Stseenid päris elust

Marion Jõepera

Tegelased Jim: Jim Ashilevi Küsija: Marion Jõepera Stseen I  Jim on teel „Karamazovite” proovi, kuid trajektoori valides peatub ta korraks ka F-hoones. Sisenedes tervitavad teda lavastaja Kristian Smeds, produtsent Eeva Bergroth ja nende lavastusprotsessi kroonik Mirkka Maikola, kellele ta lubab õhtuks ühe ununenud asja valmis kirjutada (seda blogi sissekannet saab lugeda www.karamazovworkshop. com). Jim jõuab lauda, kus istub ka Küsija. Sel hetkel tõuseb saalis istuv režissöör Rasmus Merivoo püsti, jalutab otse nende lauda, must revolver  väljasirutatud käes Jimi poole suunatud. Ta peatub alles hetkel, mil revolver Jimi rinda puudutab. „Palju õnne sünnipäevaks!” Jim võtab relva enda kätte. „Kui ma seda sulle reaalselt kunagi tagasi andma ei pea, siis sellega lähen ma täna öösel juba Telliskivi vahele kõmmutama.” Rasmus lahkub teises suunas.          Küsija: Miks sul nii kaua läks?         

Jim: „Ma olen elus olemise tunne” sai välja antud õigel hetkel. Ajal, mil ta oli võimalikult läbi töötatud. Sellepärast läks. Ma ei kirjutanud seda teksti füüsiliselt neli aastat. Ma oleksin seda kirjutanud neli aastat, kui ma oleks pidanud seda tegema täiesti liikumatult, ainult silmapilgutustega tähthaaval raamatut abilisele ette dikteerides. Mul kulus kõige rohkem aega stiili sõelumisele, ühtse stiili ülesleidmisele.  Mulle meeldib sellest raamatust tehniliselt rääkida, sest ta on selles osas väga teadlik teos. Romaani mõõtu asja kirjutades ei ole võimalik kogu aeg ühte ja sama hoogu tunda ning seda ei saakski teha mingis afektiseisundis. Seega tulebki suuresti mängu käsitööoskus ja teadlik komponeerimine. Mulle tundub, et sinna ei jäänud sisse väga palju juhust. Romaan sai valmis hetkel, mil sain lasta tal olla, olles ise tema suhtes lugupidav; kui ta muutus struktuuriks,  mida ma tunnen seest ja väljast.     

Küsija: Aga need, kes tunnevad ainult väljast?       

Jim: Vastukajaga, nii kiituse kui laitusega, tekibki alati kõverpeegel oma tööle. See on loomulik osa elust, püüd hoida tasakaalus oma kese ja välismõjutajad – abistajad ja takistajad. Omavanustelt saadud tagasiside jaguneb enam-vähem kaheks: on tänulikke lugejaid, kes mainivad mingit konkreetset lõiku või elementi raamatust, mis neile tähenduslikuks  osutus, ning on lugejaid, kelle jaoks raamat on segadusse ajavalt ja selgusetuks jätvalt hõre ning tähendusetu. Üks vanatädi minu peretuttavate ringist vangutas pärast lugemist pead: „See ei ole õige, see ei ole õige”. Ta oli lugenud seda nii, nagu oleksin ma kirjutanud oma elust. Ja siis tekkisid tõsised küsimused, et millega ma seal Tallinnas praegu tegelen. Aga olenemata sellest, et tegu on fiktsionaalse looga, on selles mu liha sees.  See räägib teatud sotsiaalsest olekust, mingist elamise laadist. Ma ei ole näiteks nõus sellega, et see on ühe põlvkonna raamat. See on ühe põlvkonna väga väikese lõigu portreteering ega kõneta kõiki. Kultuurikonteksti paigutatuna ongi ta vahest üks tõend või pildike sellest, mis hoovused, mõjud ja lained teatud tüüpi praeguse aja inimeste seas ristuda võivad. Ta kannab kindlasti mingit ajastu märki, kuid ei sümboliseeri ega üldista midagi. Tänu  sellele, et ma olen näinud, kuidas „Ma olen elus olemise tunne” võib inimesi üldse mitte kõnetada või jääda läbinisti küsitavaks, saan ma seda väärtustada iseseisvamal moel. See võimaldab mul julgemalt väärtustada oma tööd ja ajakasutust.   

Küsija: Millist rolli aeg kirjutamisel mängib?   

Jim: Kõige olulisemat. Ise ma selle valiku tegin. Ma võtsin vastu teadliku otsuse veeta hästi palju tunde oma ärkveloleku ajast ühe kindla asja kallal, mis nõuabki palju tööd. See ei tähenda, et ma ei oleks selle käigus korduvalt imestanud, kui palju aega raamatu kirjutamine ikkagi võtab. Nüüd, kui ma seda tean, saan ma  ühtlasi ka aru sellest, et pean edaspidi kirjutades oma aega kasutama palju kontsentreeritumalt. Peaks näiteks hakkama aega arvestama samamoodi nagu raha. Ma ju tajun, et mingid numbrid jooksevad. Ja kui vana ma olen. Minu praegune vanus juba lõpetab ära teatud ebamäärasused, mis puudutavad asju stiilis „kas ma julgen” või „kas ma tahan”. Üleüldiselt on näha, mida ja kui palju inimesed oma elu jooksul ära jõuavad teha. Ja et aega ei ole lõputult.  Kuna romaani alustades oli teadlik otsus vastu võetud, ei tekkinud mul endal ka küsimust, miks ma seda teen. On ka palju lihtsamaid ajaveetmise viise. 

Küsija: Mis vahe on omanditundel, mis tuleb kaasa teatritekstide ja romaaniga?   

Jim: Teatritekst on üks värv teiste seas, millega pilt valmis maalida. Teatrikoolis käimine tegi mind näitekirjanikuna vabamaks. Enne olid teatritekstid minu jaoks terviklikud teosed oma alguse ja lõpuga. Nüüd huvitab mind pigem see, kuidas tekst saab kaasa aidata lavamaailma, lavaelu loomisele. Ma ei suhtu oma  loodud dramaturgiasse enam kui eneseküllasesse kirjandusse, vaid kui materjali. Romaani puhul ma tunnen, et tal on kaante vahel oma piiritletus. Tema raam reaalselt ongi need raamatukaaned. Romaan on terviklik, iseseisev teos, millel pole midagi puudu sellest, et ta ellu ärkaks. 

Stseen II 

Nende lauast möödub uus meesterahvas. Ta tundub kiirustavat juba eelnevalt valitud suunas, kuid otsustab oma kõrvalepõike siiski ära teha.   

“Tere, Jim. Miks sa relvaga ringi käid?”
“Ei no tukki on ikka vaja.”
“Muidugi. Eriti sinul! Black guy in da hood.”   

Ja tulijast saab üsna kiirelt lahkuja.     

Küsija: Kuidas sa pealkirja valisid?     

Jim: Pealkiri oli leid, mis sobis. Mulle ta väga meeldib ja tavaliselt ei tule pealkiri mul kunagi esimesena. See oli leid, mis tundus veidi häiriv ja samas huvi tekitav, keeras kogu materjalile pinge peale. See romaan on nagu kõlakast ja pealkiri seal peal on keeled, aga kui neid keeli  tõmmata, resoneerub ta kuidagi valesti. Pealkiri läheb raamatu sisuga vastuollu. Pealkirjal on oma funktsioon: ta asetab lugejale läätse ette ning lugeja saab teatud eelteadmisega sinna sisse minna. Ükskõik, mis pealkirjaga tegu ka ei oleks, ikka tahad sa teada, kuidas sisu ja pealkiri omavahel kõlama hakkavad. „Ma olen elus olemise tunne” justkui osutaks mingisugusele joovastavale, väga kohal-ärgas-ergas-olekule. Aga romaani kontekstis on ta pigem registreeriv  asjade seisu kirjeldus.   

Küsija: Otsus läbi kõrvalpilgu?     

Jim: Ma mäletan, kuidas mul endal on olnud aegu, mil olen tundnud end kaamerana, mis on unustatud tööle pärast seda, kui filmivõtted on juba lõppenud. Mulle tundub, et selles pealkirjas  on selline tunne sees. Ta ongi justnagu kaamera, mis teab, et ta näeb asju, aga sellega tema tajud piirduvadki. Ta on lihtsalt tunnistajaks sellele, mis toimub, ning teab, et ta kõike seda toimuvat näeb. Aga mitte midagi enamat. Arvestades selle raamatu sisu, andis pealkiri talle täpse häälestuse. Seega oli ka pealkiri kindel kompositsiooniline otsus.   

Küsija: Kas elus olemise tunnet saab komponeerida? Mis tunne see on?   

Jim: No see tähendab seda, et ma ei ole surnud. (Naerab.)     

Küsija: Aga kas sõnastatud tunne on intensiivsem?     

Jim: Siin vist reeglipärasust ei ole. Sõnadega või sõnadeta on hea, kui inimene suudab antud  oludes ja aegades tasakaalus olla. Vahel on inimesi lahterdatud selle järgi, et on ühed, kes elavad, teadvustamata endale, et nad seda teevad, ning on teised, kes teadvustavad endale seda, et nad on parasjagu elus. Vahe on selles, et üks on see kaamera, mis võtab pilti vastu ja sellega piirdubki. Teine on selline analüüsivam kaamera. See on kaamera, mis on oma kaamerasusest teadlik, ja on teadlik ka sellest, mida ja mis nurga alt ta parasjagu näeb. Kunagi tundus  see mulle väga täpne inimtüüpide kirjeldus. Praeguseks ei ole see kategoriseering enam ei usutav ega ka ebausutav. Ma ei julge ega taha teha suuri üldistusi selle kohta, mismoodi teised inimesed elus olemist tajuvad. Kuigi mulle tundub, et inimesed, kellega ma kõige lähemalt läbi käin, on valdavalt ikkagi imestunud, et nad üldse elavad. See imestus elusolemise üle ongi meie ühiseks elutaju algus- või lähtepunktiks.   

Küsija: Mille kaudu kultuur elusolemist mõjutab?   

Jim: Üks kultuuri võimsaid omadusi võiks olla see, et ta tekitab inimestes tervendavaid ja tervislikke harjumusi. Iga kultuuri iseloomustatakse sinna kuuluvate uskumuste, rituaalide,  kombetalituste ja traditsioonide kaudu. Kultuuris sees olija aga ei vaata seda satelliidilt. Ta on selle sees ja käitub tihti juba inertsist nii, nagu selles kultuuris käitutakse. Ja kui ta satub nende heade, tervendavate harjumuste keskele, on ta tegelikult juba õnnega koos. Nüüd kui teiselt poolt mõelda, pahupoolelt, siis eesti kultuuris elab üks tunne. See on eraldatuse tunne, millest ühel hetkel enam isegi ei püüta välja tulla.   

Stseen III   

Nende laua juurde ei tule sel korral kedagi. Inimesed kõnnivad neist mööda, kiirustavad läbi ruumi ja seisavad avatud ukse juures. Muigavad omaette hoovihma üle.   

Küsija: Kas eesti kultuur suudab eraldatust ravida?     

Jim: Eesti inimese loodusetaju ja tema tegelikult pehme ja rahumeelne loomus ning mururoheline ja taevasinine eksistentsialism on meie kultuuri omapära, mis tagab juba eos millegi väga hea sünni. Hiljuti küsis minult üks saksa ajakirjanik, mis tunne on olla osa marginaalsest kultuurist. Sel hetkel sain ma kahest asjast aru.  Esiteks, et see küsimus ei tähenda mitte midagi. See on selgelt kusagilt kultuurimalli seest tulnud stampvaade. Ja teiseks – tegelikult ei ole eesti kultuur marginaalne. Marginaalsus või mittemarginaalsus sõltub sellest, mis kriteeriumide järgi seda hinnatakse. Kui selle järgi, kui palju meie kultuur globaalses mõttes raha toodab, siis saaks võib-olla suure tahtmisega öelda, et on, jah, marginaalne. Aga tegelikult ei määra see kultuuri olemuslikku marginaalsust.  Kuidas saab kultuur olla olemas ja olla samas marginaalne? Kultuur kas on või ei ole. 

Küsija: Kas tal on kindel ülesanne?   

Jim: Kultuur funktsioneerib osaliselt inimeste ühendajana, ühisvälja loojana. Eestis on sellise ühisvälja tekkimiseks head võimalused. Teater taaselustab kogukondliku kogemuse ja ühtsuse. Ma ise pean teatriga tegelema kas või juba sellepärast, et kui ma ainult kirjutaksin, kapselduksin liiga ära. Eks tegelikult seisneb elus olemise tunne milleski väga lihtsas: inimeste ja oma elu väärtustamises  nii, et puudujääke ei pandaks kellelegi süüks. Lõpuks ma ju tean, et ma olen ärkvel ning saan tegutseda ja inimestega rääkida – juba see avab minu jaoks võimaluse asju muuta. Ma ei saa ei ühiskonda ega kultuuri selle sees milleski süüdistada, sest ma ise ei ole jõudnud sinna punkti, kus ma tunneksin, et nüüd olen ise teinud kõik selleks, et muuta elu Eestis vähem eraldatuks. Ma mõtlen eraldatust eelkõige perekondlikul tasandil, mis on omakorda aga osa eesti kultuurilisest eraldatusest. Kui vaadata, millised inimeste kodud välja näevad või milliseid liikumisi nad esile tõstavad või soodustavad, siis on paljud neist väga televiisori- ja vaikusekesksed. Vaikuse selles mõttes, et ma tahaksin näha rohkem perekondi, kes reaalselt oskaksid koos olla. Ma soovin näha rohkem väikesi kogukondi, kes oskaksid ilma välissegajateta istuda ühe laua ääres ja olla koos elus.         

Jim tõuseb lauast. Ta võtab revolvri ühes. See on siiski tongipüstol.       

Kirja pannud Marion Jõepera

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming