Setu veri ei värise

JÜRI PINO

Andreas Kalkun. Pääväraamat. 2004. Teeks täna tagurpidi ja ütleks kohe ära, mis raamat see on.

Tore raamat, ehkki luulekogu.

Esiteks on tema väga ilus. Mis tegelikult polegi nii imestada. Sest impressum ütleb, et autor on ise nii kirjutaja, kujundaja, küljendaja kui ka kirjastaja. Mees nagu kvartett. Võib-olla oli ise tsensor kah, siis kvintett. Ja keeletoimetaja. Ja siseretsensent.

Kui need kõik ühes isikus koos, siis asjad lihtsalt peavad libedalt minema ja vastavalt kaunilt välja tulema. Meenutas kunagi üks naabobluuletaja (st. sihuke haruldane loovik, kel ka raha juhtub olema), kuidas tema samasugustel alustel oma luulekogu tegi.

?See oli imeline,? ohkas Asko, ?kujutad sa ette, disainer ütleb poeedile, et võta siit rida vähemaks ? ja poeet võtabki! Siis tuleb küljendaja, ütleb mõlemale, et nii ikka ei saa ? nood jäävad nõusse! Disainer nõuab harmoonia huvides veel kaht luuletust ja saabki! Ning kirjastaja ei mögise üldse, kui töö venib, vaid muudkui sekeldab ning maksab sõnalausumata arveid! Puhas heldimus tuleb peale!?

Nii ongi välja kukkunud kaunis köitekene, nii tagasihoidlikult valge ja puhta kaanega, et jääb silma. Paistes eemalt nagu väga imelik asi ? nimelt pole pealkiri mitte kirjutatud, vaid sisse pressitud, sestap nähtav alles lähedalt või peos. Ja kui peos, siis juba ostetagu.

See oli nüüd esiteks ja ülepea tore.

Kolkapatriootlikult tore on, et raamat on setu keeli kirja pandud. Eks sellepärast see mulle, setule, pihku sokutatigi, vaatamata teada vaenulikkusele kultuuri ja eriti poeesia vastu. Tunnistas rullnokamütsiga toimetaja: sina, setokene, saad ehk paremini aru, millest jutt.

Tunnistan häbiga ? aigo lätt. Ehk aega läks. Asi selles, et ehkki Setumaa on üks tillokõnõ-tillokõnõ nulk Suur-Eestist, on seal muude arhailisuste kõrval säilinud ka sihuke asi, et pea igal külal kipub olema veel oma murre. Mitte kõiges, aga üksikutes sõnades. Näide sihuke, et minu vanaema ütles ?pudur?, vanaisa ?pudõr?, kuskil öeldud veel ?pudor? ja nõnda edasi, ?lehm? ja ?lehem?. Ilmselt on Andrease juurikas kuskil mujal külas kui Tonja, kus minu oma, nii et, heh, vahel võttis puurimagi. Eriti, et Andreas kasutab teist setu kirjaviisi kui too, millega ma harjunud. Tõsi, see on vist peaaegu ametlikuks kujunenud, see, et setukeelne sõnalõpu kugistamine q-tähega tähistatakse.

Pole parata, mus ärkab siinkohal nii kolm kursust filoloogiat kui setu propagandist. Q? see on jummala võõras täht, mingite ladinlaste siiatoodud. Tavaline lihtne ülakoma kõlbab selle kugistuse tähistamiseks sama hästi. Eriti, kuna see on silmale harjunum ega jäta võõrapärast muljet. Q-kirjaviisiga antakse edasi mu meelest väär sõnum, nagu oleks setu keel mingi hullumoodi keeruline ja võõras asi, millest üks Harju keskmine niikuinii aru ei hakka saama. Ei ole ju nii. Meil, setudel, ei maksa oma erisust üle rõhutada, seda on niigi küll. Q-d väsitavad, silm jääb nende taha kinni ja niipidi võib mõnigi hea tekst pooleli või hoopis lugemata jääda. Eriti, kuna q-lõppe kipuvad enim kasutama igasugu mõtsikud*, kelle meelest setu keel on nii kihvt ja nii etno ? kes aga kirikus valesse külge trügivad ega mõista pead kinni katta**.

Et räägiks sisust ka? Nagu ütluses kirjas, ega ei olda mingi eriline luulelugeja. Ainult sõprade omi. Neid mõõdupuuks võttes ? küünib küll. Naisi on ja muret on ja jooke. Ning ehtsetulikult lehvib üle kõige õigeusu vaim. Andreas on ka vahele torganud kenasid ikoonistiilis kujundatud fotosid: inimesed kuldsel taustal. Isegi õela mõtsiku tehtud foto ennast ööbikuid kuulama seadnud mutist mõjub selliselt kujundatuna pühalikult. Eks me vist seepoolest mõtsikutest erinegi, et kõik on näha, kõik patud avali ja kahetsus kogu aeg suur. Mis muidugi vaheldub nende hoogudega, kui me oleme maailma kunnid ja teame kõigest absoluutselt kõike. Järgmisel hetkel, tujukas nagu see õigeusu vaim on, oleme pisarais, põlvili ja palume endale peale astuda, sest me pole seda maailma väärt.

Algusse tagasi ? tore raamat. Andreas võiks teha veel ühe kogu setukeelseid laule. Selliseid, mida ka meesterahval joriseda kõlbab. Jõudu ju mehel on, setu veri ei värise.

*mõtsik ? mittesetu setu keeli.** Poni valab siin välja viha poppide naisluuletajate vastu, nimelt peavad mehed seisma setu õigeusu kirikus paremat, naised vasakut kätt ja naistel peab pea kaetud olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming