Sõna jõul, inimõiguste eest

Eva-Liisa Roht

Paul Polansky mustlastest 16. mail esines Kirjanike Maja musta laega saalis mustlaste/romade õiguste eest võitlev luuletaja Paul Polansky. Polansky esimene Eesti külastus oli kui sõõm värsket õhku. Ei saa öelda, et Eestis mustlastest, sh meie oma romadest ei räägitaks, kuid ühesugune ja samast perspektiivist kipub see jutustamine tihti olema küll. Polansky eelistab üldiselt kasutada koondavat terminit „gypsy” (tõlgitud siin „mustlane”), sest Balkani piirkonnas on ta kokku puutunud väga mitmete eri mustlaste gruppidega, kellest seal vaid osa nimetab end romadeks. Paul Polansky on ameerika päritolu Serbias elav inimõiguste aktivist ja kirjanik, kes 1999. aastal läks ÜRO poolt palgatuna tööle Kosovosse, kus aitas sõjajärgsel ajal mustlasi tasuta ringi sõidutades neil leida kadunud sugulasi ja esmaabi. Ta on kogunud ja avaldanud mustlaste elulugusid ja mälestusi holokaustist nii Kosovos, Serbias, Makedoonias kui ka Türgis ja Tšehhi Vabariigis. Lisaks mustlastele kirjutab Polansky ka poksimisest, nii on pinda tema luule austamiseks üpris erineval publikul. Jõudmist romade ja teiste mustlasgruppide uurimise juurde kirjeldab Polansky järgmiselt: „Uurisin Tšehhis arhiivides Ameerikasse emigreerunute genealoogiat ja sattusin 40 000 dokumendile Lety koonduslaagri kohta. Valitsus ütles, et ellujäänuid polnud, et kõik surid tüüfusesse, mis on aga natside üldtuntud ettekääne. Tundsin ühte roma meest, kes oli olnud New Yorgis kaheksa aastat taksojuht. Nii ma palkasin ta ja sõitsime läbi Tšehhi industriaallinnade getode. Leidsin sealt üle saja laagris ellujäänu. Nii hakkasin koguma nende elulugusid ja endega koos elama. Ma nägin, kuidas Tšehhi politsei tõi oma autodega skinhead’e neid ründama, ja ma üritasin neid kaitsta. Nii sai must roma õiguste aktivist.”

Luuletustena lugude edasiandmine ongi võib-olla parim viis panna publik kuulama, tundma ja tarduma. Inimeselt inimesele. Selline esitusviis sobib ka suulise kultuuriga, kus kirjasõnal nii suurt võimu pole olnud. Mustlastele on omane end luule, laulu kaudu väljendada. Polansky loeb alati enne avaldamist oma luuletused kõigepealt neile ette, et saada teada nende arvamust. Polansky räägib igapäevaelust ja saatusest mässituna uskumustesse, head, aga ka halba toovatesse traditsioonidesse, mis on sama argised kui kokkupõrked ja konfliktid kohalikega, rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ja teiste mustlasgruppidega.

Luuletused on tihti mina-vormis või dialoogilised, kõnelevad ausalt ja otsekoheselt elust enesest. Poeet on ise seal ja luule kõnetab, rääkides küll elust, mitte aga niivõrd ilust. Siiski kumab sealt sügav armastus inimese vastu. Müstikast ei pääse päris mööda ka luuleõhtul ning Polansky jutustab küsijale mustlaste seose kohta maagiaga vastuseks sellise loo: „Muidugi korjavad nad ussid kuivanud puu seest enne valmis ja peidavad oma suhu ning jätavad mulje, nagu oleks need lapse ajust välja imetud. See pettusega ravimine aitab aga päriselt. Nagu arst seletas: kõrrega ninast imemine vähendab rõhku ning valu kaob. Kui mu tõlgi lapsel kõrv valutas, nõudis ta, et tuleb otsida selline vana naine. Ma ütlesin, no läheme ikka arsti juurde, ta oli vastu, et et ei-ei, see ju mõjub. Ja mõjubki tegelikult, nii hoiavad need vanad naised selle salapäraga töö lihtsalt enda käes, muidu võiks igaüks seda teha. Ja see on traditsioon, mida Indias praktiseerib ainult grupp nimega sansi. Selle teadasaamine Indias käies oli väga põnev.”

Mis hoiab Polanskyt selle uurimise ja võitluse juures? Ta seletab seda järgmiselt: „Armastan uurimistööd, inimeste lugude kogumist. Mind huvitavad mustlaste lood ja Indiast samade lugude leidmine. Just see, et Indiast leiab täpselt samu lugusid. Näiteks Kosovos oli 80% mustlaste esivanematest sepad. Nii jutustavad nad lugu, kuidas ühel isal oli üheksa poega, kõik sepad. Et kõik ei saanud töötada samas külas, saatis isa nad laiali – ja nii kandusid mustlased üle maailma. Indias räägivad lohari nomaadidest sepad sama 5000 aastat vana lugu. Kui ma ei uuriks romade põlvnemist, uuriksin oma esivanemate kohta. Seda olen juba ka teinud, aga oleksin võinud vabalt uurida ka mõnd teist gruppi. 1975. aastal olin safaril Angolas. Kui oleksin jäänud sinna, oleksin oma elu pühendanud bušmanite lugude korjamisele. Sattusin aga romade juurde ja siin tuleb sisse juba inimõiguste teema, sest paljud inimesed arvavad, et mustlased ei ole inimesed. Aga nad on ja neid ei saa kõrvale heita, segregeerida. Tuleb leida inimlik lahendus.”

Polansky on teinud ka ÜRO-poolseist inimõiguste rikkumistest dokumentaalfilmi ning kaebas ÜRO romade nimel kohtusse. Polansky jutustab, et ÜRO paigutas mustlasi sõja järel alale, kust nad lubati 48 tunni pärast uude asukohta viia, kuid jäeti sinna aastateks. Seal sündinud lapsed on aga kõik suurema või väiksema tinamürgituse tagajärjel saanud jäädavaid tervisekahjustusi.

„Paari nädala eest olin Milanos ja kuulsin, et linnapea ähvardab lammutada romade laagri. Kolisin ise sinna lootuses, et kui on teada, et ameeriklane seal elab, siis äkki ei julgeta lammutada. Ühel hommikul kell kuus visati laagrisse aga suur tulekera nagu pomm. Kõik karjusid ja põgenesid. Kõhklesin, kas võtan vagunelamust, mis oli kaugemal, oma kotid ja arvuti. Viimasel minutil võtsin kaasa. Tuhaks sai see vagunelamu. Tuletõrje ei üritanud eriti kustutadagi, enne kui tuli hakkas raudteeni jõudma. Pool laagrit põles maha. Teine pool põles nädal hiljem maha. Hävitati nagu sooviti, kuid see ei ole lahendus. Kolmsada inimest jäi üleöö kodutuks. Huvitav, mida nad järgmisel nädalal teevad, et ellu jääda? Helsingi linnapea üritab praegu viia Bulgaaria ja Rumeenia mustlased tänavatelt ära metsa, tekitada niimoodi isoleeritud laagri.”

Polansky seletab, et tema Balkani mustlaste kogemuse kohaselt on varastamise stereotüüp tihti tõene, kuid sinna kõrvale maalib ta luuletustega traagiliselt realistliku pildi sellest, mis seal kõrval, ees ja taga veel on. Ta ei ilusta ega idealiseeri. Polansky toob välja, et vaeste hulgas on väga palju varastamist, need, kes on edukad, haritud ja integreerunud, ei soovi aga tihti ennast enam kogukonnaga seostada. Luuletused annavad oma lühiduses hetkega edasi mitmeid kontekste, vaatepunkte. Karmidel teemadel teravad luuletused aitavad mõista, miks ilmuvad ka Eesti tänavatele vahel Bulgaariast ja Rumeeniast tulnud kerjajad. Luuletustes pole üleliigset, alati on tegemist kellegi isikliku looga, mida jutustatakse. Nad lausa nõuavad ettelugemist. Polansky luule lõhub homogeensuse illusioone ja naelutab kuulama eelkõige noori. Oma luuletuste vastukajast räägib Polansky järgmiselt: „Loen oma luuletusi palju ette Itaalia koolides ja ülikoolides, et immigrantide vastu oldaks tolerantsemad. Noored on loo teisest küljest väga huvitatud ja esitavad palju küsimusi, aga kunagi ei saa üle kerjamise ja varastamise temaatikast. Viimane ülikooliloeng oli ühel laupäevahommikul, kuid kohal oli üle kahesaja üliõpilase ning me läksime nelikümmend viis minutit ajast üle, sest oli nii palju küsimusi. Noored kuulasid nii keskendunult, et võis kuulda nõela kukkumist. Luuletustele on kergem keskenduda kui pikkadele loengutele. Luuletus kestab minuti, maksimaalselt kaks-kolm. Täiskasvanud aga ei ole nii vastuvõtlikud kui noored. Neil on oma kindlad arusaamad. Tampere lähedal olid mind kuulamas pensioniealised ning nad olid üsna hapude nägudega.”

Edasiste plaanide kohta räägib Polansky, et läheb juuni lõpus raamatuturneele Saksamaale. Pikemas perspektiivis plaanib Polansky jätkata esinemistega peale Itaalia ja Saksamaa ka Soomes. Soome keeles on seni ilmunud luulekogumikud „Mustlastakso” („Mustalaistaksi”) ja „Kosovo musträstad” („Kosovon Mustarastaat”). Polansky: „Uus raamat on paralleelselt inglise ja saksa keeles ning räägib sellest, kuidas Saksamaa valitsus deporteerib Kosovosse tagasi kümneid tuhandeid integreerunud mustlasi ja nende lapsi, kes on üles kasvanud Saksamaal ning oskavad ainult saksa keelt. Kosovos ei ole neil ei eluaset, raha, tööd ega tulevikku. Nad jäävad ellu vaid juhul, kui pöörduvad tagasi oma halvimate kommete juurde. Integreerimise asemel tehakse neist kurjategijad. Nii luuakse uus põlvkond, kes on negatiivselt meelestatud domineeriva ühiskonna vastu. Väga raske on leppida sellega, et riigid ei soovi leida inimlikke lahendusi.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming