Surm vanal Võrumaal

Jaakko Hallas

Marju Kõivupuu on põhjalikult kaardistanud oma kodukandi surmakultuuri. Marju Torp-Kõivupuu, Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Monograafia. Tallinna Pedagoogikaülikooli toimetised. Humaniora A22, Tallinn 2003. 154 lk.

Kui Tiia Ristolainen kaitses kevadel doktoritöö surmakultuuri muutustest ja suundumustest Eestis, kirjutas Villu Päärt, et ta ?võib end nimetada Eesti esimeseks surmauurijaks? (Postimees 16. III 2004). Tahtmata mingilgi moel vähendada Ristolaineni töö tähtsust, tuletan ajakirjanikule meelde, et iga uurija (ja isegi esmaavastaja) seisab oma eelkäijate õlgadel ? mistõttu näeb neist ka kaugemale. Pealegi kaitses Marju Torp-Kõivupuu oma töö varem. Ega ole temagi lausa esimene: kasutatud kirjanduse nimestikus on üles loetud peaaegu kõik, kes kõnealust teemat nii või teisiti käsitlenud.

 

Millest kirjutatakse?

Sellekohaseid kirjatükke leiab rohkesti Mäetagustest, mille 25. number (2004; pikemalt tuleb sellest juttu järgmises Sirbis ? J. R.) ongi tervenisti pühendatud surmakultuurile, vähemal määral periooditi ilmuvast kogumikust VanaVaraVedaja, mida on välja andnud etnoloogia- ja folklooriüliõpilaste ühendus Tartu Nefa Rühm, ning leiab mujaltki. (Neile vähestele, kes veel ei tea: Mäetagused on folkloristika-, etnoloogia- ja kultuuriantropoloogiateemaline teadusajakiri, kus saavad sõna ka välismaa tipptegijad. Hüperajakiri, mida võib lugeda nii võrgus kui ka paberil.) 

Valgustamise mõttes olgu siin mõned teemaga tegelnud eesti inimeste nimed.

Marika Mikkor on uurinud muutuvat matusekombestikku Kaukaasia eestlastel, ersamordvalastel, isuritel (tema magistritööd oponeeris muide Marju Kõivupuu).  Anu Korb (kes arvustanud ka Torp-Kõivupuud: vt http://www.folklore.ee/tagused/nr25/uurimus.htm) on teinud sedasama Siberi eestlaste juures. Teisal on Mikkor vaadelnud linlaste matusekultuuri ning kasutanud muuhulgas meie küünilisse aega nagu rusikas silmaauku sobivat terminit ?matusetööstus?, mis, tõsi küll, oponenti omajagu kohutas. Eesti aladel on keskendutud üksikute piirkondade endisajale: Ida- ja Kirde-Eesti (Merike Lang), Setumaa (Arpo Martin). Ärasaatmis- ja leinakommetega on seotud Vaike Sarve ?Setumaa itkukultuur? (2000). Usulise külje poolt vaatab asja Peeter Paenurm, kes on käsitlenud luterliku matusetalituse korda ja praktikat Eestis. Väheste huvi on ulatunud eestlusest või üldse soomeugrilusest kaugemale: Ülo Siimets jälgib t?ukt?ide ja mõnede teiste rahvaste surnute ja matustega seotud kombeid ja uskumusi, mihklikuu Akadeemias kirjeldab Raine Linnas kõige muu kõrval ka Eesti islamisusuliste matusetavasid. Mainida võiks samuti Argo Moori üllitist ?Dialoog surmaga ? seosed uskumuste, suhtumiste ja moraali vahel? (2003).

 

Võrumaal on eristaatus

Marju Torp-Kõivupuu raamat on avaram ja ülevaatlikum, kui pealkirjast võiks eeldada. Samas ? nagu doktoritööle kohane ? leiavad kõik pealkirjas toodud mõisted ammendava sisulise katte. Määratletakse nii surm kui ka surmakultuur; juba sissejuhatuses esitatakse ülevaade ajaloolisest Võrumaast kui omanäolisest kultuuriregioonist (?ajalooline? tähendab mõistagi seda, et kunagine kaheksat kihelkonda hõlmanud ala ei kattu täies ulatuses praeguse Võru maakonnaga), selle keelest, identiteedist, kiriku osatähtsusest eri aegadel ? sootuks pikemalt ja põhjalikumalt, kui näiteks rahvusentsüklopeedia kokkusurutud ruum seda võimaldab (vrd ?Eesti entsüklopeedia?, märksõna ?Võrumaa?). Ühe omaaegsetes piirides maakonna surmakultuuri lugu on üksikasjaliselt kirja pandud, varustatud fotode, jooniste, statistiliste andmete tabelite ja diagrammidega. Ülimalt olulisena tuleb esile tõsta uurija isiklikku seotust regiooniga. Sestap ei tasu vist lootagi, et Marju Torp-Kõivupuu võtaks järgmisena ette näiteks Lääne- või Pärnumaa, pigem võib ta edaspidi oma sünnipaiga pärimuskultuuri uurides üha sügavamale kaevuda ja jõuda seeläbi ühtaegu veelgi suuremate üldistusteni. Teisi paikkondi uurigu teised, eelistatult need, kes sealt pärit.

 

Harju keskmine

Kõikide ajalooliste maakondade surmakultuur vajab talletamist kirjas, helis, liikuvates ja liikumatutes piltides! Kuid paraku ? nii nagu eesti kirjakeel tugineb keskmurdele, mistõttu Paide või Türi kandi inimese peaaegu et kirjakeelses kõnes esinevaid murdejooni ära ei tunta, vaid need kuulduvad lihtsalt ?valesti rääkimisena?, nii võivad ka Kesk- ja Põhja-Eesti matusekombed paista igavavõitu ?harju keskmisena?, mis ju kõigile nagunii mingil määral tuttavad.

Võrumaal on eristaatus: see on ?eksootiline?, sealsele võrdväärset leiab vahest saartelt. Kui mujal Eestis on toimunud kõikvõimalikke sarnastumisi, ühtlustumisi, tasalülitumisi, siis kagunurk on mingil kummalisel põhjusel säilitanud suure osa arhailistest palgejoontest. Küllap on kõiges selles olnud oma osa ka muust Eestist suuresti erineval hõimukeelel. Vist Madis Kõiv on vanal Võrumaal erilisena esile tõstnud Valga-Antsla-Võru-Petseri raudteest lõunasse jääva ala. Raudteest sai piir, mis takistas integreerumist siis, kui sunnismaisust enam polnud.

Ajakohane ülevaade kogu Eestimaa surmakultuurist meil tegelikult veel puudub, tõdeb Anu Korb oma arvustuses (vt viide ülalpool). Ei tea, kuivõrd põhjalik ja samaaegu üldistav on Tiia Ristolaineni ometi ju kogu Eestit hõlmav väitekiri; ei tea sedagi, kas oli see sellal, kui Korb arvustust kirjutas, juba lõpule viidud. Olen lugenud vaid ühte, surmaennete peatükki.

 

Ristipuud ja rituaalid

Marju Torp-Kõivupuu doktoritöö (ja raamat) on vormitud põhiliselt matusekombestikku käsitlevate kirjutiste baasil, mille bibliograafia on esitatud raamatu viimasel leheküljel. Põhjaliku sissejuhatuse ja väljajuhatava kokkuvõtte vahele mahub neli peatükki:  ?Kagu-Eesti matusekombestiku kujunemise ja uurimise ajaloost? (muinasajast kuni tänapäevani, peatudes ühtlasi nõukogude ajal juurutatud nn ilmalikel matustel, mis oma veidral moel matkisid kiriklikke), ?Rituaalsed toidukorrad ajaloolise Võrumaa matusekombestikus?, ?Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus? ja ?Ajaloolise Võrumaa matusekombestiku hetkeseisust?.

Ristipuu on risttee ääres või ristimetsas kasvav suurem puu, mille sisse tavaliselt meessoost sugulased teel kalmistule risti lõikavad. Autori sõnul tuleb selle tava algupära otsida animistlikust perioodist. Surnute hauatagust elu kujutleti maapealse elu jätkuna selles metsas, kuhu laibad jäeti (hilisemal ajal ka maeti). Metsa, kuhu olid sängitatud esivanemad, peeti pühaks. Hiied olevatki algselt matusepaigad ning hiiepuudes arvati elavat lahkunute hinged. Ristipuude komme on üle-eestiliselt kohati säilinud tänapäevani. Autor on Võrumaa ristipuid ka filminud ja kaardistanud.  

Võrumaa matusekombestikus on veel alles paljukordne rituaalne toidupakkumine, esimesele vastutulijale anni andmine, kirstupanused ja surnuvalvamise tava. Puusärki võidakse kaasa panna kristlik lauluraamat, nagu pikka aega kõikjal kombeks olnud, kuid uuemal ajal on seda asendamas lemmiklaulude kassett või viinapudel. Koos surnuga on kirstus hauda lastud Savisaare-aegseid toidutalongegi (lk 130).

       

Surnul pole matustest sooja ega külma

Loodus ei sea inimest kellestki kõrgemaks ega tee vahet ühegi olendi vahel. Teadvuse olemasolu tõttu on aga inimene maakeral arvatavasti ainulaadne ?tsiviil- ja kultuurloom?, kes tavaliselt juba lapseeas suudab teadvustada omaenese ja teiste surelikkust, ei ela ainult olevikuhetkele, vaid on suuteline teadlikult meenutama möödunut ja kavandama tulevikuplaane. Vastsündinul aga pole ristsetest veel ega vist surnulgi matustest enam sooja ega külma. Neid talitusi peetakse rohkem teiste pärast.

?Meid visatakse olemisse, ilma et keegi meilt midagi küsiks, ja pärast visatakse meid siit samamoodi välja,? on öelnud Martin Heidegger. Igavikule ja Kogujale mõeldes ei tasukski tähtsustada iseennast, oma üürikest siinviibimist, ajalikku sebimist… Ometi tahame meie, kes me pisut kauemaks veel siia jääme, ühe hinge lõplikku ära- või üleminekut riitusega kinnitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming