See lahe ostukärukujuline maailm

ANDRUS KASEMAA

Meie peres toob iga uus Kristiina Ehini teos elevust. Ei Jan Kausi uus raamat, ei Triin Soometsa, ei Jürgen Rooste, ei kellegi teise teos too sellist elevust meie majja kui Kristiina Ehini oma! Siis me ootame kõik järjekorras, vahel ostame mitu raamatut, sest ei jõua ära oodata, millal teine raamatu läbi saab. Öösel loeme, et teistele ka anda järgmisel päeval. Nii oli „Paleontoloogi päevaraamatuga“, nii oli „Luigeluulinnaga“, nii oli „Kaitsealaga“. Sellest on möödas neli aastat, kui ilmus viimane Ehini teos. Andis uut oodata!

Kristiina Ehini luulet ilma tema endata ei kujutakski ette. Kui loen, siis on alati silme ees tema kuju, peas kajab ta hääl. CDd pole kaasa vajagi. Vahva on tõdeda, et uue teose teemad on endiselt kriistiinaehinlikud. Muutumatud teemad. Muutumatu vorm. Aga seekord tundsin, et ma ei kõla enam tema värssidega päriselt kokku, et ma ei kuula enam kannatlikult Kristiina häält, ei usu enam kõike, mida ta räägib, et ma tahan vastu vaielda. Väsisin seekord natuke ära kristiinaehinlikust maailmast. Kristiina­ehinlikest teemadest. Jälle see halb uus ostukärukujuline maailm. Need head esiisade kolkakülad. Kaika tuulik Karula kõrgustikel, mis on vana ja paistab juba läbi. Las paistab!

Selle üle, et kõik vana ja ehtne kaob, et virtuaalsuhtlus tuleb asemele, on turvaline kurta. Aga mis selles virtuaalsuhtluses siis lõpuks nii halba on? Või selles, et emakeel pole enam moes. Mulle see ostukärukujuline maailm meeldib. Väga tore maailm on. Kui küsida, kas sellist ostukärukujulist maailma me tahtsime, siis jah. See on ju tõsi. Sest me tahtsime ju, et kõike oleks, et oleks kaupa, valikut, et elu oleks mugav. Ma olen väsinud kõigest sellest vanast, kaelkookudest ja riidekirstudest ja ERMi õllekappadest ja rahvalauludest. Ja saanitekkidest. Ja legendidest. Vanadest asjadest, vanadest pulmafotodest külalistemaja seinal. Väliseestlaste meenutamisest. Isegi väliseestlased ei meenuta enam väliseestlasi. Vana annab alati uuele teed ja hea on.

Kasutab ju ka Kristiina Facebooki, nutitelefoni. Sõidab autoga Tartu, Võrru, Dirhami, lennukiga Ameerikasse ja tagasi. Reisib Die’ linna, et sealgi Eesti asja ajada, mudida Jaan Kaplinski kaelasooni ja rääkida Karksi regilaulikutest. Jah, elav kohtumine on elav kohtumine, aga ka Facebook on tore, lihtsalt üks lisavõimalus üksteisega suhelda, asjadest rääkida, enne kui lõpuks Die’ linnas kokku saadakse. Ma mõistan küll, mida Kristiina öelda tahab, millist maailma ta tahaks: võtta vanast kõik hea ja poeetiline ja uuest kõik hea ja õige ja vajalik. Aga kuidas see võimalik oleks?

Jah, moodne aeg on kole: saastumine, linnastumine, inimeste võõrandumine üksteisest. Prügistamine. Sõjad. Aga inimesed ise prügistavad. Ise sõdivad. Inimesed ise armastavad raha ja tahavad elada paremini. Jah, Supilinn oli kord kena ja korteri sai seal odavalt ja mängiti pilli ja lauldi, aga mis siis sellestki, et neis õuedes pargivad nüüd Audid ja klõpsavad kinni puldiga väravad (lk 33). Uued autod on ilusad. Ma alati imestan Tallinnas uusi moodsaid autosid vaadates, neid valgeid, kas autod saavad tulevikus neist veel kenamad olla?! Kas inimmõistus suudab neist midagi veel stiilsemat kujundada?

Ning kas meie aja inimene on ikka tingimata see nutitelefonistuva ajuga vennike / kes ei saa ega saa enam endaga kokku (lk 59)? Mina saan küll nutitelefonis endaga kokku, saan Facebookis maailma ja sõpradega kokku – ja kui toredatega! Saan sealt indu, innustust, inspiratsiooni. Kui palju ilusat muusikat on YouTube’is. Kui palju huvitavaid Twitteri kontosid. Kui palju armastust! Minu arust ei ole huvitavamat aega tänapäevast. Meie kaasaeg on nii elav, elektriseeriv. Uudised, propaganda, sündmused, festivalid, sõjad. Nii palju juhtub iga päev!

Kristiinagi kirjutab ju tegelikult praegusest hetkest, omaenda ajast, aga läbi minevikuprisma, igatsedes taga seda päris ehtsat kadunud maailma. Justkui oleks see olnud parem. Justkui oleks siis paremini elatud. Ei usu. Oli ka vene aeg kole. Jah, uuest kodust saab tänapäeval unistada vaid eluaegse laenukoormaga leppides, aga ehitati ka vene ajal maju kaua, varastati materjali kokku. Hirmus. Ja mis siis ikka, kui „Mõmmis ja aabitsas“ õpetati kaunist eesti keelt ja selle tegelased polnud nagu tänapäeva jubedad multikategelased. Mina ei keelaks tudengitel kirjutada loovkirjutamise arvestustöid inglise keeles, sest ma ise tahaksin ka osata nii head inglise keelt nagu tänapäeva noored. Ma ei karda, et eesti keel hääbub. Pigem annab teiste keelte oskamine võimaluse maailma näha. Ma tahaksin noortelt õppida.

Rabas üks koht luuletusest lk 39: Kus Rail Baltic saeb varsti Eesti pooleks / nagu lihunikunuga / metshane südame. Ma äkki tõesti tundsin seda nuga. Ja mõtlesin, et midagi nii kaunist saab öelda vaid luuletaja. Aga kas maksab luuletajaid alati uskuda? Nende tõde. Sest siis peaks ka Pärnu maantee, Narva nelja­realise maantee üles kündma, sest ka see lõikab pooleks metshane südame. Ei lase loomadel rahulikult üle tee minna: põdrad jäävad alla, konnad jäävad alla.

Jah, asfalteerida, kui inimesed soovivad ja kui see muudab maailma paremaks. Jah, teha lageraiet, langetada metsa, sest pensionärid tahavad pensioni. Sest kirjanikud tahavad kulkast raha. Sest riik tahab pidamist. Hästi on öelnud lk 15 Laane talu perenaine lageraielankide vahel: Küll iga mets kasvab ükskord tagasi.

Maa on tõesti tühjaks jäänud: mööda auklikku külavaheteed / tühjadest kirikutest / kinnipandud koolidest mööda / pungil täis kaubamaja poole (lk 128). Seda ei viitsi enam isegi märgata. Sellest on nii palju kirjutatud. Räägitud. Ma tean, et nii on me maal, samuti Rumeenias, Soomes jne. Rannu keskkool kaotati ära, sest Rannu mehed on laisad, ei viitsi lapsi teha. Tore siis, et linnaski rahvast on ja kaubamajad on riideid ja sööki punnis täis ja noori inimesi.

Putini-luuletus ajas naerma. Nägin minagi unes Putinit / just nagu enamik naisi keda tean / Läbi sõja ja surma / läbi võõrvõimu veriste jälgede … (lk 120). Putin on luuletuses hirmukuju, kes tuleb unes Kristiina juurde ja palub teda endale naiseks. Kristiina teab unes, et kui ta korvi annab, siis tulevad mustad laiaõlgsed kogud ja lohistavad ta sünkmusta laande. Putin on ju kohutav küll, aga naljakas ka, ta on lihtsalt meie kõikide nägu, selle nägu, mis me temast kokku mõtleme ja kujutleme. Viimasel ajal ma ei usu enam üldse väga luuletajaid ega kirjandust või õigemini usun neid sama palju kui sarimõrvareid. Putin on ilutsevate ja vaikivate luuletajate nägu, Putin on meie käed, meie silmad, meie veri, mida valatakse. Meis kõigis on Putin, üks veri kõik.

Ilus on luuletus vahvlisöömisest lk 98–99: läbiv mõte on, et Allahit või Jehoovat kummardades tuleks oma­vahel hästi läbi saada ning unustada tülid. „Kohtumistes“ on veel palju luuletusi, mis liigutasid, palju tõeliselt kauneid poeetilisi kohti, nagu Tuleb longus sinise pesunööri õhtu (lk 153) või Suurim vastuhakk ongi armastus / Ajast aega ja igal pool (lk 39) või mees ja naine – / nagu suur merelind / Mina – ta üks tiib / ja sina – teine [—] Ühe tiivaga lind ei lenda / Kui murrad mu südame / kallis / maksan kätte (lk 79–81). Lugege neid tekste ise.

Mulle meeldib see ostukärukujuline maailm, sest see on see, mis on. Paremat mul pole. Las uus aeg sõidab sisse oma kardemonisaiakeste ja pastaga. Iga päev!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming