Suur kirjanik annab asjadele tagasi nende tegelikud nimed

Aija Sakova

Kõlama jäänut 16. II Tartu ülikooli aulas peetud Jaan Krossi 85. sünnipäevale pühendatud rahvusvaheliselt kollokviumilt. See oli pidulik ja soe vastuvõtt, nentis Jaan Kross, kui ta Tartu ettekandepäeva lõpuks siiski oli n-ö sunnitud sõna võtma, et tänada nii ülikooli kui ka Tartu linna. Kollokvium oli tõepoolest pidulik ning sealjuures soe, aga mitte ainult ? ettekanded olid sisukad ja pakkusid mõtlemisainet.

Meeldiva õhkkonna eest kandis eelkõige hoolt Ülo Tuulik, kes avaski ettekannete hommikupooliku väitega, et ühe inimese Tartu ülikooli aulasse kutsumine, et seal tema auks kollokviumi pidada, on eestlasele kõrgeim rahvuslik tunnustus, mis on suurem ka presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsumisest. Väide kõlas selles hetkes korraks ehk isegi hirmutavalt aukartustäratavalt, kuid kui selle üle järele mõelda, siis just nii ongi.

Veel lisas Tuulik Krossi kohta tabavalt: Eesti sõnaline looming ilma Jaan Krossita oleks nagu Tartu ülikooli peahoone viie sambaga. Kõik püsiks ja tunduks justkui enam-vähem korras olevat, kuid veidi põhjalikumal süvenemisel taipaksime, et midagi on ikka väga puudu.

Kui noppida kuuldud ettekannetest kordunud märksõnu, siis üks oleks kindlasti ?tõsielulisus? või teisiti sõnastades ?eluloolisus?. Tõsielulisuse ning kirjanduse usaldusväärsuse küsimuse püstitas Saksamaa Eesti suursaadik Henning von Wistinghausen, kes rääkis oma ettekandes põhiliselt küll baltisaksa kirjanikust Eduard von Keyserlingist, kuid probleem kui selline on palju üldisem. Teisisõnu, kui kirjanik jäädvustab teostes oma kaasaega ja tolleaegseid olusid, teeb seega mõnes mõttes ka krooniku tööd, siis kerkib teatud hetkel tahes-tahtmata lugejal küsimus: kas kirjutatu on ikka usaldusväärne, kas kirjeldatu põhjal on võimalik rekonstrueerida minevikku?

Üheselt ja n-ö õigesti nendele küsimustele vastata pole võimalik. Ja ei ole ju ka vaja, sest kahtlemata kirjutab kirjanik elust maha, kuid sealjuures kirjutab ta ju ka elust välja, nagu sõnastas kirjandusteadlane Tiina Kirss. Ta kirjutab läbi iseenda, sest kuidas teisiti see olekski võimalik, ning teeb seda niivõrd läbitunnetatult, et kirjutatu omandab tõsielulisuse. Või nagu väitis rektor Jaak Aaviksoo oma sissejuhatuses: lugedes Krossi, võib juhtuda, et inimene ei tee enam vahet loetul ja oma mõtetel, sest Kross oma teostega on saanud niivõrd suureks osaks eestlase eneseteadvusest.

Kirjanik on teatavasti hõlpsasti traumeeritav inimene, nagu ütles ka kirjandusteadlane Janika Kronberg, ning tema üheks põhiliseks omaduseks ja oskuseks ongi elu kriitilisem ja teravam tunnetamine, ühiskonna valupunktide tabamine. Riigikohtu esimees Märt Rask sõnastas sama asja juristi seisukohalt: Kross on asunud teatud asju või teemasid käsitlema siis, kui elu on selles vallas talle haiget teinud, tema tõekspidamisi riivanud. Nii tõuseb kirjanik ühiskonnas teatud mõttes erilisse rolli, kuna tema ülesandeks on ühiskonna valupeegliks olemine. Ning veelgi enam: kirjanik, nagu ka publitsistid ja ajaloolased, peaks Kronbergi järgi olema see, kes nimetab asju õigete nimedega. Kirjaniku kohus ja roll on anda asjadele ja nähtustele tagasi nende õiged nimed, vastupidiselt poliitikutele, kelle rolli juurde kuulub pupujukulikult ümber tõekatla tiirlemine, rääkis Kronberg. Ja nii ilmselt ongi õige, sest rahvas ootab ja loodab ju samuti, et on olemas tõde. Kirjanik aga teab, et tõde kui sellist ei ole.

Nii nagu ei ole elus olemas seda ainumat tõde, ei ole ka kirjandusteaduses valemit, mis aitaks määrata mingi kirjaniku või tema teoste autobiograafilisust ehk eluloolisust. Seda tõdes ka Tiina Kirss oma ettekandes. Nii mõnelgi võib olla ja tekkida kiusatus välja selgitada Krossi teoste, sh ka ajalooliste romaanide eluloolisuse aste, milleks Kross on ju ka oma vabade kunstide professori aasta loengute trükiversiooniga põhjust andnud. Siiski ei saa see ilmselt olla eesmärk omaette, sest ühelt poolt tuleks kirjandusuurijana küsida, mis selline teadmine teoste väärtuse mõistmisel meile juurde annaks, ning teiselt poolt nentis ka Kirss, et Krossi kirjanikumaski hõrenemine võib lähemal uurimisel osutuda petlikuks.

Kokkuvõtteks oleks aga ehk sobilik ära tuua eesti kirjanduse professori Rein Veidemanni ettekande avasõnad: Kross on meie leib, martsipanileib (ilmselt on siin ?meie? alla hõlmatud ka noored, alles alustavad kirjandustudengid), Kross on meie leivatöö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming