Sitt ja surm

Vilja Kiisler, Delfi

Kristeva tabab olemise õuduse täies võikuses: lugeja hakkab öökima ja minestab.

Kiki Smith.  Saba (Tail), 1992.

 

Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tõlkinud Heete Sahkai. Tänapäev, 2006. 302 lk.

 

Kuna Kristeva esimest raamatut eesti keeles ei saada ükski sissejuhatus ega napimgi saatesõna, siis oleks vahest targem “Jälestuse jõu” lugemist alustada lõpust. Või vähemasti lugeda viimane peatükk läbi siis, kui abjektsiooni mõistest on raamatu alguse põhjal kujunenud esialgne ettekujutus. Sest lõpus selgub viimaks selle raamatu kirjutamise mõte ja siht: kõnelda olemise õudusest süngel kriisiajal.

Kõnelda sellest, millest ei ole kombeks rääkida. Sellest, mis tõukab eemale, hakkab vastu, peletab. Mida tunnetatakse vastiku, ilge, jälgi, rõvedana: uriin ja väljaheited, veri ja mäda; surm ja raibe, roojasus ja intsest. Rääkida sellest, mida me väldime, millega me ei soovi silmitsi sattuda. Mille ees on hirm – ent mida tahaks ometi piiluda poolsuletud laugude vahelt. Sest hirmus on ju vahel ilus ka (mõni asi jällegi on nii ilus, et lihtsalt hirmus). – Kõnelda abjektist, mis ometi on paratamatult kõige kauni, hea ja turvalise, õigupoolest kõigi harjumuspäraste asjade “teine” pool, et mitte öelda alus või põhi, mille Kristeva pealepoole pöörab ja nähtavaks teeb. “Sest kodanike und ja ühiskondlikku rahu kindlustavate religioossete, moraalsete ja ideoloogiliste koodide teiseks küljeks on alati abjektsioon, mida need koodid puhastavad ja välja tõrjuvad” (lk 299).

Seda algusest peale silmas pidades ei paista abjektsiooni lugu enam pelga intellektuaalse harjutusena, nagu ta muidu ehk kergesti näida võib. Kui tsivilisatsiooni ja kultuuri vaadelda vaid rahuliku ja meeldiva pealispinnana, mida päriselt sigitab ja söödab olemise õudus, siis näitab kõik inimese loodu ennast tantsuna vulkaani tipus. Abjektne teadmine demüstifitseerib nii kunsti kui ka religiooni, nii poliitika kui ka eetika. See sunnib ka inimest ennast teise pilguga vaatama. Kristeva näitab seda, mis peeglist ei paista.

Ega Kristeva ei anna abjektsiooni definitsiooni. Ta hüppab kohe in medias res ning pigem näited on need, mis aitavad mõisteks ülendatud abjektsiooni piiritleda. Hätta jääb see, kes hakkab abjekti objekti või subjekti kaudu määratlema, kuigi abjektsus elutseb ilmselgelt subjekti-objekti suhtes ja oleks selle suhte kui eelduse möönmiseta ilmselt mõteldamatu. Ent abjekt ei ole objekt, mis mulle vastu hakkab ja mille ma kõrvale heidan, välja tõrjun. Ta ei ole ka subjekt, kes pelgusest ise peletab ja pagendab. “See pole mina. See pole miski. Aga ka mitte eimiski. See on “mingi asi”, mida ma ei tunnista asjaks” (lk 14).

Etümoloogia seljas laseb Kristeva küll meelsasti liugu, aga ei objekti (ob-iacere) ega subjekti (sub-iacere) algupära lase meid abjektile lähemale. See ei ütle meile paraku ka, kuhu peaks ära-heitmine ette-heidetu ja alla-heidetu suhtes paigutuma. Küll aga pakub ladina sõnade võrdlemine eesti keeles abjekti vasteks sõna, mis kõlbab täitsa hästi ka ühesõnaliseks definitsiooniks: abjekt on välja-heide.

Mis maakeeli ütelduna peab loomulikult silmas sitta, sõnnikut (ja siin ka selle tootmise protsessi). “Väljaheited langevad selleks, et ma elaksin, kuni ma lõpuks kõik kaotan ja kogu mu keha kukub teisele poole piiri, cadere, cadavre, laip” (lk 16). Ekskrementsioon on abjektsioon, mis aitab elada, laip aga on see kõige jälestusväärsem jäte, kuna abjekteerituks osutub “mina ise”. Laip on piirideta jäetud keha, ülim äratõugatu, ellu tunginud surm.

Kristeva näitab nii religiooni kui kirjanduse näitel, et abjektsiooni käivitab alati “midagi emaga seotut”. Ühesõnaga: emased on need, kes kogu lõpmatuse ära rikuvad. Naised ja emad, kes sigivad ja toidavad, eritavad piima ja menstruaalverd, mida millegipärast peetakse eri kultuurides enamasti roojaseks, sellal kui näiteks mehe abjekteeritus, spermas, midagi räpast ei nähta.

Hämmastav on aga, et abjektsioonile  par excellence – sünnitusele pühendab Kristeva nii vähe ruumi. Céline’i (autor, kelle loominguta Kristeva abjektsioonikäsitlust vaevalt üldse sündinud oleks) toel räägib ta küll sünnitusest kui abjektsiooni haripunktist, tagurpidi intsestist ja marraskil indentiteedist. Céline: “Kogu meie teater ja ilukirjandus keerleb koituse ümber… tüütu leierdamine!… orgasm pole huvitav, kogu sule- ja kinohiiglaste lokulöömine ja reklaamimiljonid pole suutnud demonstreerida muud kui paari-kolme ahtrijõnksatust, me ei näe midagi… vaat sünnitus on asi, mida tasub vaadata!… piiluda!… millimeetri pealt!” (lk 221).

Ent ei ole tunda, et Céline või Kristeva sünnitust tõepoolest näinud oleks. Sest kui sünnitust tõepoolest käsitletaks abjektsiooni haripunktina, siis võiks inimene üleüldse osutuda välja-heiteks, abjektiks. Olemise õudusse valgust heitvaks kiireks võiks osutuda tõsiasi, et naisest sündimise fakti poolest ongi inimene jäte – et mitte öelda jätis. (Kui see keele-kuuldus ka lõpuni Kristeva-truu ei ole, siis eesti keele truu ja vähemasti mõteldav on ta igatahes, eriti neid psühhoanalüütilisi taustu silmas pidades, mida Kristeva kord järgib, kord vastustab.)

Pealegi võib abjektsioonilisena vaadelda kogu sigimisprotsessi, mis ju algab ja lõpeb abjektsiooniga: mees eritab spermat ja naine väljastab lõpuks lapse. Inimese, kelle ülesanne on omakorda abjekteerida eelkõige kõik emaga seotu, et jõuda “omasse ja puhtasse”, leida omad piirid ja püsida nendes. Nõnda osutub abjektsioon tõepoolest inimolu konstitueerivaks elemendiks.

Naine on patu algus ja tema pärast peame me kõik surema, aga ainult tänu naise võimele lapsi ilmale kanda oleme me kõik ka üleüldse olemas. Ent patt algas sõnast ning on lepitatav sõna läbi, nii osutub ka naine ja kogu temaga seotud abjektsioon roojase ja puhta, madala ja üleva ühenduskohaks: abjektsioon osutub “puhtasse vaimsusse” üleminemise kohaks. Nõnda loovad “need emased, kes meil lõpmatuse ära rikuvad”, uue, lepitatud vaimsuse võimaluse, millest selles raamatus lähemalt ei räägita.

Ent inimene ei abjekteeri mitte ainult sigides, vaid ka luues – mis abjektsiooni-teooria seisukohalt muide teab kui palju ei erine. “Kas kirjutada saab üldse teisiti kui abjektsiooni võimuses olles, lõputus katarsises?” küsib Kristeva (lk 298). Ei, oleks lühike vastus. – “Alguses oli emotsioon…” ütleb ta lemmik Céline palju kordi. “Olla tähendab, et on halb olla,” sõnastab Kristeva selle lahtise või mädaneva haava, mis paneb kirjutama kirjaniku, kelle pärisosa on õudus ja hirm ning kelle väljendus on kisendus, karje. Karje paigaks on kuristik või lõhe olemise ja mitteolemise vahel, eimillegi ja kõige vahel.

Eespoolsest tuleneb pikemata, et kirjandus ja kunst saab omas “puhtas ja õiges” olla ainult abjektsiooniline. Kui “selle maailma tõde on surm” ja kui “inimene /—/ pole lõppkokkuvõttes muud kui edasilükatud lagunemine” (Céline, Kristeva tsit lk 205), saab pääseteeks olla ainult kirjutamine kui sublimatsioon. Abjektsiooni äär ja viimne piir aga saab olla ainult vaikus, millest Céline oma viimseni pingule tõmmatud, kohe-kohe rebeneva stiiliga enam kuigi kaugel ei olegi.

Abjektsiooni tekitab tegelikult ka Kristeva tekst ise. Mitte sitt ja surm ei hakka vastu, mitte raipehais ei niida jalust, mitte mädased sidemed ei tekita õudust, vaid… see mõistete paabel, see sõnade “ebapuhtus”. Kristeva kasutab eri teooriatest pärit mõisteid nii mängleva kergusega ja endastmõistetaval viisil koos, et see ajab lihtsalt oksele. Kui lugejale äkki tundub, et ühes lauses saavad seletamatul viisil üheks Freud ja Heidegger, siis võib ta paremal juhul lihtsalt oma sisikonna välja öökida ja minestada, halvemal juhul aga iseennast üleüldse minetada ehk hulluda. – Mis tõendaks omakorda täie veenvusega abjektsiooni olemuslikkust ja universaalsust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming