Setod Siberimaal

Anu Korb ja Andreas Kalkun

Vanade laulude tundja Olga Matvejeva Haida külast. Andreas KalkunEesti Kunstiakadeemia tudengite soome-ugri ekspeditsioonide eestvedaja Kadri Viires tuli aasta tagasi välja ideega, et kolmekümnenda ja ühtlasi viimase seesuguse ekspeditsiooni võiks teha rahvuskaaslaste juurde Siberis. Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Anu Korb oli 1991. aastast juhtinud arhiivi kogumismatku Venemaal elavate eestlaste asualadele. Krasnojarski krai 2007. aasta välitööde sihtkohana tundus mõlemale poolele parima lahendusena: kunstiakadeemia ekspeditsioonigrupile andis see võimaluse tutvuda suurima Siberi eesti kogukonnaga Ülem-Suetukis, ERA ekspeditsioonigrupi uurimiseesmärk oli seni suuresti talletamata Siberi setode suuline pärimus.  

 

Väljasõidu eel

Siberi-sõidu eelne aeg oli üksjagu ärev: pronkssõduri ümber toimuv andis põhjust lugematuteks kuulujuttudeks ning manitsejaid leidus üksjagu. „Kas te ikka julgete Venemaale sõita?” oli üks sagedasemaid esitatud küsimusi. Krasnojarski krai rahvusvaheliste kultuurisidemete arendamise keskus jäi äraootavale seisukohale ning venitas kutse saatmisega, Krasnojarski Eesti Seltsi esinaine Vera Nikolajeva hoiatas ebameeldivuste eest ning keelitas tänavust kogumisreisi vahele jätma. Hangitud sõidutoetusi, s.o Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiume ning „Rahvuskaaslaste programmi” raha ei tahtnud aga kasutamata jätta. Asusime ikkagi teele, planeeritust küll veidi väiksema seltskonnaga.

Kunstiakadeemia ekspeditsioonigrupist ehk põhiosa Kadri Viires (ekspeditsiooni juht), Toomas Paaver, Karri Tiigisoon, Madis Tuuder ja Eelike Virve alustasid uurimistööd Eestis tuntuimast Siberi külast Ülem-Suetukist, siirdudes sealt edasi Ülem-Bulankasse ning Uus-Petserisse. Kunstiakadeemia magistrant Marge Laast jäi alguses rahvaluule arhiivi uurimisgruppi. Koos Anu Korbi ja Andreas Kalkuniga siirduti Siberi setosid kaema.

Kui vanemad Siberi eesti asundused, mille hulka kuuluvad ka Ülem-Suetuk ja Ülem-Bulanka, moodustusid põhiliselt Vene tsaari poolt väljasaadetuist, siis XIX sajandi lõpupoole ja XX sajandi alguses rännati ülerahvastatud maapiirkondadest massiliselt Siberi väheasustatud aladele. Siberi koloniseerimisest oli selleks ajaks saanud riiklik programm ning see oli võrdlemisi hästi ette valmistatud: uusasunikud said oma maa, nad vabastati riigimaksudest, lisaks maksti rahalist toetust ning abistati kirikute, veskite, kaevude ja teede ehitamisel. Oluliselt kergendas väljarändamist Siberi raudtee valmimine.

 

Setode asupaigad

Setode asupaigaks sai Ida-Siber, Jenisseiski kubermangu (nüüd Krasnojarski krai) Kani ja Mana jõe vaheline ala Sajaanide eelmäestikus, Krasnojarskist umbes 150–160 km kagus. Metsast raadati põllumaad, elama asuti taludena. Maaliline loodus mäeküngaste, taiga ja jõgedega pakkus toidulisaks marju, seedripähkleid, metsloomi ja kalu.

Järjele jõudnud setod, nagu paljude teiste väikerahvaste esindajad, said kannatada repressioonide ja sundkollektiviseerimise läbi, see tõi kaasa ka väiksemate külade kadumise ning suurematesse ümberasumise.

Põhiosa meie külastatud setode asupaikadest tänapäeval: Haidak (setopäraselt Hait, elanikke umbes 200), Bulatnovka (elanikke u 25) ning Krestjansk (elanikke u 70) on Partisanski rajoonis (endine Perovo). Setode osakaal neis külades on umbes ¾ elanikkonnast. Mõnevõrra elab eestlasi ka rajoonikeskuses. Mägedest ümbritsetud Narva küla maalilise Mana jõe ääres (Mana raj) erines mitmeti: tegemist oli teistest paarkümmend aastat noorema, väikeste külade lagunemise tagajärjel tekkinud 1500 elanikuga paljurahvuselise külaga, kus tuli suhelda peamiselt vene keeles.

 

Siberi külalislahkus

Siberis veetsime erakordselt sooja juulikuu, seda nii kliima (enamasti üle 30 plusskraadi!) kui inimeste mõttes. Igakülgset hoolitsust saime tunda juba esimesel päeval Krasnojarskis, kus kohaliku eesti seltsi liikmed Vera Nikolajeva, Ljusja Andrejeva, Aleksander Lukin jt meid lahkesti vastu võtsid ja kõigiti abistasid. Mis veelgi olulisem – nende kaudu jõudsime hõlpsasti külaelanikeni ning võisime end tunda nagu vanajumala selja taga.

Peavarju saime Galina ja Anatoli Jevsejevi ruumikas kodus väikeses Bulatnovka külakeses. Galina, Haida kooli õpetaja, kes on ka Haida külamuuseumi rajaja, on ise otsinud arhiivides andmeid kohalike eestlaste ja setode kohta ning suutnud hankida projektiraha Bulatnovka ja Haida elanike pildistamiseks-filmimiseks. Temale oli meie töö, rahvaluule arhiivi jaoks külaelanike juttude-laulude salvestamine, igati mõistetav. Peab ütlema, et Mare Piho vahendusel on Eesti Rahva Muuseumi jõudnud küll siinsete setode esemelist kultuuri ning fotosid, kuid mitte heli- ja videosalvestusi.

Tänapäeval elavad setod tihedalt üksteise kõrval tänavküladena, vahele jääb ka üksjagu lagunenud peremeheta hooneid. Iga majapidamine koosneb mitmest ehitisest: elumaja, suveköök, saun, laut. Töökohti on majandite lagunemise järel külades vähe. Elatakse suuresti oma majapidamise varal, peetakse loomi ja haritakse põldu. Parajasti oli heinaaeg ning kõigil käed-jalad tööd täis. Sääsed-kihulased tundusid nii loomi kui inimesi ründavate parmude kõrval üpris süütud tegelased. Parmud ei laskvat ka lehmal kõhtu täis süüa ning seetõttu saadakse piima vähe. Müügiturud jäävad kaugele, omakasvatatut on raske tulusalt müüa.

Seevastu teede olukord on siinkandis märksa parem kui paljudes Siberi eesti külades: nimelt rajatud enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist siia kruusateed. Nüüd pole ohtu, et vihmad külast välja- ja sissesaamist takistaksid.

Jutud käivad väikese 26 õpilasega Haida kooli sulgemisest. Õpetajaid töötab siin tervelt kaheksa ning nii jääksid nemadki töötuks. Kooli kadumine tähendaks ka küla allakäiguteed.

 

Keel ja usutunnistus

Eesti keelega seal hakkama ei saa. Põhiosa Siberi setodest eesti kirjakeelt ei mõista. Eestikeelsete, ka võrukeelsete raamatute küladesse saatmisest on vähe abi, vanemate naiste kooliharidus on sageli pea olematu, nooremad on õppinud venekeelses koolis.

Kui Eestis elavad setod räägivad oma lastega eesti keelt, siis Siberi setod teevad seda vene keeles. Eesti setode keelde on paljud moodsad sõnad mugandatud eesti keelest, Siberi setod on sarnaselt Siberi eestlastega laenanud sõnu vene keelest (samaljot või linnuk, haladilnik või külmkapp, svoon´tama või hel´stämä). Nii Eesti setodel kui ka Siberis on noorte ja nooremate inimeste hulgas levinud pigem passiivne keeleoskus, s.t seto keelest saadakse aru, kuid enamasti pole harjutud seda kasutama. Seto keelt räägivad üldiselt naised sagedamini kui mehed, selle oskus on parem üherahvuselistes peredes ning külades elavail inimestel, mõistagi on ka erandeid.

Kui tulija setot ei valda, peab kasutama vene keelt. Pea kõik tahavad külalistega juttu ajada ning fotoaparaat või videokaamera siin võõrastust ei tekita, poseeritakse meelsasti ning oodatakse Eestimaalt saadetud pilte, kassette, plaate. Ehk on sellele kaasa aidanud nii Galina Jevsejeva kultuuriprojektid külaelanike ja nende ajaloo jäädvustamiseks kui ka Mare Piho hoolsus tehtud fotode saatmisel külaelanikele.

Siberi seto kogukond on oma eraldatuses väga tundlik kõigi mõjude suhtes. Otseseid kontakte Eestis elavate sugulastega on alles jäänud väga vähestel. Kõik vanal kodumaal toimuv on muinasjutuliselt kaugel ja nii ongi etnograafil, ajakirjanikul või folkloristil muu hulgas ka justkui saadiku või uudiste tooja roll ning iga selline külastus jätab jälje, mis muudab küla vähem või rohkem. Mare Piho vahendusel külla jõudnud film Seto kuningriigi päevast mõjus nii, et nüüdseks on Haida küla setodki kahel aastal järjest pidanud kuningriigi päevi sellistena, nagu seda saab õppida ühelt kunstiliselt representatsioonilt. Anatoli Jevsejev hakkas ajakirjanik Jaanus Piirsalu toodud võrukeelse pildiaabitsa järgi oma poegadele ladina tähtedega lõunaeesti keelt õpetama, Haida küla koor on õppinud osa vanu laule, nagu hobuseotsimise laul, Mare Piho toodud kassetilt.

Setod, kes elavad keelelt ja kultuurilt sarnaste lõunaeestlaste naabruses, on vähemusse jäänud lõunaeestlased ajapikku endi hulka sulandanud, keel ja kultuur on suuresti ühtlustunud. Eesti päritolu reedavad üksikud eesti nimed: Kaup, Padar, Haavapuu jm. Siberi setodel, kel väljarändamise ajaks perekonnanimesid veel polnud, on vene nimed. Lõunaeestlasi eristab setodest veel luteri usk. Eestlastel olid ka oma surnuaiad, setodest eraldi. Bulatnovka ja Haida küla eestlased maeti Padari mäele, setod Haida küla kalmistule. Kultuuride segunemise eredaks näiteks võib tuua segadust risti hauale panekuga – kas peatsisse või ortodokside kombel jalutsisse.

Nagu paljudes Venemaa külades ja linnades lõhuti 1930. aastatel kirikud ka Haidas, Narvas ja Perovas, asemele rajati kultuurimajad. Haida küla 100. aastapäeva puhul pandi rist tulevase kiriku asupaika ja käis massiline rahva (uuesti)ristimine. Kohalikud ei usu, et uus kirik niipea valmiks. Rajoonikeskusesse Partisanskisse küll ehitatakse eraannetaja toel kirikut, kuid sellegi valmimine venib ja venib. Seto külades ristivad lapsi ja matavad surnuid vanad luterliku taustaga naised, kelledest üksikud oskavad eestikeelset kirja lugeda ning võivad kasutada sellistel improviseeritud teenistustel näiteks eestikeelseid luterlikke lauluraamatud või venekeelseid baptistilaulikuid. Massiline rahva uuesti ristimine Haidas näitab, et selliste traditsiooniliste ja koduste teenistuste adekvaatsuses on tekkinud mõningaid kahtlusi, kuid ometi usutakse üldiselt, et ollakse pravoslavnõje ning et usklikud naised kirikuteenistuste läbiviijatena võivad asendada ametlikke ja kaugeid kirikuinstitutsioone.

 

Setode traditsioonid

Setodel on tänini igas majas oma pühäsenulk ning rikas suuline traditsioon, mis annab tulevikulootust. Setod ütlevad sageli end tulnud olevat mitte Setomaalt, vaid Rossija’st, Petserist või Pihkva kubermangust. Kõik on õige, sest väljarändamise ajal kuuluti Vene riigi koosseisu. Hämmastavalt paljud teavad nimetada oma esivanemate päritoluküla: et tuldi nt Tilgasaarest, Molniku külast jne. Sageli kutsutaksegi kedagi küla järgi näiteks Molniku Nastaks või Tsirgu Annaks. Ehk on just see aidanud päritoluküla inimeste teadvuses kinnistada. Aga hüüdnimesid on setodel palju ning need võivad tuleneda ka isa, ema või mehe nimest ning elu jooksul muutuda, näiteks Kunaski Liidest sai pärast meheleminekut Mihali Liide jne.

Hästi tuntakse vanu pulmakombeid, rikkalik on pühade ja tähtpäevade kombestik. Näiteks jaanituld tehakse tänini kõigis seto külades. Majandusloitse kasutatakse ehk rohkemgi kui raviloitse, teatakse ennemuistseid jutte ehk jutussid ja mõistatusi, lauldakse nii vanu seto laule kui Siberi eesti asualadel tuntud uuemaid eesti ja vene laule. Lauluvara täiendamiseks oodatakse külades lahketelt annetajatelt abi seto helikassettide või CDde näol.

Haida küla kultuurimaja juures tegutseb seto koor, mille tuumiku täna moodustavad praegu kolhoosis koos töötanud naised, kes kogu elu koos laulnud, lisaks mõned nooremad naised. Kuna enamik Siberi setode rahvariideid on viidud Eesti Rahva Muuseumisse, on koor lasknud endale esinemisteks uhked ja uuel moel valmistatud seto rahvariided teha. Nagu kõik hõbeeheted ja traditsioonilised rahvariided pole siiski õnneks muuseumihoidlatesse jõudnud, ei käi ka sugugi kõik lauluoskajad kultuurimaja koori laulma, nii et võimast seto regi- ja uuemat laulu võis kuulda kodudeski.

Siberi setod, vene nimedega ja venelastega ühise usutunnistusega, eristuvad tänini selgesti venelastest. On ime, et Siberi setod on siiski suutnud oma keele ja pärimuse siiani nii elavana hoida. Samas on tunda, et vanast kodumaast nii kujuteldamatus kauguses elavatel Siberi setodel on järjest rohkem tekkimas identiteediprobleeme: eesti keelt me ei mõista ja venelased ka pole. Kes need setod on ja kes me siis oleme? Ehk võiksid Siberi setosid nende segaduses aidata uued kontaktid oma emamaaga?

Mõtleme südamlikele Siberi setodele soojalt ning loodame tuleval suvel jälle kohtuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming