Surma vastu, budaloomuse leidmiseks

AARNE RUBEN

Janwillem van der Wetering, Tühi peegel. Deevatar, 2003. Tõlkinud Kaarel Tamre.Jack Kerouac, Pilvealused. Varrak, 2004. Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Mis üldse on zen? Paljud teavad Idast üle võetud ja Läänes populaarseks saanud õpetust, mis sisaldub Robert M. Pirsigi raamatus ?Zen ehk motika hooldus?. Tüüpiline zen?i meditatsioon on koan, absurdimõistatus, näiteks: ?Mis on ühe käe plaks?? Või: ?Kas parim võimalus end leida on end kaotada?? Zen oli Jaapanis näiteks XII sajandil õilmitsenud nähtus, samal ajal aga tunti juba teisigi toredaid õpetusi-traditsioone nagu bushido ja ka sumo.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mõned 1950.-1960. aastate zen?i pooldajate jaoks oli ?enese leidmine enese kaotamise läbi? väga oluline, sellepärast teen siin ka põgusalt juttu Jack Kerouaci raamatust ?Pilvealused?. Olgu siin näiteks toodud lillelapsed, kes võtsid end pilve ja läksid Kabuli elama, et veel enam pilves olla.

Kaasajal on õige pisut zen?i igas inimeses. Ajaloost aga võiks meenutada rinzai zen?i, mis samuraidele jõudu andis. Selliseid koan?e peab vist enamik inimesi iseendaga iga päev, selleks pole meistrit tarviski. Seda laadi zen?i-praktika on inspiratiivne mõttevälgatus, mis näikse lihtsalt kusagilt tulevat ja millel on vist mingi seos sügavama olemisega. Näiteks ?öeldakse? täiesti tervele kodanikule ükspäev tema enda seest: ?Sa võid siin ülal korteris ometi ju ka laulda.? Küllap serveerib kodanik temaga rääkinud Mina osakesele ka mingi vastuse, kõik see kokku aga ongi juba zen.

Wetering oli munk, tema õpetajaks Kyoto Daitoku-ji kloostris oli eakas meister, kes viis temaga läbi just neid paradoksidel põhinevaid õpetusvestlusi. Kuidas iseendas budaolemust otsitakse, pole just eriti huvitav: psühhotehnikaid on igasuguseid, alates fakiirielulaadist ja lõpetades kaasaegse psühhoteraapiaga. Meeletult huvitavam on see, kuidas budism Jaapanis üldse arenes, kuidas see kultuur nii kaugele edasi läks, et võttis oma rüppe terase hollandlase Weteringi.

Mõtisklegem või kuulsa mäemunkade loo ?Heike monogataris? üle (standardtekst aastast 1371). Jutt on seal sellest, kuidas Lääne-Jaapanis tuli võimule Tairade suguvõsa, juhiks metsikuim Kiyomori. 1180. aastal surus Uji silla lahingus mäemunkade mässu maha karmikäeliste sõdalassuguvõsade koalitsioon. Mäemungad olid aga ohtlikud, lausa väga ohtlikud. Miks neis siis nii palju ohtu peitus? Oleks Wetering 800 aastat varem nende juurde sattunud, ei oleks ta ehk nende distsipliini välja kannatanud.

Mäemungad keskendusid, suretasid liha, tunnetasid ?voolavat maailma? ja pidasid karme kaikavõitlusi. Nad avastasid, et on võimalik käivitada inimese varjatud võimalusi näiteks juhuks, kui inimlaps saab tugevasti kaikaga vastu laupa. Inimaju ressursid on suhteliselt piiramatud ja peaks olema ?kaitsekihte? (nimetagem neid siis väga kokkuleppeliselt ?kaitsekihtideks?) isegi surma vastu!

Kaikajutu peale tsiteeriksin Weteringi raamatut: ?Seitsmes päev möödus suhteliselt kiiresti ? tukkusin, jagasin teistele munkadele kepihoope, sain ise kepihoope, käisin viis korda meistri juures ning marssisin ette nähtud aegadel peamunga ja tema asetäitja Ke-sani juhtimisel koos teistega söögisaali ja tagasi.? Niisiis söögisaali marssimine nagu sõjaväes! Aga kes on Jaapani mõtteloos see, keda kepiga pekstakse? See on patune, keda kiusab kuri vaim (shite). Rahvauskumuse järgi on kuri vaim kange peksja ja sunnib ?patust? kiirustama. Vt. näiteks vastavaid stseene no-teatrist: selles teatris ilmus vaim vahemängudes ehk kiogen?ites ja oli praktiliselt ainus, kes mingit kostüümi kandis.

Weteringi teksti järgi saaks ka ise kirjutada ühe kiogen?i, näiteks sellise:

PEAMUNK (peksab Weteringi kepiga): ?Said! Said! Said!?

WETERING: ?Ai-ai, mul läheb paremaks, oskan juba keskenduda!?

PEAMUNK: ?Siis võid vanni minna, ma panin sulle vee juba jooksma.?

SHITE (ilmub välja): ?Mina tahan ka teda peksta.?

(Kommentaariks: no-teatri vahemängus on peategelane shite (?vaim?) ja kõrvaltegelane waki (?rändur?). Nende kaaslased: shitetsure ja wakitsure. Wetering oleks meie näidendis siis waki. Shite on muuseas väga salapärane ja see on väga tähtis, kes on temaga seotud. See pole küll uhkuseasi, kuid näidendi mõistmiseks oluline. Kui vaimud üldse esinevad, siis seetõttu, et neil on halb karma.)

Üldiselt on ?Tühi peegel? üsnagi sümpaatne teos, arusaamatu on vaid see, miks peategelane vaid poolteist aastat kloostris oli. Seda on vähe!

Jack Kerouaci ?Pilvealuseid? ühendab Weteringi teosega kiindumine zen?i filosoofiasse. Kerouac ja Wetering kasutasid muuseas ka ühiseid prototüüpe, kelle nimed meile aga siiski midagi ei ütle.

Ausalt öeldes on Kerouaci ?Pilvealustel? siiski vähe ühist jaapani ja hiina keskaegse ?voolava maailma? doktriinidega. Kerouaci tegelased joovad ja on pilves, nad on vaesed, kuid samas on nende seltskonnas tavaliseks nähtuseks isikliku psühholoogi olemasolu. Alkoholi abil oma maailma tõmbumine pole ju päris seesama mis paradoksküsimuste läbi sisemise tee leidmine.

Kerouac on oma mõtted esitanud assotsiatiivse roduna, juba esimestel lehekülgedel ehmatavad meid hirmpikad laused. ?Pilvealuste? mõju omaaegsele ühiskonnale on siiski oluline teada, sest see oli aeg, mil Lääne ühiskond soovis igal pool iga hinna eest muutuda väga konformseks, biitkommuunides aga viljeldi nn. kontrainimeste tootmist, olgu siis meetoditeks ohjeldamatu narkotsitõmbamine või Wilhelm Reichi ?Orgasmi funktsiooni? lugemine.

Ameerika on suur, seal leidub iga mõtteviisi ja kultuurikildu. Alternatiivse seltskonna kujutus oli aga allakirjutanu arvates tunduvalt parem aastaid tagasi eesti keeles ilmunud haruldases Unixi-gurude raamatus, Clifford Stolli ?Käomunas?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming