Sulgudes avanemine

Mathura

  Marje Ingel, Sulg. Purpurmust, 2008. 96 lk. See oli 90ndate lõpupoolel, kui kirjandusmaastiku täitis ühtäkki hulk rühmitusi: Erakkond, NAK, pisut hiljem TNT, Õigem Valem ja veel rida vähem tähele pandud kooslusi. Tollest ajast on kirjandusse sirgunud rida autoreid, kelle teosed moodustavad küllalt suure ja olulise osa meie uudisloomest: Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Jürgen Rooste, Jan Kaus jpt. Nimekiri saaks üksjagu pikk. Kui kuulsin hiljaaegu kirjastuse, aga ühtlasi ka rühmituse suunitlusega  koosluse Purpurmust tekkest, täitis see uudis mind elevusega. Osalt ehk tõesti nostalgiast, subjektiivsest sümpaatiast, aga ka värskest uudishimust, sest olen Purpurmusta Eia Uusi ja Robert Napiga igati päri: vähemalt teatud arenguetappidel on vahetu vastukaja ja koostegemine teiste endasarnaste loomeinimestega küllalt suure tähenduse ja väärtusega.

 

Marje Ingli „Sulg” on minu teada esimene Purpurmusta kirjastusnime all ilmunud raamat  ning annab põhjust rõõmustavalt suurteks ootusteks järgmistele väljaannetele. „Sulg” on sümpaatne debüüt, ja ma pean siin silmas nii raamatu sisu kui kujunduslikku külge, kuna ka viimasel on ses raamatus küllalt suur tähtsus. Tõsi, esimese hooga võiks ju autorinimest (Ingel) lähtuvalt arvata, et oodata on new age’i stiilis ingellikku hõljumist sisenduslike kujutluspiltide astraalis – kui võtta raamatu pealkirja „Sulg” viitena tiivasulele. Aga ei midagi sellist:  see raamat ei ole mitte sulest, vaid sulust, sulgumisest. Ehk kaheti mõistetavusest lähtuvalt on ka raamatu tiitellehele tehtud märge: sulg – kinnisus, suletud olek. Ning kaanekujundus rõhutab sulgu iga võimaliku detailiga: tupikusse jooksev raudtee, sellesse kinnikeerdunud inimene, kes lukustatud kohmakasse kuube, silmad suletud ning suu puudu.

Võib-olla on sulu selline rõhutatus isegi pisut ülepakutud, sest raamat kinnitab, et autor  oskab end väga hästi väljapoole väljendada ning sulgumisel ei ole mitte ainult negatiivne tähendus. Endasse sulgumine pole siin mitte niivõrd eskapistlik kui enesevaatluslik. Raamat ei jäta raskuse tunnet, kokkuvõttes näib see olevat õigupoolest mitte niivõrd sulgumisest kui hoopis avanemisest kaitstud olukorras: „sina / seljaga akna poole / ripsmed / põskede pehme nahk / silmad avanevad sisemaailma nagu liftiuksed” (lk 60). Või: „nüüd on pihlakakobarad pargis kõhuli / meri külmast sinine / kuu hõljub tihniku kohal / vetikad koputavad väikeste sõrmedega rannale” („Pärast tormi”, lk 11) – kui koputatakse, siis tahetakse järelikult, et avataks.

„Sulus” on märksa rohkem endasolemise tunnet ja kõrvalseisvat vaatlust kui ängi ja kurbust teineteiseni jõudmise keerulisuse või võimatuse üle, millega saaks iseloomustada teist hiljutist debüüti, Janika Merilo kogu „Rütmist  väljas” – kuigi kujundi olemuselt on „rütmist väljas” ja „sulg” küllalt sarnased. Võib-olla mängib tõesti rolli ka see, et Ingel kasutab kirjeldustes palju sina-vormi („viha paiskub su seljale”, „oksad ja ringid su veresoontes”, „läbi laugaste kappavad su mõtted” jt), Merilo kirjutab luuletused eranditult „minast” lähtuvalt. Ent kui see ka nii on, jätab „Sulg” siiski tunde autori oskusest käia sõnadega ümber kergusega.

Raamatu teeb sümpaatseks veel ka asjaolu,  et seda lugedes kestab pikka aega tunne, nagu ei loekski mitte luulekogu, s.t eri luuletuste kogumit, vaid üht voolavat tervikut, kus üksikosadel eraldi ei olegi sõltumatut tähendust. „Sulg” on justkui üks lõik voolavast jõest, läbilõige sellest. Kulgemise tunnet tugevdab ilmselt ka asjaolu, et igasse lehekülge lõikavad kujunduslikud puuoksad. (Või jõeharud?) Üheskoos on need kirjutised enamat, kui oleksid iseseisvalt. 

Raamatu viimases jaos see „jõgi” siiski väsib. Nii näivad luuletused nagu näiteks „näe istub seal / kandlemängija / viisid on kätel kuivanud” või „rong loksub Kärkna jaamast läbi / vagunisaatja seisab perroonil / suu lõuna poole viltu” juhuslikud. Võib-olla on siis 96 lehekülge ka seesuguse kulgeva ja suhteliselt vähesõnalise debüüdi puhul siiski pisut ülepakutud. Pretensioonikad või midagi öelda tahtvad on mu meelest ka näiteks irooniliselt „Armastusluuletuseks”  nimetatud olmeelukirjeldus (lk 48) või omajagu fatalistlik „mu süda on muld” (lk 54). Raamatu üks süngemaid „vihmajoad taevast alla nagu köied / kui palju jumalaid / on end üles poonud” (lk 74) näib mulle aga asjatult kergekäelise püüdena käsitleda jumalikkuse teemat.

Siiski kinnitab Ingel „Suluga” oma mitmekülgset potentsiaali: kui tahab, võib ta olla hoopiski hea looduse kirjeldaja nagu luuletuses „kased puudutavad tuult / pikkade sõrmedega / hommikul haigutab kanarbik / nõmmedelt liiva lahti” (lk 23) ja fragmendilaadses „kuskil kaugel / taevataadi näppude vahelt / pudeneb päev” („Loojang”, lk 43), öelda väheste sõnadega enam kui mõni teine pika traktaadiga, nii näiteks: „poolel teel / teineteiseni / peatume ja pöörame tagasi / ehmunult pilgutades silmi / teise valguses” (lk 37).

Võib jääda ootele, milliseid väljakutseid  esitavad Marje Ingel ja Purpurmust endale edaspidi. Esimene märk on maha pandud. Jääb üle soovida julgust avastada jätkuvalt uusi võimalusi nii endale kui lugejale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming