Seni parim eepos

Jüri

Hasso Krull, MEETER JA DEMEETER. Eepos. Vagabund, 2004. 110 lk.

Ma ei osanud arvustusele pealkirja panna. Seepärast jätsin pealkirja ära ja stringisin lihtsalt päisesse olulisema kõigi eeposesõprade rõõmuks, sest pealkirjast leiab Sirbi otsingumootor selle keerulise sõna kaks päeva kiiremini.

See otsinguabi ei ole samas ülistus. Võrreldud on ainult eesti omi ja neid tuleb viimasel ajal liiga tihedalt, et kindel olla, kas kõik said võrreldud.

Neil, kes leiavad, et eeposi ei sünni üldse pingeritta seada, soovitaksin ka kõrgushüppajate nabade kõrvutamine viivitamatu puldiklõpsuga jätta.

Ma ei tea ka veel, kas mul õnnestub siinse kriitilise teksttara varjus kasvatada ka mõnda novellitillikest, nii ei võinud otsustada ma ka, kas kirjutada autoriks enda päris või vaid riigiarvustaja nimi, seepärast tegin lühidalt.

Peategelasteks on Tõde ja Vale. Mõlemad suure tähega, kuid autor on teostanud läbivad asendused, nii nagu C. Torop õpetas ja nagu võimsad arvutusmasinad võimaldavad. Kas Tõde on asendatud Meetriga või Demeeter Valega või vastupidi ? seda ei tea enam keegi! (Aga Autor? küsib lugeja; kullake, vastan ma ? ma ütlesin ju, et tööks kasutati väga võimsaid raalisid!). Raamat koosneb kahest osast, esimeses on peategelaseks üks, teises teine.

Enne kui minna edasi, õigus küll, olulisim asi. Kuna kasutatud on enam-vähem luule vormi, tahab lugeja muidugi kohe teada, et kas see sisaldab ka ilusaid sõnu naistele, olles nii vastavalt luule täpseimale definitsioonileL.Kurvitsajärgitõesti luule või on see tekst pigem miski muu asi (äke, taba).

Kuna teoses on juttu kuukiirte käimisest kilpjalgades, siis on Kurvitsa määramistabeli järgi kindlalt tegemist luulega. Selle kohta kõik.

Kahe osa vahel on kaks madu (Peeter Lauritsa fotod). Üks on mingi aimatava naiskoletise ühes, teine teises käes, kuid tegemist on ühe ja sama maoga peegelpildis. Pildid on sisuliselt olulised, raamatut tuleks lugeda kindlasti järjest.

Olles lõpuni jõudnud, näeb lugeja, et ta ei suuda arvutusmasinas kasutatud programmi lahti muukida ega sedastada, kumb pool oli siis Tõde, kumb Vale. Esimeses osas oli küll dominantne koda ning indiaanlaste needussavu sada heiastust koja piludest sisselikiilunud valgusliistakutel, teises jahmatati tüdrukut ? külmunud kühmust jääpangal ? imevemblalt tuletatud üleseemisega igavesest ööst.

Aga mis siin vahet on? Ei midagi. Autori radikaalne programm näebki ette lugeja harimist ülesaajaks ebausust, et Tõesed tekstid on kuidagi paremad kui Valed. Või Meetrilised Demeetrilistest või vastupidi.

Oli kord tüdruk, kes oli liiga kaua kodunt ära. Liiga kaua. Tema mõtteliseks emaks oli juba see nimetatud naiskoletis või tollest mistahes määramistabeli abil eristamatu eit Siiva ? see jõudis ka kogu aeg oma käbaraid igale poole toppida. Tolle meheks Ristseliti.

Kui tüdruk lõpuks koju jõudis, võeti ta kohe ette. Siiva ja Ristseliti kahtlustasid teda kõiges. Kuid tüdruk valetas hästi. Vanad jäid uskuma.

Kui tüdrukul oma tuppa minna lasti, ei jäänud too tühja passima, vaid välgutas kandu. Aga ainult ülekantud tähenduses ? sandaali alt kiirkõpakus paljastunud kand ei välkunud tegelikult sugugi, Siiva, kaval eit, märkas seda kohe, vähe sellest, jõudis näpugi vahele pista. Näpp sai mustaks, kannale jäi jutt.

Tõde oli see, et tüdruk oli käinud hoopis jälle tuhas. Tõe ja vale vahelt ei tule aga välja, miks ta seda tegi. Aga Printsi pärast! Tüdrukut narriti Tuhkatriinuks.

Mida oli tüdrukul nüüd oodata… aga jätame selle loo siinkohal katki!

Meil kõigil on oma valge jutt kannal. Mõnel koguni hinges. Mõnel hinges enam muud polegi. Mõnel on see Võrumaa kohal koguni.

Kuid see paratamatu tähistaja hakkab niipea, kui Siiva kriitilise näpu tõmme on sellelt katkenud, tähistama valet, mitte Valet, eide sõrmeotsale jääb aga ainult tõde, mitte Tõde. See tõde on tegelikult tuhk.

Ükskõik milline meie inimlik jutt on vaid tõde või vale; kui me isegi mingil üleloomulikul moel suudaksime tunnetada Tõde ja Vale, ei teeks me neil rohkem vahet kui Eetril ja Õhul, vabandust, Meetril ja Demeetril.

Väike vale on mõnes mõttes puhtamgi, aga hinge jäävad meile nad mõlemad, ka väike tõde. ? See psühhopaatia (siia konteksti ei sobi -loogia) on aga erilistele spekulantidele avanud võimaluse mingite isevärki viguritega aretada välja ebausk, et on olemas ka suured ja tähtsad Tõde ja Vale. Kuid kui sellised koletised isegi olemise onnis oleksid, poleks nad sugugi need, keda me kunagi ära tunneksime, ei siis, kui nad meile vastu tulevad, ega siiski, kui meid kannast katsuvad.

Järelikult on nii-öelda Tõene ja Vale tekstikogum vabalt vahetatav, ilma et see meile kuidagi hinge läheks.

Näiteks kahe ja poole tuhande aastaga täiskirjutatud kodupoolsaare jutupauna asemel võiksime savvu vahele vestmiseks kasutada hoopis mingite õige naljakate nimedega indiaanlaste paunikut ja me ei märkaks midagi. (Vastavate indiaanlaste nimed on raamatus kirjas, lugeja vast vaatab ja hääldab ise, neid on üsna vaev ümbergi kirjutada, kardetavasti on nad välja surnud.)

Aga! Eelnevates sulgudes oli, et välja surnud!

Aga ? tuleb ju uus Veeuputus. Olgu sellisel, tollesel või nollesel rohelisel või mustal või purpur-pruunil põhjusel ja siis ühel päeval istub püstkojas, kus aeg-ajalt Hasso Meeter ja Demeeter saab olnud kirjutunud, üks vabahing ja jutustab sama juttu, aga siis juba ilma, et mobla piuks vahele segaks, ja nõnda, et see on päris tema enda jutt, mitte kontrakultuurne tuletis kehtiva kõrgushüppe kiuste, ja ta ei saa ise arugi, et ta pole Hasso.

Nimehinge mõistega ma pole jah Krullil nõus (vt vastav süstemaatika ? nagu V. Sassil, ainult et ka naistele loetav ? lk 30 Demeetri osas). Neljas on tegelikult jutt-hing.

Võiks jahuda veel ka sellest, mis ja kas üldse eristab Hasso Krulli Meetrit ja Demeetrit näiteks Alejo Carpentieri ?Kaotatud radadest? või Ricardo Palma Peruu pärimustest või kogu Jaan Kaplinski sellest loomingust, mis oli enne, kui ta tahtis hakata lindudel päid suureks tegema. Võiks analüüsida, kas Krull vastandub neile või kellelegi teisele, aga siis võiks juba küsida ka, et kuna see raamat on võrdkülgne ristkülik, siis kas ta on ühtlasi ka ruut.

Ja sellisest Tõest, nagu juba märgitud, Meetris ja Demeetris sotti ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming