ei võetud, aga ma tohtisin sinna Reinu sabas ja kiiluvees tilkumas käia. Ja kõik see mulle väga meeldis, olid sihukesed, noh – Kristin Väli istus seal nagu daam ja Kalev Kesküla noorhärra olekuga, see oli minu jaoks kõrgem maailm, mida ma siis kiibitsesin ja vaatasin ja ihalesin.

Nii et neel kõrgema seltskonna ja kirjandusinglite järele oli sul juba enne, kui teatri suunas keerasid?

Ja-jaa, üritasin mingeid tekste teha millalgi keska lõpul, oli mingi luulekogu, mida pakkusin Eesti Raamatule, aga see „Mullakastimängijad” oli nii vilets, et …

Oh, Peeter, neid Eesti Raamatusse luulekogu pakkujaid oli kolmkümmend aastat tagasi rohkem kui praegu. Aga sul on ju tegelikult ka üks luuleraamat ilmunud.

Jah, „Damoklese mõõk ja leivanuga”. Aga ega ma seda nii väga luuleks pea ja ennast luuletajaks ammugi mitte ja ega ma kavatsegi ega pretendeeri. Olen aru saanud, et see ei kuku mul nagu välja, mul pole seda asja, aga iga inimene võib vahel luuleteksti teha. Miks mitte. Raamatukogutuuridel käies tundus mulle, et kogu aeg proosat ette lugedes läheb endal igavaks ja kuulajatele tüütuks. Võta üks õlu ka veel.

Kui professionaalseks kirjanikuks sa ennast ise pead? Suudad mingit žanrit ja siis hoopis teist teha? Või oled ehk hoopis ühe vindiga andja, nagu laseks lõppematut kust, mis katkematult solgipange koliseb. Ilus kõla ja puha.

Hi-ih-ih-hii …

Olgu sel sordiks siis proosa, luule, näidend või stsenaarium.

Ma ei tea. Vaat ühe asja tegemine tüütab ära, siis proovid otsida midagi muud. Kui üht tüüpi proosa tegemine ära tüütab, proovid teha natuke teistmoodi. Aga siis üpris varsti võib selguda, et väga kaugele ei maksa ikka ronida, sest kui ühtmoodi tuleb midagi enam-vähem, siis hakata leiutama teist jalgratast ei pruugi olla lihtne. Võib-olla midagi leiutaks ka lõpuks, aga see võtaks nii palju aega. Noh, kui ma kümme aastat visalt püüaksin luulet kirjutada, võibolla ma siis kuhugi jõuaks, aga mitte varem. Ega see ei tule niimoodi, et istun maha ja olen luuletaja.

Mul tekkis vahepeal selline mõte, et äkki sa oledki terve elu ainult mingit luulet kirjutanud, ainult et see on selline õudne pikk umbluuluule, mida keegi ei suuda liigendada.

Hi-ih-ih-hii … No vat ei tea, jah.

Vaata, kuidas praegu siin õlut valades päike läbi selle õllevoo ja klaasi hästi sillerdab ja mul tekib tunne, et võib-olla sa polegi endas teadvustanud zenbudistlikku olemust, et oled selline kaudekulgevalt meditatiivne eesti tümikas, kes kenasti nüüd varsti viiekümneaastaseks elanud.

Ei mina tea, mis see zenbudism on. Sellised asjad pakuvad huvi küll, aga kui sa selle kohta midagi loed või dokfilmi vaatad, on see kõik kuidagi kiibitsemine ja kõrvaltvaatamine. See on nagu telekast ringraja võidusõidu vaatamine, aga mis see mees seal sadulas tunneb, seda sa ei tunne.

Peeter, ütle mulle, mida sa üldse loed, mille vastu huvi tunned? On sul läbi pikkade eluaastakümnete olnud selgemaid sihte, kirglikumaid keskendusi?

Ei ole. Mitte midagi ei ole.

Et nokid siit ja nokid sealt, mis parasjagu ette jääb.

Jah, mitte midagi ei ole. Siukest asja, nagu sa kalal käid, mul ei ole.

No aga tsikliga sa ju oled siit pannud otse Varssavisse, vahepeal õieti kusematagi.

Viimane kord tulin Lissabonist Tallinna kahe otsaga. Esimene ots Lissabonist Amsterdami, teine ots Amsterdamist Tallinna.

Aga Guinnessi rekordite raamat vaikib sellest.

Ma arvan, et see pole midagi erilist. Mick Saunders sõidab ümber maakera, noh, mõne nädalaga. See on täiesti tehtav samasuguse tsikliga nagu mul.

Järelikult on sul omad eeskujud, tsiklikunnid.

Ei. Lihtsalt on hea teada, et see on võimalik, et see pole midagi erilist.

Chichester purjetas üksinda ümber maakera, kui polnud mingit GPSi ega tugijõude.

Chichesteri raamatud mulle väga meeldivad. Ta oli siis juba suht vana mees.

Kuidas sa neid britte üldse hindad? Nad on ikka sellised mäevallutajad ja poolusele pürgijad, impeeriumimehed ja tahavad jalgpallis null kolm seisust ikka võita.

Mulle see briti värk väga meeldib, kogu aeg on meeldinud. Oma impeeriumi asja nad põevad, nagu sakslased põevad oma sõda. Britid hoidsid oma asumaade piire hulga aastaid lahti ja sealt muudkui voolas sisse igasuguseid selle.

Kuidas see briti vaim sinus pesitseb?

Minus pole mingit briti vaimu. Võiksin eluaeg Inglismaal elada, ikka oleksin seal võõras. Umbes kahe aastaga, mis ma seal elasin, sai see mulle üpris selgeks. See on sama, noh, et võiksin Saaremaal kolmkümmend aastat elada, aga oleksin ikka võõras.

Miks sa sinna Inglismaale üldse põrutasid? Kirikute juures jamama ja. Midagi viskas üheksakümnendatel siin ära vist.

Ei olnud midagi. Jaansoni Tiit kutsus mind kaasa, et lähme hulgume Ameerikas ringi. Kaubalaevaga sõitsime, aga jäime lihtsalt Inglismaale toppama. Ei leidnud laeva, millega Liverpoolist edasi sõita. Mulle seal meeldis, see oli suur asi. Kõik sellised reaalid, nagu sa oled näinud filmist või rokkmuusikast, on seal olemas. Politseinik räägib inglise keelt, joodik räägib inglise keelt, kõrtsis räägitakse inglise keelt. Ma olen kohtus kaks korda tunnistajaks olnud ja mõlemad korrad Liverpoolis.

Kes su sokke peseb?

Sokke pesen ma ise.

See on hea. Endast lugupidav mees peab oma sokid ikka ise ära pesema, kui keegi assistent neid parajasti pesumasinasse ei topi.

Tiina oli ükskord jõle solvunud, kui ilmus üks intervjuu ja seal küsiti ka, et kas sa pesed ise oma sokid või …

See oli Kivirähk, kes tegi umbes kümmekond aastat tagasi sinu ja minuga Päevalehte topeltintervjuud, aga ise töö ajal õlut ei joonudki. Tuleb meelde?

Tiina oli ilgelt solvunud ja hakkas ennast pärast kutsuma minu sokiküürijaks.

Mind hakkas üks Päevalehe endine kolleeg, autoriteetne teadusetoimetaja, noomima, et kuidas te, kretiinid, lasete Kivirähal ennast nii lolliks teha, et kogu intervjuu seisneb sokkide pesemises ja selle ümber jahumises. Isegi kadunud luuletaja ja kirjandusteadlane Toomas Liiv ei näinud selles intervjuus mitte midagi muud kui sokkide pesemist.

Aga mis selles siis halba on?

See on väga hea, kui inimene ise enda eest hoolitseb, kasib ja teeb ja … Aga ma küsin veel, et kuidas sa Boriss Jeltsinile plaanitavasse ausambasse suhtud?

Oh, noh, esimese hetkega tundus see mulle maru mõte, aga ma ei tea, kas Venemaal on ühtegi Jeltsini ausammast. See oleks kurioosum – nagu „Üks päev Ivan Denissovitši elus” avaldatakse kõigepealt Eestis ja siis alles Venemaal, eks ole. Et kui esimene Jeltsini ausammas kerkiks Eestis, oleks see veider pretsedent.

Ma päris seda Gulagi ainel teost ja Jeltsinit ei võrdleks.

Ei, ma ei võrdle neid, vaid mõtlen seda, et Vene suhtes tehakse kõigepealt meil midagi ära. See on huvitav moment.

Ma mõtlesin ka alguses, et ei-ei, mis Jeltsin, kas meil omal siis kedagi polegi. Aga siis hakkasin mõtlema, et sinna Pirita tee äärde, kus on Karmini väänatud torudest mälestusmärk Prantsuse langevarjurile nagu ka Tartu ülikooli raamatukogu ees Lotmanile, võiks sinna Pirita tee äärde mere kaldale Karmin raudteetsisternist keevitada ühe suure tühja viinapudeli, mis loomulikult kummuli, ja see olekski meie aus rahvuslik suhtumine suurde võimekasse Jeltsinisse.

Raudteetsisterni-suurune viinapudel oleks ilus küll!

Jah, aga üks mu kolleeg hakkas mõtet arendama ja ütles, et ei mingit rauda ega kaldapealset, vaja on teha hoopis Maarjamäe nõlvale puhtast Tšehhi klaasist teos. Hakkasin vaimusilmas nägema suurt pikka sajameetrist kummuli viinapudelit, mille sees kumab aastaringselt valgust ja seal sees seisaksid püsti Stalin ja Lenin ja Kingissepp ja kõik need teised kujud, mis praegu kusagil kuuri ääres ninuli. Trepp või eskalaator viiks turisti viinapudeli suudmesse, kust saaks kenasti nagu spaas libedalt alla liugu lasta ja hiigelpudelis teisi kujusid vaadata. Ja kui kujud vaadatud, viiks taga pudeli põhjast välja spetsiaalne viinaluuk meenutamaks Stalini-aegseid rjumotšnajaid.

Seal hiigelpudeli sees võiks ka omaette restoran olla.

Miks mitte väike minikiirkainergi. Kogu kompleks maksaks ainult kümme miljonit eurot, Tallinn oleks oma Jeltsiniga täiesti maailmakaardil, eriline tõmbekeskus ja venelasedki sillas. Põlvini Tallinna lahes seisev zombi Kalevipoeg juhataks kruiisihordidele suunda.

Me võiksime Eestis hakata tegema uut viinabrändi – Jeltsini kujuga pudeleid, kõva marki Borka.

Sa ise töötad reklaamis, lase see idee kohe lendu! Ja aitäh jutuajamise eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming