Seesmine tuli: Euroopa meis, meie Euroopas

JAAN PAAVLE

Indrek Hirv, Klaaskübara all. Ilmamaa, 2004. 168 lk. ??kohtasin vana hea tuttava, Indrek Hirvega, kes sel ajal elas jälle Tartus. Jalutasime terve päeva mööda linna ringi ning ma kuulasin tema imepäraseid lugusid-legende Emajõe Ateenast, mille vaim mulle üha mõistetavamaks sai. Esindab ju Hirv oma isikuga seda vana head Tartu Vaimu, mis nooremas põlvkonnas juba kadumas on.?

Nii kirjutab Leonhard Lapin oma ?Avangardis?. Olen isegi seda Tartu Vaimu tunnetanud ja suunitlusegi sellest saanud. Olen imetlenud ka Indrek Hirve vaimusära, näinud temas tõrvikukandjat minevikust tulevasse. Seetõttu olen rõõmus, et paljud selle poeedi ja kunstigiidi lood on kunstinovellidena nüüd kaante vahel. Puhtas nõtkes eesti keeles.

Siiski teen ühe väikese möönduse: olnuksin raamatu toimetaja, oleksin palunud Indrekul lehekülgede 9 ? 20 avaldamisest loobuda. Neil on küll sisuline ja kunstiajalooline väärtus, kuid minu arust sellesse raamatusse need ei sobi.

Kõik ülejäänu sobib aga vägagi. Praegu, olen kindel, pole kodumaisest kunsti puudutavast kirjandusest midagi muud kõrvale panna kui Peeter Mudisti ?Ratsukäik?, mis on sama tihe tekst. Vägagi sümpaatne on soojus, mis särahtab kõiki raamatu- ja elulugusid. Kompositsiooni, millega ?Klaaskübar? üldse ehitatud, ütles Indrek olevat fuuga põhimõtte. Veendusin, et nii see tõepoolest ongi: mitmehäälne, mitmekihiline. Neid kunstinovelle võiks nimetada ka reisinovellideks, ekskurssideks ajas ja ruumis. Elu lood, mis kinnistuvad elulugudeks, ning elulood, mis sünnitavad elu lugusid. Kuni neist kasvab raamat.

Paljudest kunstnikest, kellest Hirv kirjutab, on üks, kes minulegi suuresti mõjunud just maalijana ? see on Goya. Ei raatsi jätta kirjeldamata mu esimest kokkupuudet nimetatud kunstnikuga. See leidis aset kaugel sünkjal nõukaajal, millalgi seitsmekümnendatel, kui aeg-ajalt tehti suuri näitusi nagu ?Ameerika disain?, ?Pariis ? Moskva?, ?Tutanchamoni surnuaarded? jmt. Tollases Leningradis esitleti New Yorgi Metropolitani muuseumi aarete valikut.

Sõitsime ühe mu kunstisõbraga läbi öö ja äikese mootorrattaga arvestusega, et hommikuks Neevalinna jõuda. Kohapeal aga selgus, et piletid on ammu välja müüdud, edasistel päevadel aga nägime pikka-pikka vonklevat inimsaba. Lühidalt: smugeldasime end kolmekordsest miilitsatõkkest muidugi piletita läbi ja olimegi seansil, kus üle inimeste peade püüdsin midagi näha. Lootusetu üritus. Ekslesin siis nukralt üksinda mööda Ermitaaþi koridorilabürinte, otsides väljapääsukest. Sattusin aga hoopis tagasi sinna, kust olin alustanud: Ameerika muuseumi ðedöövrite saali juurde, kus peale valges vormis miilitsa, näe imet, ei ühtegi inimest. Loll (aga kas ikka oligi?) militsionäär kutsus mind lahkesti ruumi sisse ja hakkas mängima giidi. Kaugemal teises ruumis kõndis mingisugune valitsuse delegatsioon. Kummardasin tervituseks, mulle vastati lahkelt. Siis nägingi esmakordselt Francisco Jose de Goya ?Majad rõdul? või nagu Indrek ütleb ?Naised palkonil?. Jõllitasin nagu üks tavaline hull seda pilti, mille lummusest pole tänaseni vaba. Pärast seda ei taha näha enam mingeid reprode albumeid. ?Goyast ma ei räägi/sündsusetu/on Goyast rääkida?.* Ongi. Aga Indrek võib ja just nii, nagu tema seda teeb.

Loen ?Klaaskübara all? kolmandat korda ja järjest vähem tahan sellest teosest rääkida. Lugeda aga küll. Neile, kel veel raamatut pole, üks stiili- ja mõttenäide: ?Kolmeteistkümnenda sajandi kõrge torn heitis väikesele lossile oma rasket varju. Lillede ja valitud puude hukutav lõhn meelitas süngest tornist mööda astuma, ikka sügavamale rohelusse ja kõrvulukustavasse linnulaulu. Ja seal see oli? Väike gooti kabel, väikeste seitsmesaja-aastaste vitraaþidega, õrna kivipitsiga, millest sajandite vältel ühtegi õit murdunud ei olnud. Raskete tammede ja pöökide varjus pisike õhtumaakultuuri võrdkuju! Astusin mõned sündsad sammud läbi võõraste põõsaste chapelle?ist eemale ja ? kuna ma ju mitte kuidagi väljatuleku peapõhjust unustada ei saanud ? kusin vastu vana pöögi jämedat tüve? ja tundsin äkki? tähendab mu jalad tundsid, et nad seisavad seal, kus nad seista tahavad ? Euroopa pinnal.? (1991)

* ?Jumalamängud?, lk. 63.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming