Stseenid teisest abielust

Brita Melts

Hofberg ei paku midagi enneolematut, pigemini just harjumuspärast ning lähedast maailma, millesse sügavuti minna.

Juba aasta alguses sugenenud tundmus käesoleva aasta kujunemisest suureks proosa-aastaks saab lisaimpulsse ka mullu toimunud romaanivõistlusest, mille kõnekaimad teosed on tasapisi kaante vahele jõudnud. Sellega seoses võib märgata üha tugevamat kirjandusloolist tagasipendeldust – nii mõneltki poolt on läbi vilksatanud tõdemus, et laiaplaanilises kirjanduses pöördutakse taas 1920ndate lõpupoolel lennutuult kogunud psühholoogilise realismi juurde (mõistagi kontekstuaalseid iseärasusi arvestades). Seda märgib ka möödunud aasta romaanivõistluse domineeriv kihistus ja sellega omab teatavat ühendussilda ka siin käsitletav teos. Vahest ongi see periood, kus realistlikku ja psühholoogilist romaani kahtlase ning kahtlustava pilguga vaadati, ümber saanud, igatahes on Hofbergi teos oma traditsioonilise mudeli ning tõsielulise suunaga küllaltki veenev ja huvipakkuvgi.

Angela Hofbergi “Päev nagu elu” on tegelikult üks lihtne ja tavaline, reaalselt lähedane lugu, ometigi on see esitatud mitmetahuliselt, kätkedes endas kriise ja nende ületamisi, suutmatust loobuda, tahtmist uskuda, ootuste täitumist ning lootuste hääbumist. Teos käsitleb adekvaatselt ning aktuaalselt individuaalseid probleeme, lahkab allakäiguspiraali algeid ning elus täiskäigul tagasi liikumise või paigalseisu põhjuseid. Tihedalt on probleemide sisuks ka tühjad lubadused, olematutele alustele paisatud ülihaprad ning võltsid sõnalossid, mis hetkeks küll toovad vajatavat värvikust, kuid peatselt hakkavad valusalt läbi paistma ning tegelaste elu erinevalt mõjutama. Toreda hämmastusega võib jälgida abielus Kai ja Sveni vastupidist arengut: Sveniga toimub kõige otsesem regress,  eneseteadlikust kultuuriintelligendist saab asotsiaal; Kaist jäetakse aga algul mulje kui passiivsest ja tuimast tegelaskujust, kelle järjepidev nõrkus võib lausa tüütavana mõjuda, ometi on tema funktsioon sügavalt avatud ja lõppfaasis saab algne mulje nõrgast ja ebateadlikust naisest omale kontrasti ning ilmneb Kais pulbitsev varjatud vitaalsus. Inimese elu on ses teoses suletud ringis hulkumine: ikka jõutakse ühesuguse lõpuni ja alustatakse samast algusest. Kuni ringi lõhenemiseni. Raamat ei paku midagi enneolematut, pigemini just harjumuspärast ning lähedast maailma, millesse sügavuti minna. Autor ei loo võõrast või fiktsionaalsust manifesteerivat olustikku, vaid manab esile ääretult tuttava situatsiooni, seetõttu pakub romaan lugemiselamuse eelkõige neile, kel üksnes pingelist tekstualismi kohates silmad särama ei löö, vaid ka traditsioonilisematele mudelitele meelsasti pilgu heidavad.

 

Kiire ja aeglane lugu

Hofbergi romaan on kui suurde kasti segamini paisatud elumosaiik, mille killukesi peategelane Kai nüüd ses kastis korrastama ning meenutustena taas ükshaaval läbi elama hakkab. Lugu kulgeb korraga kiirelt ja aeglaselt. Tegevustiku ja loo aeglus seisneb selles, et fragmente raamistav “surnud” Sveni otsimine, mis tegelikkuses mahutub üheainsa päeva sisse, näib peategelase ohtrate mõttelendude ja meenutuste tõttu olevat lõputult pikk ja mitte kuigi haarav. Ja just nimelt neist mõtteist ja mälestusist, mis on ääretult tihedalt, kuid ometi kontsentreeritult ja kontrollitult loo üldisesse raamistikku surutud, johtub kiirus ning liikuvus. Siin on tajutav ka erinevus romaanivõistluse esikoha-raamatust: kui Laanemi lugu rullub lahti suuresti pealtnäha harmoonilises ning idüllilises olustikus, siis Hofbergi tegevustikku ning tegelasi saadab algusest peale mingi korrapäratus, tegelaste elus on lõputul hulgal sõlmi, millele kohe ka valgust heidetakse, ilma varjamata asutakse probleemide kirjeldamise juurde ja alles murekohtade keskmessetoomise järel asutakse valgustama ka möödunud harmooniat, minevikku vajunud muretut nooruselu. Laanemi tegelaste nihked ja probleemid avalduvad aga just vastupidi, pikkamisi ning varjulisemalt. Seetõttu on Hofberg justkui avalikum ja otsekohesem.

Mingit keelelist või stiililist võlu selles teoses ei ole, kuid üheks märgiliseks aspektiks on autoripoolne ühe vaatepunkti visandamine – autor on teksti sisse kirjutanud tugeva kõrvaltvaataja (lugeja) pilgu. See vaatepunkt jälgib võrdselt positsioonilt nii peategelast Kaid kui ka tema allakäinud meest Sveni. Selliselt ei kujune selget tegelaste polariseerumist ega ka ilmset üksühest poolehoidu Kaile, kes on ometigi kannataja ehk kangelane – sest ta on nõrk kangelane. Too kõrvaltvaataja või lausa mööduja pilk fikseerib kõik toimunu, olulisemad omadused, hetked ja emotsioonid, kuid ei loo siiski tegelasist selgepiirilisi ja üheselt mõistetavaid karaktereid, vaid nähtavale jäävad kõik omavahel eriliselt segi põimunud head ja vead, mis soosivad toda möödujana silmitsemist. Autor ei manifesteeri end kui loojat ega idealiseeri tegelasi, vaid võimaldab jälgida, autor on distantseerunud tollest kirjanduslikust miljööst ja on samamoodi lugeja, nõnda näib, justkui asetseksid tegelased ning mõttekäikude kese lugejast ja autorist samal kaugusel.

 

Ajajões vastuvoolu

Romaani tugevuseks on samuti ülitäpne kompositsioon, mis on kui ajajões vastuvoolu liikumine: meenutades, abielustruktuurile pilku heites liigub Kai järk-järgult tagasi algpunkti juurde, püüdes seeläbi mõista ühe eluetapi kulgu. Väga täpselt konstrueeritud lugu kulgeb lineaarselt, kuigi tagurpidi, lõppeks saavad kõik umbsõlmed harutatud ning kõik vahepeal ilmnenud lahtised otsad taas seotud – ühtegi detaili ei jäeta lugejale seletamata. Sisuliseks eripäraks võib pidada autori jutustamislaadi: paljuski ta lihtsalt kirjeldab sündmusi, ei lähene karakteritele otsese psühholoogilisusega, kuid jutustatavate sündmuste kaudu laseb autor lugejal paljutki aimata ja ärgitab ka võimalike alternatiivide kujutlemist. Omapärane on ka see, et jutustamise, meenutamise puhul koondub kogu tähelepanu abielustruktuurile, poolte motiveeritusele ning nende sisemistele tundmustele, lahkhelidele, mistõttu välistki konteksti võib üksnes õrnalt märgata. Autor küll jagab üksikuid fakte, kuid pelgalt niivõrd, kui need määravad midagi tegelaskonna elus. Ühiskondliku tausta visandamisele ei ole rõhku pandud, ometigi toimub taustal palju: perestroika, Eesti iseseisvuse taastamine jne. Sellega jätab autor lugejale taas ühe vabadusvärava avatuks – üldistatud ruumilisus ning varjus esitatud kontekstuaalsed faktid ei suru peale kindlaks kujunenud olustikku ja ruume, vaid võimaldab kübekest fantaseerimist – ehk taas tuleb mängu see sisse kirjutatud võimaliku lugeja pilk, mis määrab ise talle sobivad tõigad.

Loetav on omamoodi tegelase mälu järgimine ja sedapuhku on meenumiselgi omad kindlad trajektoorid. Nõnda kulgeb Hofbergi sulest tulnud peategelase Kai abielu hääbumist kätkev lugu lõppfaasist algusesse ning säält lähtepunktist jõutakse tagasi finaali, tolle abielu viimase vaatuseni. Sellega visandub inimsuhete keerdkäigustiku graafiline kujund, ring, mis kord lapergusem, kord sümmeetrilisem. Ring nagu päev, päev nagu elu ja elu nagu mäng. Autor on küll kirjutanud reaalsusest usutavalt, tabanud üsna täpselt ajajärgule iseloomulikku, kuid lõpuni pole loobutud ka mängulise (tegelikkuses võimaliku) situatsiooni loomisest, mis on sisuliselt samasugune inimsuhete proovilepanekuks, hoolivuse tõestuseks sepitsetud pettus, nagu nähtus mullu ilmunud Jan Kausi “Temast”. Hofbergi raamatus vajab hoolivuse ja kiindumuse tõestust just mees, kuid seesama tõestuse taotlus viibki kujunenud ringi pihustumiseni, mäng mängitakse lõpuni ning saab võimalikuks väljapääs. Paiguti näib Hofbergi teos liiga sarnanegi “Temale”: mõlema peategelased, kuigi soolt erinevad, vaatavad tagasi, et seeläbi analüüsida, selgust saada ja kõik hingelt ära rääkida, samuti tunnevad mõlemad erilist igatsust armastuse järele. Kuid “Päev nagu elu” karakterid ja stiil on märksa tuhmimad, Hofberg liigub “tavalisemat” rada mööda, ometigi mitte päriselt igavalt, lihtsalt rahulikumalt.

 

Abielu analüüs

Muide, Hofbergi teose puhul võib märgata üsna ilmekaid paralleele ka Ingmar Bergmani raamatuga “Stseenid ühest abielust”, mida juhtusin lugema samaaegselt. “Päev nagu elu” on sisuliselt ühe abielu (strukturalistlik) analüüs, umbes nagu Bergmani filmijutustuski, kuigi selle vahega (mõistagi tuleb arvestada ka asjaolu, et eestlase ja rootslase temperament ei ole teps mitte ühesugune), et Bergmani teoses on uurimisobjektiks olevikuline abielu, mille kulgu saab lugeja jälgida vahetult, kuid Hofberg kaevub tõikadesse ja probleemidesse meenutuste abil ning analüüsib mälu toel juba möödunut selle muutumatuses – sellest ei olene otseselt olevik, kuid arutluskäikudest tulenev osutub määravaks ees oleva lõppfaasi puhul. Sarnaselt Bergmani naistegelaskujuga, kes ühel hetkel nendib, et otsustas algusest peale uskuda kõike, mis mees räägib, usub Kaigi jäägitult ja paiguti liig pimesigi kõike, mida mees lausub. Kai uskumine on rohkem uskuda tahtmine ja mitte uskumine tõe enda pärast. Nimetatud teostes leidub paralleele ka meestegelaste puhul: mõlemal on vaja mingil hetkel ning üsna pidevalt harjumuspärasest elukeskkonnast põgeneda, kuid see põgenemine on teatud mõttes pendeldus, sest pärast kõrvalepõigetest tüdinemist tullakse alati mingi iseenesestmõistetavusega tagasi oma pikaaegse abikaasa juurde. Üks naine, nn peanaine on mõlema mehe eluline vajadus, ta on keegi, kes ootab, “kellega kogetud head ja kurja, ilu ja valu, kõike seda, mida elu oma kõikehõlmavuses inimese elurajale paiskab ja millest tuleb kas üle ronida või läbi minna, harva, kui mugavalt kõrvalt mööda saab libiseda” (lk 129) ja kelle juurde varem või hiljem mingi müstilise tõmbejõu ajel naastakse. Analoogselt võib sarnasust leida ka mõlema teose naistegelastes, kes mehe lahkumise korral jäävad lootma ja ootama – Kai solveigilikult –, kes arvavad, et peavad mehe eest hoolitsema ja vastutama ning nende ülesandeks on vaadata, et mehel hästi läheks. Erinevus aga nende kahe raamatu puhul on abieluanalüüsi intensiivsuses: Bergman esitab oma loo kahest vaatepunktist, mistõttu see on märksa aktiivsem, kuna probleemide arutlemiseks kasutatakse konkreetselt sõnastatud küsimusi ning nendele vahetult vastamist; Hofberg aga lahkab pelgalt naise vaatevinklist lähtudes – Kai esitab kõige juhtunu kohta küsimusi vaid mõtteis ja iseenesele, seetõttu jääb kogu suhte olemuse avalikustamine passiivsemaks.

 

*

Kindlasti ei ole kõnealune raamat kirjanduslikult täiuslik – ent kas üldse eksisteeribki literatuurset täiust? –, kuid õnnestunud hetki võib tabada siiski kaugelt üle ühe. Teos on vahest küll liiga rahulik ja korrastatud – puudub igasugune ootamatus ja üllatusmoment, välja arvatud lõpustseen, kuid ka seda võis aimata varemgi (nt lk 87), lausedki mõjuvad kohati keeleliselt liiga kontrollituna, ebaloomulikuna, kübeke spontaansust ei teeks paha –, kuid oskuslikult on loodud taustsüsteemist jõuliselt esile küündivaid hetki ning tegelaskujusid. Jah, muidugi on sellised lood juba ammu kirja saanud, aga ka iga korduv lugu on uus lugu – sest kontekst on ju alati teine –, nõnda ka “Päev nagu elu”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming