Siinse lehekülje autorid kolmapäeva hommikul Tallinnas

Arvo Valton

Siinse lehekülje autorid kolmapäeva hommikul Tallinnas. piia ruber Esimest korda on hõimurahvaste nädala külalisteks nii suur hulk kirjanikke. Tähelepanuväärne on see, et nad kõik – vanusest hoolimata – esindavad soome-ugri maailma uut luulet ning et neil kõigil on ilmunud Eestis luulekogu. Välja arvatud udmurditar Larissa Mardanova, kelle neljakeelne luulekogu on alles kavandamisel, kuid kes on kogumikus „Kuum öö” (2006) esindatud 10 luuletusega.

Kohal on Mordvamaa üks kõige huvitavamaid luuletajaid Vassili Krigin, kes annab ka endast palju noorematele silmad ette. Tema luuletusi on varem ilmunud kogumikus „Suvepäev” ja nüüd omaette raamatus „Abistan Sisyphost”.

Udmurdimaa on esindatud kõige suurema kirjanike seltskonnaga, aga udmurdi kirjandus on läbi aegade olnud idasoomeugrilaste seas kõige huvitavam. Praegust keskealiste seltskonda, kes nimetavad end etnofuturistideks, esindab Pjotr Zahharov. Tema eestikeelne kogu „Kolmanda silma avanemine” ilmus möödunud aastal. Üks modernsemaid udmurdi luule esindajaid praegu on Larissa Orehhova (neljakeelne kogu „Ääretu laas”), aga ka Muš Nadii (neljakeelne kogu „Paljajalu”), Larissa Mardanova ja Arzami Otšei (neljakeelne kogu „Ära”). Muidugi on veel mitmeid teisi, kuid siinkohal on jutt neist, kes meil praegu külas.

Komimaalt on kohal Nina Obrezkova (neljakeelne kogu „Niinepuu”) ning Aljona Jeltsova (neljakeelne kogu „Hommikune vihm”). Nende mõlema luulet on eesti keeles varem avaldatud ka kogumikus „Neli komilannat” Leelo Tungla tõlkes.

Mõlemad komilannad nagu ka kõik eelpool nimetatud võiksid minu meelest vabalt olla tõlgitud mis tahes maailmakeelde. Selline arusaam tingis ka neljakeelsete (originaal, eesti luuletõlge, inglise ja vene proosatõlked) raamatute üllitamise.

 

 

Mokša Vassili Krigin (1945)

 

Külm kuu

 

Külm on vali.

Maa kõik lumest valev.

Õhk nii kõrvetab, et aru kaob.

Lind üks lendab ikka lähemale…

Äkki kukub, süda vaevu taob.

 

Tõstsin väikse suletombu üles.

Peitsin külma eest ta põuesse.

Tundsin, elustus seal inimsüles,

Minu soojajäägist soojenes.

 

Lumi kõikjal.

Pakane on vinge.

Tulin sinu suunas, kukkusin.

Ei sa päästnud nõrkend mehe hinge,

Sinu külmast pilgust hukkusin.

 

Aga lind see

Lendab sinu kohal,

Elus tombuke, mis minust eraldund.

Minu soojus

tema rinnas vohab.

 

 

* * *

 

Tahan teada

Selle elu sees,

Kus mu hing siis enne sündi elutses.

Öelge palun, milline galaktika

Läbi viis mu elueelse praktika?

 

Juhtub, ärkan, küsin, kus küll asun ma,

Pole need ju minu linnad, asulad!

See ju hoopis pole minu Kodumaa.

Kuhu minu oma

Läinud kaduma?…

 

Täheraju siia mind on visanud,

Sestap võõras kõik siin püsib visalt ju.

Sestap kardan,

Kui ma ükskord surma mattun,

Kuhu hing mul pärast seda sattub?!

 

 

 

Udmurt Pjotr Zahharov (1961)

 

Rohelise tule laul

 

Jääge vait, ma tulin rääkima.

Kauaks siia jääma ma ei pea.

Naiselikke poisse tulin kaotama –

Minu kannul tõuske, mehepoege read.

 

Mees on sõdur, vaba looja ning poeet,

Naine aga puhkust pakub temale.

Teil ent võitleja, poeet on naisuke,

Vaenlastele haaremi eunuhhe teeb.

 

Mees teil mähkmeid peseb, muuks kui kasutu.

Naine kirve haarab, tahub palke reas.

Poisikene naiste koolis õpib ju,

Tagumikku keerutama õpib seal.

 

Naise hing just sellist näha tahabki,

Sellisest teeb tähe, tõstab taeva ta.

Vaenlane ent hõõrub käsi, rõõmustab:

Hästi hiilgab naise perse sipelgal.

Klassika

 

Mu sõber prii on luulehaigusest.

Kolhoosi karja tema karjatab.

Kuid koos me tihti saunas rüüpame

Kas õlut, veini või ka samakat.

 

Kuid rüüpamises pole asi vast –

Kuis vahel kuuldub etteheidetest.

Tal ette loen Shakespeare’i, klassikat..

Shakespeare kus räägib loomadest.

 

Siis elavneb mu tubli naabrimees.

Tal enam tarvis pole samakat –

On rõõmu pärast mehel silmad vees.

„Shakespeare on luules parim„, ütleb ta.

 

 

 

Komi Niina Obrezkova (1965)

 

* * *

Kord su aknale linnuna

koputab

lapse hing,

kes sündimata on jäänud…

Tasa su juukseid silitab:

„Nelikümmend aastat

on möödas mu sündimatusest.

Vanaks oled jäänud.”

…Veel noor oled praegu,

on kaugel see aeg ju,

veel alles on kõik,

su õnn ja su rõõm…

Kuid kuhugi kõrgele

nüüdseks on rännanud ta –

see lapsukse hing…

Teda kätte sa enam ei saa…

 

 

* * *

On mehi,

kel lapsi sünnitad,

Ja teisi,

kel luulet kirjutad.

 

 

Udmurt Muš Nadii (1976)

 

24.02.2005.

On udmurdid laulurahvas, öeldakse.

Eks alati udmurdid oma laule lõid.

 

Ja sama räägitakse eestlastest.

Laul neile vabaduse tõi.

 

2005-nda ma veebruaris

nägin, kuidas lipu ees

laulis seitsekümmend

eesti meest.

 

Paljastatud päi,

silmis pisarad,

laulsid nad.

 

Seista tahaksin

samal moel ma aga

laulvate udmurdi meeste

selja taga.

 

Elada sest tahan ma

udmurdi meeste

vabal maal.

* * *

Ma sinna istutaks need lilled punased,

Kus sain me suhteid määrata!

Kuid olen eemal sinust, läinud kaugele.

Ma elaksin vaid üksinda,

Kuid…

Mul palju lilli kasvab peenramaal,

Kuid ükski mind ei rõõmusta.

Elan kaugel unustatud maal

Ja olen üksi. Kuid kas üksinda?

 

Ei otsi piire ma, las olla vahel me

Hall pori – kallas lilleta.

Ei otsi paika ma, las olla tuules ses

Vaid tööde karm meloodia.

 

Kus eraldav on piir ja tee

Siin vahel valge vee ja musta maa?

Mis maailm lõputu või taevas sinine

On kellegi jaoks kodumaa?…

 

 

 

Udmurt Larissa Orehhova (1979)

 

Uksed

usun

sajandeid

kinni püsinud

uksed

paljusid elusid ja teid

tundnud uksed

avanevad kord

 

kui metsaneiu

äratab

kogu maailma

lilled

puud ja

kivid

 

kuid ta magab magusasti veel

 

hei hiilgus

puuduta neiu palet

las ta ärkab

oma õnnelik-igatsevatest unedest

 

siis ärkavad metsade tuuled

avanevad täielikult

  „raskeks muutunud” uksed

ja nendest

lipsavad

üksteise järel välja

nagu valgust pelgavad

liblikad

savinukkudeks moondatud

sajandeid järjepanu uinunud

üheksa neidu

üheksa avastust

 

 

Udmurt Arzami Otšei (1985)

 

* * *

Kui mesilased nad –

Nii lendavad

Mu suudlused

Su seljale…

On roosa taru seal

Su selja peal.

 

 

* * *

Vihma armastan

Meres hävinud

Ta tilkade eest.

 

Taevast armastan

Meres hävinud

Ta tähtede eest.

 

Sind ma armastan

Meres hävinud

Su kleitide eest.

 

 

 

Udmurt Larissa Mardanova (1976)

 

* * *

Kord muutun väikseks linnuks ma,

Su maja kohal tiirutan.

Seal laulan, nutan, vilistan,

Ehk tean, et olen patune.

 

Su pihku kukub sinisulg –

Ning taevasse ma tõusen taas.

Sulg minu väe ju annab sul –

Sa seda ära põleta.

 

Ma lendan ära võõrsile.

Kui hunt ent ulub süda mul.

Sest kaugel kulgeb elutee…

Sa ära tuhni möödunus…

 

 

 

Komi Aljona Jeltsova (1979)

 

* * *

Kord avad ukse vihmadesse

Ja vaikselt

  astub sügis sinu südamesse.

Lehti puudutad,

Need on jahedad

Kui unenäod.

Kustub vaikselt

Elu nende näos.

 

Lähed sügisesse,

Tuulte järel nukrusesse,

Näen sind nagu

  unustatud unenägu.

Vaid su hääl veel jääb

Minu südamesse –

Sinu kauge hääl.

Tühjas pargis

Sosistab mul sõnu vargsi.

 

 

* * *

Sa joonista mul vihm, mis päikse värvi,

Las olla

Elav ta ja tõesti helge,

Nii nagu igatsevad hinged selged…

Vihm joonista, mis tundmatut on värvi.

 

Las aknal voolab, olematuks kõrbeb

Ja taevas loigus peegeldub las ilmsi.

Ja siis eks mööda väga valgeid pilvi

Me sinuga koos lähme lapsepõlve.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming