Sõbrad ja konkurendid

Soome 100. aastapäeva programm säras Eesti kirjandusfestivalidel.

HEIDI IIVARI

Maikuu kirjandusfestivalidel „Prima vista“ Tartus ja „HeadRead“ Tallinnas esines soome kirjanikke erakordselt hulgaliselt – kokku 18 autorit. Festivalide soome kavad on 25 aastat Eestis tegutsenud Soome instituudi ning Eesti kirjandusfestivalide pikaajalise ning viljaka koostöö tulemus. Tänu Soome juubeliaasta programmile tutvuti sealse kultuuri- ja kirjanduseluga mitmest vaatevinklist, alates iseseisvumisest kuni tänapäevani, ning tutvuti värskelt eesti keeles ilmunud kirjandusega, aga mitte ainult seda. Tundub, et soome ja eesti kirjanike side on olnud alati väga soe ja eriline, ning tänavused festivalivestlused – nii programmis kui ka programmivälised – kinnitasid seda jälle. Ei oskagi öelda, kelle üle tundsin rohkem uhkust, eesti või soome kirjanike üle – või hoopis nende koos tegutsemise, koos mõtestamise ning koos arutamise üle, selle üle, et kõike tehti ühiselt. Koostöö ongi mõlema riigi eetos juubeliaastal. Siinkohal teen soome ja eesti kirjanike mõttevahetusest väikese kokkuvõtte.

Värsked tõlked Tartus

„Prima vista“ programmis tutvustati eelkõige hiljuti eesti keeles ilmunud Soome autorite teoseid. Külas olid nii prosaistid, luuletajad kui ka ajakirjanikud. Festivali esimesel päeval esines Soome tuntuim humorist Tuomas Kyrö, kelle torisejast on saanud soome rahva lemmiktegelane. Viimasel seitsmel aastal on tema seitset toriseja raamatut müüdud kokku umbes 300 000 eksemplari. Toriseja on võitnud publiku südame ka 40 teatrilavastusega ning filmiga „Toriseja“, mis linastus kevadel ka Eesti televisioonis. Intervjueerisin tagasihoidlikku kirjanikku, kes rääkis muu seas sellest, kui suur osa tema kirjanikukarjääris on olnud õnnelikul juhusel. Vanast torisejast ning sellest, mis ta hinge täis ajab, saab lugeda nüüd ka eesti keeles ilmunud romaanist „Kõike head, toriseja!“ (tlk Kadri Jaanits, Varrak, 2017).

Auhinnatud luuletajad Sanna Karlström ja Henriikka Tavi kuuluvad soome luule tippu. Neid ühendab sügavalt mõtestatud, hoolikalt lihvitud stiil ning eksperimentaalsus. Viimane avaldub Karlströmi puhul eelkõige äärmises minimalismis. Kirjaniku sõnul huvitab teda, kui väheste sõnade korral on sõnum ikka veel mõistetav. Tavi luulekeelt iseloomustab mängulisus, kontseptualism ning katsetused keele piiride ning struktuuriga, isegi selle lammutamine. Karlströmi ja Tavi tekste on ilmunud eesti keeles kogumikus „8+8 II“(koost Eeva Park, NyNorden, 2015). Kätlin Kaldmaal on valmimas ka Tavi luulekogu tõlge eesti keelde. Arutasime Karlströmi ja Taviga luule komplitseeritud tingimuste üle tänapäeva Soomes: suurtest raamatupoodidest on luuleraamatud peaaegu kadunud, kuid luuletajate asutatud kirjastused ja ajalehed, samuti arvukad luuleüritused osutavad, et luulepublik on siiski olemas.

„Prima vista“ soome kava kolmandal ja viimasel üritusel kohtusid Soome lahe mõlemat kallast hästi tundvad ajakirjanikud Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning Moskvas suursaadikuna töötanud diplomaat René Nyberg. Arutamisel olid Soome, Eesti ja Venemaa suhted, vestlust juhtis Soome instituudi juhataja Anu Laitila. Keskne teema oli julgeolekupoliitika, eelkõige kolme riigi suhtumine NATOsse, aga ka riigi turvatunde seisukohast olulised faktorid, nagu vähene korruptsioon või vaba meedia ja teadus, mida peetakse ühtmoodi väärtuseks Eestis ja Soomes. Kunnas ja Näkki on võtnud viimase aja poliitilised lähenemised ja konfliktid ladusalt ja otsekoheselt kokku kolme riigi „suhtekolmnurka“ käsitlevas raamatus „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ (tlk Tiina Maripuu, Post Factum, 2017). Nyberg on süüvinud oma pooldokumentaalses perekonnaloos „Viimane rong Moskvasse“ (tlk Piret Saluri, Argo, 2017) Baltimaade, Soome ja Nõukogude Liidu ajalukku juutide saatuse vahendusel.

Festivalil „Prima vista“ esinenud luuletajad Sanna Karlström (paremal) ja Henriikka Tavi (vasakul). Vestlust juhtis Heidi Iivari (keskel).

Uku Peterson

Vaimukad vestlused Tallinnas

Festivali „HeadRead“ soome kava põhirõhk oli viiel vestlusringil, kus osalesid Soome ja Eesti kirjanikud, publitsistid ning ajaloolased. Kuigi vähem kui tunni kestnud arutlustes osales neli vestlejat ning küsimusi ja teemasid oli palju, ei jäänud vestlusringidest pealiskaudsuse muljet. Kõik osalejad olid vilunud esinejad ja argumenteerijad ning eriti huvitav oli siis, kui soomlased ja eestlased pidasid dialoogi ja kahe maa vahel tekkis võrdlusmoment.

Esitleti ka kaht raamatut. Noorteromaani „Maresi. Punase kloostri kroonikad“ (tlk Maarja Aaloe, Varrak, 2017) puhul usutles ajakirjanik Nikolai Karajev autorit, soomerootsi kirjanikku Maria Turtschaninoffi. Psühholoogilise noorsoofantaasia meistri läbimurderomaani tõlkeõigused on müüdud üle 20 riiki. „Maresi“ võitis Junior-Finlandia ja Soome rahvusringhäälingu rootsikeelsete saadete Svenska Yle kirjandus­auhinna. Teos on saanud palju positiivset tagasisidet feministliku lähenemise eest. Erinevalt noorsookirjanduse peavoolust ei ole teoses romantikat, vaid keskmes on naiste omavahelised suhted kloostrisaarel, hättasattunud tüdrukute ja naiste pelgupaigas.

Kirjanik Sirpa Kähköneni lähiajaloo ühiskonnateemasid käsitlevad romaanid, mille lähtepunktiks on tihti autori suguvõsas mahavaikitu, on pälvinud mitmeid auhindu.1 Kolmel korral on Kähköneni romaan kandideerinud ka Finlandia auhinnale, sh „Graniitmees“ (tlk Piret Saluri, Varrak, 2017), mille eesti keeles ilmumise puhul intervjueeris kirjanikku Soome instituudi programmijuht Anna Laine. „Graniitmees“ on raputav lugu noortest soomlastest, kes läksid 1920. aastatel parema elu lootuses salaja Nõukogude Venemaale. Noortest idealistidest said utoopia ja tegelikkuse hävitava kokkupõrke tunnistajad ja ohvrid. Kirjanik tõi esile ka analoogia tänapäeva totalitarismi, paguluse ning poliitilise propagandaga. Kahjuks ei olnud „Graniitmehe“ esitlus festivali programmis, kus see oleks toonud kindlasti kohale rohkem publikut kui eraldi üritusena. Sellegipoolest on teos Eesti ajakirjanduses juba palju positiivset tähelepanu leidnud.2

„Soome 100“ esimese vestlusringi teema oli noore rahva eneseotsingud. Üritus toimus koostöös kirjandusfestivaliga „Helsinki LiT“, mille eestvedaja kirjanik Philip Teir juhtiski vestlust. Soomlusest ja soome identiteedist, müütidest ning stereotüüpidest rääkisid kirjanikud Venla Hiidensalo, Riikka Pelo ja Kjell Westö. Soomlusele läheneti mitmest aspektist võrdlemaks seda muu maailmaga. Kirjandusega seoses arutleti muu hulgas selle üle, miks on ajaloolise romaani traditsioon Soomes nii tugev ning milline on kirjaniku roll soomluse müüdi murdmisel või loomisel. Westö teosed on Eestis juba tõlgetena tuntud. Vestluse käigus sai publik tuttavaks ka Riikka Pelo esimese eesti keelde tõlgitud raamatuga, Finlandia auhinna saanud romaaniga „Meie igapäevane elu“ (tlk Kadri Jaanits, Tänapäev, 2017). See on ühtlasi esimene soome teos kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu“ sarjas. Romaanis on kirjeldatud kirglikult ja meisterlikult luuletaja Maria Tsvetajeva ja tema tütre Alja traagilist elu ning Tsvetajeva kompromissitust suhtumises armastusse ja kirjutamisse Stalini terrori küüsis. Kriitiku sõnul tõmbab Pelo romaan enda poole nagu gravitatsioon.3 Ka „Meie igapäevane elu“ oleks kindlasti väärinud omaette raamatuesitlust festivalikavas.

Eesti ja Soome kirjandussõprust vaagisid Juhani Salokannel, Emma Juslin ja Tauno Vahter Anna Laine juhtimisel. Tuletati meelde estofiilide ja fennofiilide hõimuaate tähthetki, aga ka kuriositeete. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ soome keelde tõlkinud Salokannel tõi välja ühe põhjuse, miks ilmusid 1930. aastate alguses soome keeles ainult teose esimene ja viimane osa: Soome välisministeeriumi arhiivi peadirektori ning estofiili Erkki Reijoneni sõnul ei olnud soome rahva vaimne tase teiste osade jaoks piisavalt kõrge. Tänapäeval konkureerivad väikesed riigid nagu Eesti ja Soome ning nende keel teiste keelte kõrval kirjastajate ja lugejate tähelepanu nimel eriti noore lugejaskonna puhul ilma igasuguse hõimuaateta. Kuigi soome kirjandust ilmub Eestis üsnagi palju ning vice versa, näitab retseptsioon, et menuraamatud ei pruugi olla ühtviisi menukad Soome lahe mõlemal kaldal. Näiteks ei ole Andrus Kiviräha „Rehepapp“ tekitanud soomlastes erilist huvi, v.a estofiilid. Samamoodi ei osutunud Eestis keskmisest tõlkeromaanist menukamaks Kari Hotakaineni „Kaitsekraavi tee“, mida Soomes müüdi 120 000 eksemplari. See, millised elemendid või teemad peaksid raamatus olema, et see saavutaks suure menu üle maailma, jääb müsteeriumiks.

Millest on pidanud Soome ja Eesti kirjanikud vaikima ning kas on veel tabusid, mis jäävad isegi kirjanikel puudutamata? Nendele küsimustele vastasid Maimu Berg, Sirpa Kähkönen ja Tuula-Liina Varis Venla Hiidensalo juhitud vestlusringis. 1930. aastatel ühendas Soomet ja Eestit autoritaarne parempoolsus. Tuula-Liina Varis rääkis, et Hitleri kritiseerimise pärast mõisteti Soomes süüdi vähemalt üks inimene ning patsifismi käsitati riigireetmisena. Nõukogude Eestis tuli osata kirjutada ridade vahele, samal ajal püüdis Soome hoida tasakaalu ida ja lääne vahel ning seal juurdus soometumise hinnaga range enesetsensuur. Ilukirjandusel on mahavaikitud teemade ning rahvuslike traumade käsitlemisel tähtis roll, kuigi selleks on tavaliselt vaja pikka ajadistantsi. Tänu mitmele soomlasest naiskirjanikule on traditsiooniliste (sõja)ajalooromaanide kõrval tänapäeval hästi kuulda ja näha ka naiste ja laste kogemus ning mikroajalugu. Kuigi miski ei takista enam kirjutamast mis tahes teemal, võidakse mõnegi tabuteema ees ikkagi kõrvad sulgeda. Kirjanik võib end tsenseerida kas isiklikel või poliitilistel põhjustel. Berg tõi välja ühe Eestis õrna teema: mitte ükski inimene ei ole kirjutanud oma koostööst KGBga, kuigi see puudutas väga suurt osa Eesti rahvast.

Kirjanikud Elina Hirvonen, Kätlin Kaldmaa ja Riikka Pulkkinen jagasid tähelepanekuid, kuidas suhestuvad nende raamatud ning Soome ja Eesti kirjandus muu maailmaga. Vestlusjuhi Philip Teiri küsimusele, kas olete eurooplastest kirjanikud, vastati, et pigem kirjanikud laias maailmas, kus samad – vahel vägagi aktuaalsed – teemad ühendavad kirjanikke üle piiride. Kaitsti kirjaniku vabadust kirjutada oma teemal ning lähenemisviisiga, ilma et rahvuslikud või poliitilised kohustused tingimusi seaks ja ilma et neid süüdistataks nn kultuurilises omastamises (cultural appropriation). Oivaliselt avati kirjanduse ja poliitika erinevus: poliitikas on vaja vastuseid ja otsuseid, aga kirjandus esitab küsimusi tihtipeale neile vastust andmata. Kirjanikud mõtisklesid ka oma tausta ning selle võimaliku mõju üle nende kirjutamisele. Jõuti järeldusele, et klassivahe on olemas nii Soomes kui ka Eestis ja et kirjanik on tavaliselt keskklassist. Heal juhul on kirjanik ühiskonnakihtide teadvustamisel keskmisest tundlikum, aga mitte alati.

Festivali „HeadRead“ viimase päeva „Soome 100“ vestlusel kohtusid diplomaat ja poliitik Jüri Luik ning ajaloolastest kirjanikud Diarmaid Ferrier Iirimaalt ja Oula Silvennoinen Soomest. Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga juhtis vestlust, kus võrreldi Eesti, Soome ja Iirimaa iseseisvumist ning nende rahvusliku ärkamise ja eneseteadvustamise erinevusi ja sarnasusi.

Festivalil „HeadRead“ oli hästi esindatud soomerootslaste proosa (Juslin, Teir, Turtschaninoff, Westö). Uue lähenemisviisi oleks kindlasti toonud mõni sisserändajast kirjanik, sest Soomes on nad juba arvestatav kirjanduslik vähemus.4 Kavva oleks võinud mahutada ka ühe luuletaja või esseisti. Hea valik oli tehtud aga mitmeski suhtes, nagu see, et suurema osa kirjanike osa teoseid on juba eesti keeles kättesaadavad. Soome juubeliaasta programmi võib mõlemal festivalil pidada kordaläinuks. Seesuguseid ühe maa eriprogramme võiks mõnikord kavasse põimida ka edaspidi.

Vestlusring „Vaikimise aastakümned“ festivalil „HeadRead“. Vasakult: Maimu Berg, Venla Hiidensalo, Sirpa Kähkönen, Tuula-Liina Varis. Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

 

1 Vt nt Heidi Iivari, Finlandia laureaat on luulesmugeldaja. – Sirp 2. XII 2016.

2 Peeter Helme, Suusatades hakklihamasinasse – soome kommunistid Piiteris. – Postimees 26.V 2017; Piret Kooli, Graniitmees: pidin nägema, kuidas suured süütud silmad ühe päevaga väsinuks ja kõikenäinuks muutusid. – Postimees, „Soome 100“ portaal 27. V 2017; Kätlin Kaldmaa, Sirpa Kähkönen lammutab vaikust, raamat raamatu järel. – Postimees, „Soome 100“ portaal 29. V 2017.

3 Rein Veideman, Ainult armastus on tõeline, kõik muu on vale. – Postimees 29. V 2017.

4 Vt nt Heidi Iivari, „Minu kass Jugoslaavia“ ja teised edulood. Mõned tähelepanekud Soome multikultikirjanduse kohta. – Sirp 14. X 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming