Sõna on palve, luuletus taig

Doris Kareva

Kõnelus kitšee luulest Maris Kilgiga Hiljaaegu ilmus Jumalike Ilmutuste sarjas ühe haruldusena 1952. aastal sündinud kitšee keeles kirjutava Guatemala poeedi Humberto Ak`abali luulekogu „Ega kivid ole tummad” Maris Kilgi tõlkes. Milline oli selle raamatu sünnilugu? Humberto Ak’abali ja teised tänapäeva maia autorid leidsin aastate eest oma esimestel Kesk-Ameerika rännakutel. Ak’abal jäi eriliselt kõlama. Kui ühte luuletust üles hakkasin kirjutama, tuli see otse eesti keeles, pärast ei olnud tõlkida vajagi ... Hiljem Guatemalas raamatupoodi jõudes jäin tohutute virnade vahel seisma ühe õhukese vihiku ees ja vaatan: Humberto Ak’abal! Selgus, et see oligi poes tema ainuke raamat, kõik teised olid ära ostetud. Peatusin siis pikemalt Mehhikos, mägedes keset männimetsa ja udu all mäe ümber, kust tihti muud näha ei olnud kui kuud, ja ma ei tea, kas sellepärast, et kuu oli seal lähemal kui mujal, aga kesköö aegu oli täitsa paras Ak’abali lugeda ja maast korjatud sidrunheina teed juues imestada, kuidas kitšee luule nagu vägisi eesti keelde tahab tulla. Ühel päeval uurisin ühe kirjastuse kaudu Ak’abali koordinaadid välja ja sõitsin kohale tema kodukülla Momostenangosse. Vanema ja omakeelse nimega Chwa Tz´aq on kitšeede põline asuala, millele viitab ka „Popol Vuh”. Sõit sinna üles, Kesk-Ameerika kõrgeima mäeaheliku jalamile kohalikus ülekoormatud (ja tõenäoliselt piduriteta) bussis paneb vere tarretama küll: kihutada null­nähtavusega tunde mööda kuristike ääri, kuni korraga on pilved all, sina oled kõigest üle, tee lõpeb ja algab Momostenango. Ees sinab seitse kihti kordiljeere, lõhnab männivaigu ja suitsu järele. Kohtumine Ak’abali perega oli südamlik, nad võtsid mu vastu oma kätega rajatud kodus, tema naine Mayulí (kitšee keeles Udu Puude Kohal) ja nende poeg Nakil (Maisi Süda). Palusin Ak’abalilt luba ta luulet eesti keeles avaldada, tema viis mu Pak´lomi mäele ja ütles seal, et eks tehku ma proovi. Ak’abali tõlkimine oli selline delikatesstegevus, mida sai kaua nauditud. Olime Mehhikos ja valmistumas mu abikaasa maalinäitusteks Eestis, kui äkki ta maale silmitsedes hakkas miski seal nende luuletustega kokku kõlama, ja sellest tundest kujuneski tookord näituste nägu: mehhiko kunstniku maalid guatemala autorilüürikaga. Kitšee- ja eestikeelse Ak’abaliga sai tol suvel (2010) tutvuda üle Eesti, Leno Morfini taieste kõrval tekkis külastajates huvi just  tekstide ja nende autori vastu – sooviti osta luulekogu, mida veel ei olnud. See oli kinnitus mu enese sisetundele, mille ajel aasta aega tagasi saigi valmis valikkogu projekt, mis tänu kultuurkapitali toetusele ja  koostöös JI kirjastusega nüüd teoks on saanud.

Mida peaks lugeja teadma Guatemala ajaloost ja kultuurist, et seda luulekogu mõista?

Ajaloosündmused nagu Ameerika vallutus või Guatemala 36 aastane kodusõda on ilmselt üldteada. Mis seal aga tegelikult toimunud on ja toimub, seda me ei tea, sellel ajalooraamatud pikemalt ei peatu. Seda teavad hästi inimesed, puud ja mäed selles luulekogus. Selles mõttes võiks öelda ka sedapidi, et tundmaks ajalugu lugegem luulet. Genotsiid ja muu massiline vägivald on tõelus, mille tunnistajaks Ak’abal on olnud. Hirm ja õudused on kuskil kuklas kaua. Küüditamised, massimõrvad, külade põletamine. Eriti hoos oli etnilise puhastuse terror maia külades kaheksakümnendatel aastatel, siis valmisid Ak’abali esimeste luulekogude käsikirjad, avaldada sai ta neid alles järgmisel kümnendil.

Koloniaalaja jäänukid elavad terve Ladina-Ameerika kultuuris ja suhtumistes väga tugevalt edasi. See ongi nende ajalugu. Sellele vaatamata hingab ja elab ka uuema ajaloo eelne teadvus ja vaimsus omas rütmis edasi. Maiad moodustavad oma paarikümne keele ja kultuuriga Guatemala elanikkonnast arvuliselt poole, ainus ametlik keel riigis on hispaania keel. Kolumbusest peale valitseb sealgi naiivne ja üleolev usk lääneliku elma universaalsusest ja sobivusest kõigile, tegelik dialoog puudub, sest „teist” ei tunta. Seepärast on Ak’abali kohta öeldud, et lõpuks ometi üks tõeline Ameerika põlismaalane, kes kirjutab ja „tõlgib” seda osa kontinendist, mis enamasti on kaadrist väljas, „lihtsalt vait” nagu Ak’abali kivid. See väike eestikeelne kogu „Ega kivid pole tummad” on võib-olla väikeseks täienduseks ka meie pildile Ameerikast.

Raamatu järelsõnas sai märgitud, et Ak’abali luules kõneleb katkematult kitšeede pärandkultuur ja omailm, samuti autori püüe ajada pärl pärli haaval niidi otsa emapiimaga päritut. See häälestab ehk nägema elu avaldusi veidi teise pilguga. Vaatepunkti kohandamise võimaluse Ak’abali luule igal juhul annab. Oma kakskeelsete väljaannete tarvis kirjutab autor nii kitšee kui hispaania keeles. Momostenango, tema loomingu allikas, on kitšeekeelne, muud rahvast satub sinna harva. Eriti harva satub Guatemala võimuesindajaid, neil puudub seal lihtsalt autoriteet. Kõrgemgi politsei ei küündi teisele poole pilvi. Inimesed, kes elavad nii kõrgel, on nendest asjadest lihtsalt üle. Mis vaja, lahendatakse omavahel, üksteist tuntakse, olgugi et külas elab paarkümmend tuhat inimest. Nende elamise, mõtlemise ja suhestumise viis erineb hispaaniakeelse Guatemala omast vägagi palju.

Lugeja võiks näiteks teada, et Momostenango on kogu maiade asualal veel üks väheseid paiku, kus siiani on kasutuses vana 260-päevane kuu- või taiakalender, millega on seotud meie sünd ja elu: tema täisring on meie mõistes üheksa kuud ja tema eesmärk on maa ja liikide häälestamine availma rütmidele. Häälestamine toimub pühades paikades, ka nähtava hävingu varjus. Selles kogus nimetatakse korduvalt Pak´lomi mäge (tõlkes „vaadates üles”), kitšeede ilma naba, kus toimetatakse palvusi, jäetakse ande, käiakse nõu ja juhatust otsimas, tervist taastamas. Kodusõja ajal oli Pak´lom ka maiade vastupanu strateegiline koht, kus tuhandeaastaste puude varjus peeti aru ja koguti jõude, 70ndatel tegid valitsusväed mäe peal lageraie. Ak’abal mäletab, et tema vanaisa nuttis, vaadates, kuidas sõdurid puid jalust maha tõukavad. Kõige tipuks lõigati looduslikult ümmargune pühapaik kopaga kandiliseks, „kasti” otsa pandi rist. Kuniks nad aga ise teavad, et Pak´lom on ümmargune, et kõik on seotud ja hingab, kuulab ja kõneleb (ka vaikuses), seni suhtlevad nemad kõigega edasi. Nabaväädi läbilõikamine on näiline katkestus, side emaga käib südame kaudu.

Ak’abali keel ja väljendus on lihtsad, aga ka see lihtsus on näiline. Maiasid ja nendega seonduvat on läänele arusaadavaks (ja müüdavaks) tegemiseks palju lihtsustatud, tulemuseks on see, et tegelikku sügavust on lihtne alahinnata. Lihtsate sõnade taga on terve ilm, täis teistmoodi nägemist ja tähendusi.

Maiade kultuuri ja ilmataju tundmine kindlasti aitab sügavuti mõista Ak’abali kujundeid, aga tähendusliku aimduse sellest annab ka luule lugemine ja tunnetamine ise.  Ma usun, et tõlkekirjanduse nautimiseks ei ole vaja tingimata lähtekultuurist palju teada, kirjandus ise annab võimaluse olla kohal ja tunda. Selleks Ak’abal kirjutabki, et võiksime külastada Momostenangot, ja, nagu ta ütleb, täie vabaduse juures võtta sealt, mis meeldib.

Eesti keeles on kitšeede, vallutuseelse Ameerika põliskultuuri kandjate looming enne Humberto Ak`abali luulet ilmunud vaid pühade loomismüütide kogu „Popol Vuh” 1999. aastal Ruth Liase tõlkes. Kui palju olulisi tekste on veel tõlkimata?

„Popol Vuh’i” ehk „Nõupidamiste raamatuga” sarnast pärimust (mis kinnitab ka viimase autentsust) sisaldab näiteks kitšeekeelne draama „El Rabina Achí”, oluline kitšeekeelne tekst on ka „Totonicapani valitsejate genealoogia”. Sealjuures ei käsitleta neid koloniaalajal kirja pandud tekste mitte ainult pärimuse kogudena, vaid neile viidatakse ja toetutakse ka kui ajaloo allikaile. Ka tänapäevaseid tekste ei tasu alahinnata, needki pole „eile sündinud”. Ma imestan, et maiadest kui märkimist väärt kultuurist kõneldakse ikka minevikuvormis: muistne maia kultuur, mis kunagi oli ja mida kõike siis teati ja tunti. Tegelikult ei ole meil aimu, mida kõike need inimesed veel täna, ja just täna, võivad teada ja suuta, iseäranis nende vaimne eliit.  Maiade pärandilma tegelik järjepidevus võib tulla ühel päeval üllatava „avastusena”. Nagu ütleb „Popol Vuh”, paljud asjad on peidetud. Tõelised teadjad teavad ka, kuidas teadmisi hoida ja mis vormis neid (taas)ringlusse lasta, et see teeniks head ega tooks kellegi kiire kasu nimel kahju, vaid toetaks maailma tervikuna. Maailma tervendamine on töö, mida maailmale märkamatult toimetatakse seal iga päev. Luulelgi on ses oma osa. Mõned on üllatunud Ak’abali terava taju ja selge silma üle, aga ega see ole tekkinudki ööl vastu hommikut, tema luule toitub neistsamust väärtusist, tundlikkusest ja omailmast kui „Popol Vuh” või teised siin nimetatud üleskirjutised. Maiade eliit oli ja on piisavalt tark ja ettenägelik, et arvestada „arenenud” maailma veel välja arenemata võimet näha nähtava taha. Viimane kõneleb täna maiade „järeltulijatest”, „arengule” jalgu jäänud „marginaalidest”, sest harmoonia võimalikkus ei ole tänaste eeskõnelejate tegelik huvi.

Tuntud kitšeedest on ehk kuuldud veel Rigoberta Menchú nime. Ta on 1992. aasta Nobeli rahupreemia laureaat, naine, kes õppis kõnelema hispaania keeles õiguse eest kõnelda kui kitšee. Menchú vahetu autobiograafiline tunnistus Guatemala kodusõjas toimunust avas paljude tõlgete kaudu silmad suurel osal maailmast. Kuidas tagada rahumeelne kooselu  rahvaste vahel, kelle ilmatajumine erineb niivõrd palju? Kuidas jõuda dialoogini seal, kus ühe poole keeles sisaldab dialoogi mõiste ka kuulamist? Sellele on hea mõelda jällegi „Popol Vuh´i ”seltsis. 

Kuhu paigutub kitšee luule omailm hispaania kultuuriruumiga võrreldes? Kuidas suhestub see teiste Ladina-Ameerika põlisrahvaste luulega?

Kitšee luule on hingestatud nagu kultuur, milles ta sünnib, tema omailm paigutub kõige väiksemate kadudega sellisesse eluühtsuse hingestatud ruumi, mis on üldiselt omane põlisrahvastele. Mahutamaks teda kuhugi mujale, tuleks hakata tükeldama ja pool välja jätta.  Minu meelest ongi määravaks tervikutaju, mis eristub indoeuroopa kultuuride inimesekesksusest ja poolikuid tõdesid loovast ärkvel mõistuse ideoloogiast. Kui hispaania kultuuriruum hõlmab geograafiliselt ka suurema osa Ladina-Ameerikast, siis sealsest kirjandusest mahub sellesse ruumi ikkagi see osa, mis läänele mõistetav ja kõneväärt, kitšee kirjandus ilmselt erandjuhtudel. Vahemärkuseks: hiljuti hispaania filoloogia osakonna juubelipeol sain ühelt hispaanlasest külaliselt üpris mõtlemapaneva vastuse, kui küsisin tema arvamust, kas näiteks kitšee kirjandusest kõlbaks juttu teha ülikoolis hispaaniakeelse kirjanduse raames, kui muu hulgas kõneldakse katalaani või baski kirjandusest. Selle peale küsis see inimene, et oot-oot, aga kas Guatemala meie osakonda üldse toetab, et neist siin rääkida? See on vaatepunkti küsimus, iga omailm paigutub sinna, kus tal on vastuvõtt.

Praegusel hingedeajal võiks küsida analoogselt, et kas meie vanem rahvaluule on päriselt hoomatav ja mõistetav euroopa kultuuriruumis? Maiade omailm annab teistsuguse mõõtme ka perifeeria ja keskuse suhetele. Kui meie vaatleme siin ennast üpris kõhklematult perifeerias olevana, siis maiade keeleloogikas rääkida endast perifeersena tähendab jätta ennast välja, mis muuhulgas välistab ka iseolemise ja endaksjäämise. Kitšee luule võidakse väljast vaadates arvata perifeeriasse, kuid ükski luule ei sünni perifeersena. Luule sünnib, kui luuletaja, kes ta kirja paneks, on kohal – enesega ilma keskmes, s.t võimeline vastu võtma. Selle asemel et võtta omaks teiste vaatepunkt, astub kitšee ise keskpunkti – see on neile kõige tähtsam suund, sest keskelt toimib ühendus kõigi teiste suundadega ning tervik on teravasti tajutav. See ei ole kindlasti nii enamiku omakeelse kirjandusega Ladina-Ameerikas, palju usutakse sajandeid jutlustatud lugu ülemast (sissetoodud, euroopalikust) kultuurist, ka siis, kui sellest justkui väliselt üle püütakse olla. Alaväärsustunne ja kõikuv enesehinnang viib ikka ekstreemsusteni ühest äärmusest teise, nii kirjanduses, poliitikas kui ka nende (mitte harva esinevas) ärasegamises, kusjuures need äärmused ei ole distantsilt vaadates kaugeltki äärmused, vaid „erinevate” ideoloogiatena kõik indoeuroopa ilmataju ilmingud, mis mõne põlismaise mõtteloogika seest vaadates on üsna sarnased (ja vähe praktilised), võrreldes hoopis erinevamate kategooriate ja täiesti teistelt alustelt lähtuvate suhete ja praktikaga. Nii et kultuuriline paljusus on hea, kuid kui see ei kätke ka ilmataju paljusust, siis tegelikult need erinevused nii suured ei olegi ja vaimset (vaheldus)rikkust oleks ka justkui vähem, mida on lihtne näha Euroopa näitel. Kitšee luule on näide olemuslikult erinevast omailmast, mis kogu oma tervikus tõesti ei mahu indoeuroopa „globaalsesse” raami, kui seda just ülemäära selle tarvis ei lihtsustata. Seda enam võiks see olla üks nägemust avardav kõrvalepõige kultuurilise mitmekesisuse mõtestamisel hispaaniakeelses kultuuriruumis.

Mis lubas tõlkimisel sisse elada?

Tunnetuslikus mõttes kindlasti nende inimestega lähedalt lävimine, nende kuulamine, neilt õppimine. Sisseelamiseks on hea ollagi sees: kuulata keele kõla külas, kus vastutulijaid tervitatakse, käia Momostenango turul, hingata jäädavalt sisse neid lõhnu ja uurida, suu ammuli, neid kangaid, kõndida Ak’abali juhatusel mööda kruusaseid tänavaid ja proovida meelde jätta kõiki neid taimi tee ääres, kellele ta mind (ja mind neile) möödaminnes esitles …
Ükskord ärkasin Momostenangos maavärina peale. Humberto pressis parasjagu köögis värskeid marju moosiks ja selgitas, et see maavärin tähendas vihmade lõppu ja algavat kuumust, vaja marjad sisse teha. Sellised väikesed asjad. See keskkond ja vaimsus häälestabki Ak’abali kuulama.

Tagantjärele mõeldes on huvitav, et kõige esimene kokkupuude maiadega tuli mulle „Popol Vuh´i” kaudu, mis palju aega tagasi ühes kirjanduse loengus kõnetas mind „kohustusliku nimekirja teostest” kõige rohkem. Suhe oli loodud ja läks nii, et mõne aasta pärast olin oma esimesel reisil Ameerikasse just maiade juurde, entusiastlikust soovist valmistuda oma lõputöö teemat väärikalt kohtlema. Tahtsin ikka näha ja tunda ise, mitte toetuda ainult viidetele. Erk mälestus on sellest, kuidas pärast nädalaid seljakotiga teelolemist jõudsin Lõuna-Mehhikos toholabalide külla, kus üks naine tuli vastu, vaatas mulle silma ja küsis, kas ma tema aia virsikuid tahaksin proovida. Neid virsikuid proovisin ma seal mitu nädalat, käisin koos perega põllult maisitõlvikuid ja metsast puid toomas, kaevul vee järel ja külapeol tantsimas … Seal avanes mulle ka oluline mõõde maiade ilmatunnetuses, kui hakkasin mõistma, mida tähendab, kui keele grammatilises struktuuris ei esine objekti funktsiooni,  maakeeli öeldes ei ole sihitist, mille suunas sihtida, vaid ainult eri liiki alused, mis kõik ühtedel alustel ja vastastikku üksteist vajades olevat loovad. Toholabali ega teistes maia keeltes ei saa näiteks öelda (ega mõelda), et üks ütleb teisele midagi, sest „teine” ei ole (kaudnegi) objekt, vaid subjekt nagu eranditult kõik olemasolevad asjad, olendid ja nähtused, surnud ja elavad, mis kõik omavahel on seotud ja suhestuvad nii, et mis tahes teo toimumine eeldab vähemalt kahe subjekti aktiivset osalemist koostöös. Nende keelte loogika lubab sellist kommunikatsioonitegu kirjeldada viisil, et „mina ütlesin, sina kuulasid”, sest kuulmiseta  ei ole ütlemist. Ja nii kõiges, õpetamises, juhtimises, ravimises jne. Pole võimalik uurida mingit „objekti”, ilma et too, tegelikkuses subjekt, omalt poolt uurijat ei uudistaks, ega ole neile päriselt mõistetav, et keegi müüks või lõhuks ära tüki maad, ilma et viimane varem või hiljem oma sõna sekka ei ütleks. Kui subjekt sundida objektiks, saavad alguse rahutus, liikide ülestõusud, õnnetused, aga ka lihtsalt vaikimine (ega kivid pole tummad). Ühepoolseid tegusid ei ole olemas, kõik on vastastikune. Ka puhastus ja tasakaalustamine. Selline mõtteloogika inspireeris muidugi ka tõlkimise juures. Vaadates „objektile” ülalt, peaksin Kolumbuse kombel monoloogi, millest ei saa sündida arusaamist ega tõlget.

Need mahlased virsikud ja Tia Lupe tasane hääl köögis tulega askeldades olid mul aastaid meeles ja ma teadsin, et lähen sinna kunagi tagasi. Viis aastat hiljem otsisin Kesk-Ameerika ringreisi ajal selle küla üles, Tia Lupe oli mind öösel unes näinud ja juba ta ootaski köögis, värskest maisist tortillad tulel küpsemas, terve küla ootas, neil käib kõik ühiselt ja teave levib nagu vile. Paljud imelised lood ja juhtumused sealsetel rännakutel on aidanud sedavõrd sisse elada, et ega väljaelamist ei olegi vist karta …

Millised olid kõige suuremad raskused nii kauge kultuuri luule tõlkimisel?

Ilmselt ikka see, kuidas edasi anda kultuuri ja omailmaga seotud tähendusi. Ja kui tihti vastust ei leidugi, kuidas siis ikkagi aidata tõlkekeeles lugeja olulises kohas üle jõe? Kuidas ületada vaikus, mis eraldab kaht keelt, kaht kultuuri? Kuidas sealjuures tabada tasakaal liigse kodustamise ja „võõraks”-jätmise vahel? Enda meelest olen püüdnud teha nii, et ka tõlkimine ise oleks dialoog ja kuulamine, et mitte oma kõnet peale suruda. Sellepärast ei ole ma mõnda sõna isegi tõlkida püüdnud ega ääremärkusi teinud. Edaspidistes tõlgetes tuleks teatud asju siiski kommenteerida, näiteks jäi selles kogus seletamata mõiste „nawal”, millega enamasti viidatakse väekatele esivanematele ja juhtidele, aga ka kõigi asjade „teisele poolele” – varjule, hingele, iseloomulikule väele, mis kaitselooma või linnu kujul saadab sünnist surmani. Sõna „nawal” on kitšeedeni jõudnud tegelikult nahuatli keelest, selle tähendus- ja kasutusväli on Guatemala maiadele ääretult laiemad, kui üks tõlkelahendus suudaks edasi anda. Suur eelis tõlkijana on muidugi võimalus sisulistes asjades autorilt järele küsida, ja seda ma olen teinud ka.

Ak’abali eesti keelde tõlkida on olnud huvitav juba selle mõttega, et anda sõna sellisele „kaugele ääremaale”, mingist tasakaaluigatsusest üleüldise ühtlustamise survele näidata veel üht killukest tegelikust mitmekesisusest. Me Eestis teame palju ida luulest, kitšeed ei ole meile ei ida ega lääs, nendeni maad ja ilma poolitades ei jõuagi. Neid näeb keskmest, kust vaadates, ida ja lääs ei ole alternatiivid, vaid terviku lahutamatud osad nagu kõik muud suunadki. Keskmest vaadates ei ole vastuolusid, sest vaataja ei ole „ühel” või „teisel” poolel, vaid tasakaalupunktis. Kui seda luulekogu sellisena kuulata, on lootust, et kuuleme ka kitšee poeedi häält, mitte ainult ennast. Aga veel on huvitav, kas kitšee luule võiks meile öelda midagi ka meie endi kohta.  

Kultuuriline kaugus on siin selles mõttes suhteline, et paljud asjad on meile vägagi lähedased ja arusaadavad, erinevalt näiteks Guatemala hispaaniakeelsest lugejast. Tõlkides oli päris üllatav, et mõned omailma eripärad, mille kohta võiks olla justkui väike kahtlus, kas ja kuidas neid tõlke kaudu mõistetavaks teha, said lausa füüsiliselt tajutavateks kohe, kui eesti keelde said. Ehk pole tarviski katsuda kõike mõistuslikult selgitada, võib-olla mõnede asjade tõlkimiseks ongi teised teed. Ilmselt on meil soomeugrilastena teatav eelis kitšeede elutunnetuse vastuvõtmiseks näiteks indoeurooplaste ees. Juba see, kuidas me suhtume vaikusesse. Vaikus on Ak’abali luules oluline, ta vaikib enam kui kõneleb. See vaikus pole kõnetus, kõneta olek, vaid kõneleb millestki sõnatust, erilisest häälestatusest maailma suhtes, mille mõistmiseks on vaja tähele panna ja kuulata – ja kivid kõnelevad. Hinged ja hingestatus on meile ju mõistetav ka siis, kui me sellest ei mõtle ega räägi.

Eesti keel on tundunud mulle alati erakordselt nõtke ja onomatopoeetilisena. Kas sama saab väita kitšee keele kohta? Kuidas kirjeldaksite kitšee keele kõla?

Ak`abal ise on öelnud, et kõnelda kitšee keelt on umbes selline tunne nagu mäluda küpressiokkaid  – lihtne, magus ja maalähedane. Onomatopoeesiast see keel tõepoolest keeb, kui nii võib öelda. Kuulsin seal üht lindu, kes laulab kahekümnel eri viisil, samadel viisidel jutustavad minu meelest ka kitšeed omavahel. Eriti onomatopoeetilisena mäletab Ak’abal oma vanaisade keelekasutust. Ja ta endagi luules on onomatopoeesia oluline – maksimaalne häälikuväljendus kitšee keeles, laul otse südamesse. Polegi mõistmiseks, vaid tundmiseks. Eriti tore on see veel tõlkijale, erakordne viis anda edasi keele kõla, keelt tervikuna puhtal kujul – juhatada lugeja kitšee maailmasse sisse otse, ilma (tõlkija) mõistuse vahetalituseta ja seletustes lahustamata. Muide, südamest ja õrnusega kõnelemine on seal ka tavakõnes seesugune, et rahvamassis ei kuule üleolevat tooni ega pealetükkivaid hääli. Olen ikka mõelnud, kes küll mõtles välja, et eesti keeles südamest kõnelda on kuidagi piinlik või pidulik. Me varjame oma õrnust nagu nõrkust nii, et seda saavadki endale lubada ainult tugevad.

Järelsõnas on öeldud, et Ak`abal seab lugeja „kesk vana ja püha ilmaruumi, kus sõna on palve ja luuletus taig. Kõiges on hoomata kohalolu”. Kas ja kuidas võiks kitšeesid võrrelda soome-ugri põlisrahvastega?

Kitšeedele on luulel otsene seos vaimsete ja pühade toimingutega, nende keeles ei olegi sõna „luuletaja”, nad kasutavad sõna „ajbix”, mis tähendab „laulja, nägija, teadja”. Ak’abali vanavanemad olid kitšee preestrid, nendelt sai ta põhiteadmised loodusest ja selle vaimsusest, linnukeelte mõistmisest ja loomade käitumise tõlgendamisest ilma ja unenägude lugemiseni välja. Võib-olla sellepärast tekib tema luuletustega vahel selline osaduse tunne, nagu viibikski tähistaeva all kitšeede pühal mäel …

Keskel- ja kohalolemise tähtsusest oli ennist juttu, eluühtsusest ja tervikutajust samuti. Eesti keeles on täpselt paigas seos terviku ja tervise vahel, poolik ei ole terve. Usun küll, et soomeugrilastena on meil teatav eelis kitšee luule mõistmisel indoeuroopa keelis mõtlevate lugejate ees. Ka teadmata, et loeme kusagil maia külas ja algselt kitšee keeles loodud luulet, tunneme seal ära lääne perspektiivist midagi „teistsugust”, meie vaateväljal aga midagi „oma”… Panin näiteks tähele, et üks osa Ak’abali luuletustest mõjus mulle lugedes kuidagi hapralt, ka tõlkides oli asi hõre ega hakanud eesti keeles elama. Siis vaatasin, et see osa luulest oli loodud autori Euroopa reisidel ning kõneles reisimuljetest. Sain aru, et Ak’abali luule tugevus on tema omailm ja juured, tänu millele kividel on kõne ja puud seisavad veel ise. Juurte kaudu ongi ühendus ka soome-ugri rahvastega: põlised sügavale ulatuvad juured lihtsalt saavad kusagil „keskel” kokku. Seal „keskel” on asjadel hing ja oksa murdmiseks küsitakse luba; puud on elu jätkuvuse pide, puude kaudu on side surnuiga. On arusaamine, et miski on püha, on pühapaigad. Suletus ja varjamisvajadus, mis aegade jooksul neisse hirmu ja umbusuna kogunenud, kõneleb ka meist.

Kitšee keeles on loomulikult kuu kuu ja päike päiv, sootunnuseid mõistagi ei ole. Palju sarnast on käsitöös. Ja et neil on seal mägedes jahe, on ka neil saunad ja nõgesevihad, mis siis, et nõges näeb seal välja väga teistsugune ning kasvab inimesest kõrgemaks …

Ilmselt ei ole ka see juhus, et Ak’abali esmakordsel tutvustamisel eesti keeles 2010. aastal, kui mehhiko kunstniku maalid käisid Eestis ringi koos kitšee- ja eestikeelsete luuletekstidega, oli just Lõuna-Eesti vastuvõtt kõige kõnekam. Samastumine kitšeede omailmaga ja selle mõistmine on kergem sündima seal, kus meie omakultuur on elujõuline. Mäletan, kuidas Võru näituse avamise hetkel, südasuvel, hakkas kallama sellist viljastavat lausvihma, et raske oli kuulda või kõnelda – kogu värvide, vihma ja kujundite mõjul olid inimestel äkki pisarad silmis.

Kuidas iseloomustate Humberto Ak`abali loojaisiksust? Milline on tema asend teiste omakeelsete luuletajate seas?

Humberto Ak’abal on algupärane looja, täielikult „omas metsas” kasvanud puu, kes on ka suure lugemuse ja avara mõttega. Ta ise ütleb, et ehkki mitte kõrge lennuga poeet, on ta teadlikult aus selles, millest kirjutab. Ak’abalil on ilmunud kümneid kogusid ja antoloogiaid, talle on omistatud mitmeid rahvusvahelisi luuleauhindu, tõlgitud on teda praeguseks vähemalt prantsuse, inglise, itaalia, saksa, hollandi, portugali, katalaani, rootsi, heebrea, jaapani ja ungari keelde. Teda võib kohata kirjandussündmustel ja ülikoolide juures üle maailma – ise ta ütleb, et ta luule on häbelik ja kutsub seepärast teda reisidele saatjaks, ja et tänu sellele saab ta ka ise ringi vaadata.

Ak’abali meelest on suured lihtsad asjad. Minu meelest on täpne olla poeetiline ja öelda, et tegemist on loojaga, kelle jalad on maas, silmad jões ja kes teab, et luule on tuul, mis võib teha tormi ja puhastada õued vanast risust. Muide, sõna „orkaan” on hispaania keele vahendusel kunagi tulnud just kitšee keelest.

Teiste Ameerika põliskeelis kirjutavate autorite seas on Ak’abal üks tunnustatumaid. Praeguses ladina ameerika luules kohtab harva niisugust kolmikut: kõla, pildi ja mõtte tervikut, kus elu ja keel segunevad kohati äratundmatuseni ning mis kokku tabab midagi väga olemuslikku, Momostenangos ja ükskõik kuskohas maailmas. Ak’abali metafoorid mäletavad ürgset eluühtsust killustunud inimilma kiuste.

Milline on kõige rikastavam või õpetlikum kogemus, mis end tõlkimise käigus avas?

Juba see, kui palju mõni mõiste on võimeline tõlgendamisel avarduma. Näiteks seesama „keskpaik”, mille tähenduse sügavus hakkas mulle koitma Pak´lomi mäel seistes, pühapaigad neljas ilmakaares ja kõige tähtsam jalge all – keskpaik kui viies ja kõige olulisem suund, iseenda, tasakaalu suunas. Sel teemal on ka luuletus „Viievärviline tigu”. Keskkoha märkimine ja selle tunnetus on nii tähtis, et see kootakse sisse ka rõivastesse, näiteks on eriliselt tähistatud naiste särgi kaelaava – sümboolselt emaka kael,  emapuu või nabanöör – side läinud ja tulevaste põlvede ja teadmistega. Särgi kaelaavast  pead läbi ajades asetab naine end ilma keskele, iseenda keskmesse, kus on kõige allikas ja süda. Seal on tal kindlus olnust ja tulevast, tema rahukeskkond, ta on kohal südames ja koob maailma kokku. Unustamatu mälestus on mul sellest, kuidas ma poja sündi oodates tõlgin Ak’abali, riputan kodu seintele suurte kaelaavadega maia kudumeid ja siis avastan, et kudumine sümboliseerib neile sündi. Ning päeval, kui tõlge on valmis ja teade raamatu kirjastamisest just saabunud, panen selga puhta särgi ja keset kõiki neid kudumeid sünnib inimene ilma uueks looma. See oli avardav kogemus, et sõna saab teoks ka tõlkides …

Kui kirjandus on valdavalt inimesekeskne, siis Ak’abali luules on nii palju muud kui üksnes inimene – elutervikuga arvestamine. Inimese ülendamist on niigi ohtralt. Ak’abali luule on kahtlemata sündinud inimlikust valust, aga selle valu läbi taastub mingi ürgne eluühtsus, poolikutest tõdedest midagi tervemat.

Milline võiks olla järgmine samm?

Võimalik, et õnnestub eesti keeles tutvustada muudki sealtkandi autorilüürikast. Kindlasti väärib tõlget näiteks Yucatáni poolsaarelt pärit maia poeedi Briceida Cuevas Cobi luule, ka mitme sapoteegi ja misteegi autori looming. Miks mitte koostada ja avaldada kunagi, kui selleks aeg, antoloogia Kesk-Ameerika põliskeeltes loodud luule paremikust? Praegu on mul väikese poja kõrval isu proovida tõlkida üht lasteraamatut, samuti kitšee autori oma, mis minuga aastaid kaasas on käinud. Esialgu on aga Ak’abalil veel nii palju öelda, et kui huvi jätkub,  võiks kokku panna veel ühe valikkogu. Ja ma kujutan ette, et seesuguse autori külaskäik Eestisse on üks huvitav kohtumine …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming