Seega oli Phileas Fogg kihlveo võitnud

Helle Michelson, tõlkija

Jules Verne on juba sada aastat surnud. Ollakse lugenud kas palju või vähe, aga prantsuse kirjaniku Jules Verne?i nime teavad kõik, nii noored kui vanad. Jules Verne on üks enim avaldatud ja tõlgitud autoreid maailmas. Ka eesti keeles on tema loomingust võimalik lugeda üsnagi arvestatavat osa, on kordustrükke, kordustõlkedki pole haruldased.

 

Juubeliaasta

 

Kui ma värske prantsuse filoloogina Eesti Riiklikku Kirjastusse toimetajaametisse asusin, pandi minu lauale esimeseks tööks Jules Verne?i ?Kapten Granti lapsed?. Tuli keeleliselt ja sisuliselt korda teha 1932. aastal ilmunud Marta Sillaotsa tõlge. Marta Sillaots oli ennesõjaaegne tuntud kirjanik, kui mitte muu, siis ?Trips, Traps ja Trulli? kaudu, ka edukas tõlkija, mina aga verisulis toimetaja, pealegi on vana tõlke kordategemine, nagu teada, üsnagi tänamatu töö. Hädaga pooleks see siis ka ilmus ? ja nii jäingi ma seda autorit toimetama, pisut ka tõlkima.

24. märtsil möödus 100 aastat Jules Verne?i surmast. Seda tähtpäeva tähistatakse laialt, eriti Prantsusmaal: Nantes?is, ta sünnilinnas, kus asub tema suurepärane muuseum käsikirjade, uurimistööde ja muu talletatuga, Amiens?is, seal ta suri, kus on tema majamuuseum teda ümbritsenud esemete, kollektsioonide, dokumentidega, aga muidugi ka Pariisis.

Jules Verne sündis 8. II 1828. aastal Loire?i suudmes asuvas sadamalinnas Nantes?is, mis oli kuulus meresõitjate ja laevaehitajate poolest. Nii Jules?i isa kui vanaisa olid advokaadid ja perekonnas ei kaheldud, et nende vanem poeg sammub sedasama rada. Nantes?is möödusid tema lapsepõlve- ja noorusaastad, lahkus ta sealt, kui siirdus  õppima Pariisi Sorbonne?i ? ja tõepoolest juurat. Oli aga 1848. aasta, pealinn haaratud revolutsioonisündmusist, millesse noormees kohe sukeldus, hiljem tegi kaasa Prantsuse-Preisi sõja, oli ka Pariisi kommuuni tunnistajaks. Need aastad ei jätnud kahtlemata mõjutamata ka tema hilisemat loomingut. Oma ilmavaatelt oli ta konservatiiv, ent alati valmis võitluseks vabaduse eest ja rõhujate vastu.

Pärast kõrghariduse saamist töötas ta pikemalt rahandusagendina, tutvus inimestega paljudelt elualadelt. Ei puudunud nende hulgast ka rännumehed, teadlased, leiutajad, kes oma tegevusega tema mõttevälja avardasid, aga temas ka rännukihku õhutasid, milleks aitas samuti kaasa tema noorema venna Pauli kapteniamet. Ta reisis Euroopas, käis koos vennaga Ameerikas.Ta ehitas endale kaluripaadist Saint-Micheli-nimelise lõbusõidujahi, millel alustas koguni ümbermaailmareisi, mis küll pooleli jäi, hiljem juba aurujahi Saint-Michel III, sõites sellega Al?eeria ja Tuneesia randadele.

1861. aastal sündis tema ainuke laps, poeg Michel, kellest sai helilooja ja luuletaja. 1871 asus Verne elama Amiens?i, kus ta 1905. aastal suri.

Tuntud küll kõigepealt romaanikirjanikuna, neid on ta avaldanud 69, on ta oma loometöös olnud siiski laiaulatuslikum ja tema bibliograafiast võib leida  komöödiaid nii värsis kui proosas, libretosid, jutustusi, luuletusi, esseesid, artikleid. Tema esimesed jutustused ?Reis õhupallil?, ?Talvitumine jääväljal?  andsid juba selgelt aimu teda köitvast ainevallast, mida kinnitas ka 1863. aastal ilmunud esimene romaan ?Viis nädalat õhupallil?. 

 

Raamatud teadusest

 

Jules Verne?i võib õigusega lugeda teaduslik-fantastilise kirjanduse rajajaks, sellealase seikluskirjanduse suurmeistriks.

Peale Defoe?, Cooperi ja Dumas? mõjutuste tema loomingule leiavad mõnedki prantsuse vernoloogid paralleelseid suundumusi ja seiku tema ja samuti esimeste fantastiliste, aga ka õuduslugude autori, ameeriklase Edgar Allan Poe? vahel ? keda, muide, on suurepäraselt tõlkinud prantsuse keelde Baudlaire ?, sest neid siduvat intellektuaalne uudishimu geograafiliste avastuste ja teaduslike saavutuste vastu, ent ka asjaolu, et nende loometee alguses polnud nad omal maal sugugi soosivalt vastu võetud ja mõistetud.

Tunnustuse tõi Jules Verne?ile kolmekümne viie aastaselt uus, varem väheviljeldud ?anr, teaduslik-fantastilised seiklusjutud, ehk raamatud teadusest, nagu ta neid ise määratles, koondades need sarja ?Kummalised teekonnad?, kui kasutada meil järelsõnades käibel olnud nimetust (pr k ?Voyages extraordinaires?).

Ajajärk, täpsemalt XIX sajand, kuhu kirjaniku elu ja looming jääb, on ju tõepoolest rikas oluliste geograafiliste avastuste ja teaduse ning tehnika hoogsa arengu poolest. Kogu nelja aastakümne jooksul, mil ta oma seiklusjutte avaldas, tuli tal ka endal läbi käia see keeruline teekond teadusradadel. Ta nimelt koostas endale ca 25 000 sissekandega faktipõhise kartoteegi, mida ta pidevalt täiendas ja mis võimaldas tal oma tekstides kasutada väga kirjut tegelaste paletti, viia nad maailma eriskummalisimaisse paigusse, luua nende ümber uskumatud tingimused ning panna nad seal ülipõnevalt tegutsema.

Jules Verne ütleb ise oma loomingu kohta: ?Mida ma ka ei looks, mida ka välja ei mõtleks, ikkagi jääb see alla tegelikele võimalustele. Tuleb aeg, kus teaduse saavutused ületavad ettekujutused.? Ühes oma intervjuus, aasta enne surma, lausub ta: ?XX sajand, see loob ajastu. Juba mõne aja pärast  meie telefonid ja telegraafid tunduvad naljakad, aga raudteed liiga lärmakad ja lootusetult aeglased… Kultuur tungib igasse maakolkasse… Lahendatakse õhusõidu probleem… Tuleb päev, kus inimesed oskavad kasutada ookeanisügavusi nagu nüüd kullamaardlaid… Minu elu oli tulvil tegelikke ja kujuteldavaid sündmusi, kuid veelgi imepärasemaid lõi minu fantaasia. Ja ometi tunnen ma, et mul on liiga vara tulnud läbi käia oma maine teekond, ja mu süda on täis nukrust, et tuleb jumalaga jätta ajastu künnisel, mis tõotab nii paljusid imesid.?

 

Kirjastaja tegi ümber

 

Jules Verne?i loomingut kirjastas Pierre-Jules Hetzel, kelle tegevust on mitmeti mõistetud, täit selgust  pole tänini. Ambivalentsus seisneb selles, et kuigi ta tegi palju ära Verne?i teoste levikuks, käis ta käsikirjadega üsna vabalt ringi ? ta kärpis, muutis teksti, kirjutas juurdegi, mõneti nagu kaasautor, ja seda soovist tugevdada neis seikluslikku liini, ja mis siis imestada, kui see tuli mingite teiste väärtuste arvelt. Autor põletas enne surma oma kirjavahetuse temaga, Hetzelilt on järel vaid väike osa halvasti loetavaid kirju.

Sealsamas on kirjastaja öelnud autori iseloomustamiseks: ?Jules Verne on tulvil kujutlusvõimet ja tulisust, erku leidlikku vaimu sõlmimaks ja lahti harutamaks ootamatumaidki draamasid, tekitades oma lennukate käsitlustega huvi ja uudishimu, olles sealjuures sügavalt hariv. Temal on õnnestunud see, mille poole on küll sageli püüeldud, milleni pole aga jõutud ? harivus, mis on köitev, köitvus, mis on hariv ? see on uus kirjanduslik ?anr.?

Hetzel ei avaldanud tema esimest käsikirja ?Pariis XX sajandil?. Kui üldiselt on tema romaanid kirjutatud optimistlikus laadis, tehnilist progressi toetavalt, kus kunst ja teadus pole vastandatud, siis mainitud teoses prevaleerib pessimism, autor näeb tehnika võidukäigus vaid negatiivset, ebahumaanset poolt. Kõigepealt mõistab ta hukka raha võimu inimese üle, nad muutuvat mammonakogujaiks ja saatanliku progressi kummardajaiks. Tööstuse areng toovat kaasa sotsiaalseid probleeme: tööpuuduse, töötingimuste karmistumise, looduse reostuse. Pariisi Cité saarel, kus peategelane, lüürilise hingeeluga Michel töötab, on bürood välja tõrjunud elanikud, tööstusrajoonid linnas laienevad, õhk on saastatud. Ühiskond seisab kolmel sambal: tööstus, kaubandus ja rahandus.

Ja mida siis siin Verne on  valesti öelnud? Ka niisugust ?progressi? nägi ta ette.

Jules Verne on kõige enam eesti keeles välja antud prantsuse kirjanik, trükitud 1884. aastast üle kolmekümne korra. Üks jutustus toreda pealkirja all ?Meremadu ehk Kaheksakümmend tuhat versta vee alt läbi? 1875. a, mis 1958. aastal sai Ott Ojamaa eestinduses originaalile vastava pealkirja ?Kakskümmend tuhat ljööd vee all?.

Verne  on nelja raamatuga esindatud ka meie ülipopulaarses sarjas ?Seiklusjutte maalt ja merelt?, mida kuuldavasti nüüd ka kordama hakatakse, ja peale eelmainitu on selles veel üleüldse kuues trükis  avaldatud ?Kapten Granti lapsed?, neljas trükis ?Saladuslik saar?, kahes  ?Viieteistkümneaastane kapten?, kaks viimast ja ?Kapten Hatterase seiklused? Silvia Tui-Kadari tõlkes. Meie teatriteski on Verne?i loomingut kasutatud, meeldejäävaim üks esimesi Noorsooteatri lavastusi, aluseks vaimukas ja leidlik lugu ?Kaheksakümne päevaga ümber maailma?, mille on tõlkinud siinkirjutaja ja millest ma toon meeleldi ära ühe lõigu eestpoolt ja teise lõpust. Ühing Pour les Arts Graphiques en Vallée de Clisson Prantsusmaal valmistab muide ette näitust ?80 paberiga ümber maailma? erinevatel maadel valmistatud paberitest, mida palutakse saata ka meilt:

??Üks õige inglane ei naljata kunagi, kui tegu on nii tõsise asjaga nagu kihlvedu,? vastas Phileas Fogg. ?ma vean kahekümne tuhande naela peale ükskõik kellega kihla, et ma sooritan reisi ümber maailma vähemalt kaheksakümne päevaga ehk tuhande üheksasaja kahekümne tunniga ehk saja viieteistkümne tuhande kahesaja minutiga. Kas võtate kihlveo vastu.?

?Võtame vastu,? vastasid härrad…?

?Seega oli Phileas Fogg kihlveo võitnud. Ta oli sooritanud reisi ümber maailma kaheksakümne päevaga! Ta oli selleks kasutanud kõikvõimalikke sõiduvahendeid ? postilaevu, ronge, vankreid, jahte, kaubalaevu, purjekelku, elevanti. Ekstsentriline d?entelmen oli ilmutanud selle reisi vältel imeväärseid omadusi, külma verd ja täpsust. Aga edasi? Mida ta oli oma reisiga võitnud? Mida ta oli endaga kaasa toonud?

Mitte midagi, kui mitte arvestada võluvat naist, kes ? nii uskumatu kui see ka ei tundu ? tegi temast kõige õnnelikuma inimese!

Ja tõepoolest, kas mitte üksnes selle pärast ei tasu ümber maailma sõita??

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming