Sõda ja rahu

HEIDI IIVARI

Soome kirjanik Riikka Ala-Harja rääkis kevadel Tallinnas, kuidas ta pidi võitlema oma esikteose „Tom Tom Tom” (1998) pärast. Romaan leidis kirjastaja alles pärast kolme aastat eitavaid vastuseid, ent saavutas suure tähelepanu: see kandideeris näiteks Helsingin Sanomate kirjandusauhinnale ja Finlandia preemiale. Finlandiale kandideeris ka „Dessant” (sm „Maihinnousu”, 2012), mis on Ala-Harja kuues romaan ja seni esimene, mis on ilmunud eesti keeles. Ka „Dessandist” sai mitmes mõttes võitlev romaan. Seitse romaani avaldanud kirjanik on kirjutanud ka kaks lasteraamatut. Ala-Harja stiil on otsekohene, napp ja baseerub dialoogil ka siis, kui tegemist on minajutustusega. Tema romaane iseloomustavad selged stseenid ja töötav rütm. Kirjanik on ise arvanud, et tema kirjutamist mõjutab ilmselt Helsingi teatrikõrgkoolis omandatud dramaturgiharidus.

Rünnak igal rindel

„Dessandi” teema on nagu on lask selga ja teostus nagu soome puss südamesse, hoolimata sellest, et romaanis ei esine ühtegi soomlast. See on ehe ja terav kirjeldus olukorrast, kus „sõda käib igal pool, see ei ole positsioonisõda, vaenlane võib tulla kust tahes, ta võib ilmuda millal tahes” (lk 21). „Dessant” on läbinisti sõjaromaan, aga mitte selle traditsioonilises tähenduses.

Ajaloolasest Julie, romaani minajutustaja, teab kõike Normandia dessandi kohta. Julie oleks võinud saavutada märkimisväärse positsiooni maailma juhtivate ajaloolaste ridades, aga ta armus keset väitekirja kirjutamist Henrisse, kolis temaga oma sünnikohta Normandiasse ja pühendus perele. Iga päev käib Julie oma tütre Emmaga mererannas mängimas, aga ka jagamas oma detailseid teadmisi turistidele. Ükski nende küsimus ei üllata dessandigiidist Julie’d. Ükski mõttekäik ei sea teda ohtu. Elu on hea ja ilus. Aga – „pärast esimest rünnakut ei saa enam midagi usaldada” (lk 51). Ühtäkki ei käi sõda ainult Normandia rannas, vaid ka kodus ja haiglas. Kaotus või võit ei ole enam ainult ajalooline fakt või meeleseisundi metafoor. See on elu ja surma küsimus.

Leukeemia on elu ja surma küsimus. Armastus on elu ja surma küsimus. Kui lapsevanem jääb lapsest ilma, ta sureb. Kui armunu jääb armastatust ilma, ta sureb. Vähemalt hinges mõneks ajaks. Sõduritel on võimalus end dessandiks ja surmaks ette valmistada, kuid Julie’l pole. Keegi ei saa ennast ette valmistada selleks, et tema laps haigestub või mees petab. Need rünnakud tehakse öösiti, kui me magame, kui mingit ohutunnet pole: magame oma magusat und ega tule selle peale, et samal ajal teevad vähirakud vallutusi meie kaheksa-aastase lapse kehas või et mees, kes magab meie kõrval, on meid ammu jätnud ja vallutab juba uue naise keha. Emma peaarst püüab Julie’d julgustada, öeldes, et „lahinguid peetakse selleks, et neid võita” (lk 20). Aga sõjas ning võitluses haiguse vastu on ikkagi erinevad reeglid: „Peaarst ei tohi surra, patsient ei tohi surra, omaksed ei tohi surra. Sõdur tohib surra, sõjal on langenuid vaja, muidu ei saa sõda võita ega kaotada” (lk 63). Sõjas on ka vaenlase tähendus selge. Vaenlane tuleb tappa nagu kahjulik vähirakk, muidu me ise ei jää ellu. Miks siis ei tohi tappa endist abikaasat, kuigi temast on saanud vaenlane ja ta püüab meid hävitada?

Kolm naist

„Rindel ei ole võimalik selgesti mõelda” (lk 31). Tõepoolest mitte. Kogu energia läheb selleks, et ellu jääda: et lapse nähes mitte nutta, et töötades mitte minestada, et meest kohates mitte karjuda. Just haige lapse pärast tuleb Julie’l tubli olla: esineda kartmatu ja rahuliku emana, tõtata vastutustundlikult ülemusele appi Emma haigevoodi äärest, hoiduda sellest, et mitte „Henrit puruks peksta, vägistada ja kogu ta elu hävitada” (lk 95).

Julie’s põimuvad kolm erinevat rolli, nagu ka raamatu terase silmaga tõlkija Kätlin Kaldmaa on välja toonud selle kevade festivali „HeadRead” Postimehe erilehes.1 Romaani peaaegu iga lause viitab kolmele rollile naise elus. Kõiki neid rolle läbib ja seob militaarne terminoloogia. See, mida Julie räägib turistidele Normandia rannas, viitab ka tema enda elule. Julie püüab lükata kõrvale ajaloolase ja naise rolli, mida tal nagunii enam ei ole, ja keskenduda ema rollile. Tippteadlase või armastatud naise asemel on tal nüüd haiguslehel dessandigiidi ja maha jäetud naise identiteet.

Aga ka ema identiteedi eest tuleb tal võidelda. Ema võib lapse käest tundide kaupa kinni hoida, aga ainult meditsiinitöötajad suudavad haiguse peatada või vähemalt takistada selle edenemist lapse vastupanuvõimetus kehas. See tekitab Julie’s abitust ja armukadedust, hirmu, et teda ei vajata enam. Samad tunded valdavad teda ka Henri ja tema uue armastuse Marina suhtes. Kui Julie jätab korraks Emma karantiinipalatisse, kahtlustab ta kohe: „Kas nad on nüüd kolmekesi haiglas, ja keegi ei mäleta mind?” (lk 49), „Miks ma ei võiks Henrit unustada ja ainult Emma peale mõelda?” küsib Julie endalt edasi (lk 56). Sellepärast, Julie, et sa pole ainult ema, vaid ka naine, kes on saanud haiget, ja kahjuks on nii, et kes armastab rohkem, see kaotab rohkem. Sa oled kaotanud ja jääd võitjast sõltuvaks niikaua, kuni armastad. Niikaua, kuni tuleb rahu.

Raamatusõda

Ala-Harja punub geniaalselt kokku Normandia dessandi, lapse haigestumise verevähki ja abielulahutuse teemad. Lugejale öeldakse täpselt nii vähe kui vaja, et ta saaks aru, millises vaoshoitud paanikas, raevus ja surmahirmus elab Julie umbes aasta aega, kuni sõda igal rindel saab läbi. Need tunded ja käigud on romaanimaailmas arusaadavad, usutavad ja universaalsed. „Dessandi” lõpp annab mõista, et rahu on võimalik, kuigi ajalugu me muuta ei saa.

Ilmunud raamat vallandas aga sõja autori ja tema õe Marjukka Ala-Harja vahel. Õde ja tema abikaasa tulid avalikkuse ette ja süüdistasid kirjanikku selles, et ta on nende usaldust ning leukeemiasse haigestunud poja elu räigelt ära kasutanud. Nad leidsid augustis 2012 Helsingin Sanomate arvamusrubriigis, et kunstnike sõnavabadust tuleks piirata ja et ilukirjanduse tarbeks tuleks asutada selle eetilist taset valvav institutsioon nagu avaliku meedia nõukogu (Julkisen sanan neuvosto), mis valvab Soomes aja- ja teabekirjanduse eetikat järele.2

Plahvatas raamatusõda. Soome kirjanike liidu esimehe Tuula-Liina Varise reaktsioon oli, et eetiliste nõuete sätestamine ilukirjandusele on „kohutav mõte” ning see ei kuulu lääne demokraatiasse. Ala-Harja vastas nii, nagu kirjaniku puhul on loogiline vastata: „„Dessant” on ilukirjanduslik, mitte dokumentaalteos.” Sõna võttis ka välisminister Erkki Tuomioja, tuntud raamatukoi ja blogija. „Dessandiga” tutvunult kritiseeris ta oma blogis ajalehte Helsingin Sanomat selle eest, et too üldse tõi välja teema, mis tema meelest kuulub pigem kollase meedia valdkonda – Tuomioja seadis kahtluse alla Soome suurima ajalehe enda eetika. Mitmed ajakirjanikud, kirjanikud ja kirjastajad tõid näiteid ka varasematest raamatusõdadest, tuletades meelde, et solvumised fiktsiooni ja tegelikkuse põimumise tõttu ei ole uus nähtus ilukirjanduse ajaloos.3

Raamatusõja meeleolu oligi pigem tõdev, isegi tüdinenud, kuigi Ala-Harja õe pere kogus ka poolehoidu. Sellest hoolimata jäi võitjaks ilukirjanduslik vabadus.

Marjukka Ala-Harja üks argument oli, et „Dessant” tegi avalikuks tema pere elu ja et kirjastaja sai pere häda ja mure arvel majanduslikku kasu. Tegelikult jõudis aga peretragöödia avalikkuse ette alles siis, kui Ala-Harja õde ja tema mees ise sellest avalikult kirjutasid. Kindlasti ostis ja luges osa inimestest pärast skandaali raamatut suurema huviga, osa võib-olla lausa uudishimust ja just tänu kirjaniku õele.

Ei ole teada, kas õde kaebas kirjaniku lõpuks kohtusse hoopis sellepärast, et kirjanik ise on nendevahelisest suhtest vaikinud nii enne kui ka pärast „Dessandi” ilmumist. Seevastu pole saladus, et umbes kümme aastat tagasi Riikka Ala-Harja armus ja kolis Soomest prantslasest mehe pärast Normandiasse, kus elas seitse aastat ilusas kahekorruselises majas 200 meetri kaugusel dessandirannast, sai tütre, avastas mehe kaksikelu teise naisega, lahutas, võitis hooldusõigusmenetluse kohtus ja kolis oma tütrega tagasi Soome. Sellest kõigest on ta ise avalikult meedias rääkinud. Seda valu on kindlasti ka „Dessandis”, aga see polegi enam nii oluline küsimus, sest „ükskord lõpeb kõik, kõik muutub ja kaob” (lk 185).

1 Festivali „HeadRead” erileht 2014: http://headread.ee/wp-content/uploads/HeadRead_issuu.pdf

2 Helsingin Sanomat 26. – 28. VIII 2012.

3 „Kulttuuriskandaaliko?!”, 26. VIII 2012,
www.tuomioja.org

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming