Silmitsi rumaluse ja perverssusega, eelkõige aga iseendaga

Aija Sakova

Kas äsja Eestit külastanud Brussigi raamat on vaid oma aja laps? Brussig Tartus. autori foto

Thomas Brussig, Kangelased nagu meie. Tõlkinud Eve Sooneste. Tänapäev, 2004. 278 lk.

 

?Kuidas sai see ühiskond aastakümneid püsida, kui kõik väidavad, et nad ei olnud rahul? Võtke mu küsimust tõsiselt, mr Kitzelstein, see ei ole retooriline! Kõik olid vastu, kuid sellest hoolimata olid nad ühiskonnas osalised, tegid kaasa, pelgusest, sõgedusest või lihtsalt lollusest. Ma tahan täpset vastust, sest arvan, et kõigil tänapäeva ühiskondadel on see dilemma. Senikaua kui miljonid luuserid oma luuserlust ei tunnista, jäävadki nad luuseriteks. Mulle ei pruugiks see korda minna, aga kuidas saaks muuta minu elu, mis oli täis hirmu ja alandust ? või kuidas te seda nimetaksite?? (lk 269).

See raamatu lõpuosast pärit lõik võtab suhteliselt kompaktselt kokku raamatu põhiideestiku. Siiski ei tohiks end lasta eksitada ja arvata, et romaan kujutab endast tõsimeelset arutlust selle üle, kuidas idasaksa ühiskond siis ikkagi toimis. Pigem on tegu ühe väga enese- ja ühiskonnairoonilise teosega, kus püütud 1980ndate DDRi ühiskonda kujutada nii, nagu see oli.

 

Mõnest asjast ei saa surmtõsiselt rääkida

Mitmel pool on romaani nimetatud ka naljakaks, mina ütleks selle kohta ?must huumor?. Kahtlemata aga tuleb teost lugeda läbi teatud huumoriprisma, sest muidu ei suudaks lugeja ?läbida? mitmeid stseene, mis on aetud inimtunnete ja -taju piirini.

Ka autor ise, kes külastas kümmekond päeva tagasi nii Tallinna kui Tartut, tunnistab, et püüdis romaani kirjutades kõikjal astuda ühe sammu võrra kaugemale ehk paisutada üle nii tundeid, iseloomuomadusi kui ka tegusid. Sest just tõelise rumaluse, tõelise perverssuse või tõelise ebaõnnestumise üle saab Brussigi meelest kõige paremini naerda. Kindlasti on tal õigus või vähemalt niipalju, et sellest, millest tema kirjutab, surmtõsiselt rääkida ei saa, sest see teeks haiget ning oleks ääretult piinlik.

Kuid jah, Brussigi ettelugemisi nii Tallinnas kui Tartus saatsid naerupahvakad ? ja nii oli see ka mõeldud. Tõepoolest, sõnastus ja sü?ee on naljakad (või vähemalt halenaljakad) ja seetõttu on raamatut mõnus lugeda. Aga kindlasti on lihtsam tõsiste või koguni traagiliste asjade üle naerda, kui seda tehakse koos ja see toimub teise vahendusel. Nii nagu see oli ettelugemisel või kui see jõuab lugejani filmi kujul (romaani põhjal on tehtud ka samanimeline film).

 

Haige pere

Kui aga lugeja on tekstiga üksi jäetud, siis toimub veel midagi muud. Nii ei pruugi sugugi lihtne ja naljakas olla selle lugemine, kuidas teose peategelane ja minajutustaja Klaus Uhlzscht peab tänu oma ema ?abile? pidevalt oma keha, eelkõige aga oma peenist ning sellega seoses ka normaalseid kehalisi tegevusi häbenema. Nii on ema Klausile järjekindlalt sisendanud, et peenis on üks väga ebahügieeniline organ, mille ainsaks funktsiooniks on urineerimine. Sellest väikesest asjast saab alguse rida arusaamatusi ning ebaõnnestumisi. Klaus hiilib aastaid mööda seinaääri ega julge koolipingist püsti tõusta, kuna ta ei tea, mida ette võtta (õigemini ei julge) oma pideva erektsiooniga.

Isa aga peab poega nii suureks luuseriks, et ei vaevu temaga isegi rääkima. Vähemalt ei pöördu ta kunagi otse poja poole, vaid räägib temast kolmandas isikus ja ainult siis, kui viimane on taas midagi valesti teinud. Suhteliselt haige on see pilt, mille Brussig meile Uhlzschtide perekonnast vahendab. Kuid ilmselt märkab igaüks ehmatusega, et üks või teine asi on ka tema elus ette tulnud, aga sellistest väikestest piinlikest asjadest ju ei räägita.

Perekondlike väärastunud suhete tasand on vaid üks raamatu osa, mis asetub suuremasse ühiskondliku re?iimi konteksti ja põimub suuresti sellega. Ühine on asjadest mitte rääkimine või mitte õige nime all rääkimine, mis sünnitab palju arusaamatust ja valestimõistmist. Eriti Klausis, kes on harjunud kõike sõna-sõnalt võtma ning satub seetõttu tihti keelelis-mõistelistesse äpardustesse.

 

Hiljaks jäänud?

Lõpetuseks aga tahaks korraks peatuda autori enda esitatud küsimusel: kas teose tõlkimisega eesti keelde (romaan ilmus originaalis 1997) on hiljaks jäädud? Minu vastuküsimusele, mida ta selle all täpsemalt mõtleb, seletas Brussig oma kartust, et ehk ei mõisteta enam seda irooniat ja satiiri, mis teoses peitub.

Jah, tõepoolest, praegu kahekümnene inimene ei suuda analoogia põhjal päriselt mõista ega ära tunda kõike seda, mis seostub ühiskonnakorra ja julgeolekuga. See aga ei tähenda sugugi, et raamat ei võiks leida sooja, õigem oleks öelda tulist, vastuvõttu. Palju on ?Kangelastes nagu meie? sellist, mis tekitab ärevust, vastikustunnet, protesti, aga miks mitte, pakub ka naudingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming