Suur paabulind ja vuntsidega päike Jaipuri kirjandusfestival 21.–25. jaanuarini

Hasso Krull, Carolina Pihelgas

Indias turistina reisides tekib mõnikord tunne, nagu rändaksid läbi ajalooliste varemete, mille keskele on üles löödud tohutu mustlaslaager. Ikka ja jälle kuningalossid, hauamonumendid ja muistsed templid ning nende vahel, ümber ja kõrval ikka samasugused kirjud ja räpased  tänavad, varikatused, müügiletid, lehmad, kitsed, koerad ja sead, ja muidugi musttuhanded inimesed, kes tunglevad, seisavad, istuvad, magavad, räägivad, seletavad, karjuvad, või siis on lihtsalt kogunenud lõkke ümber käsi soojendama. Kuigi kõikjal käib lakkamatu ehitustöö, paistab enamik eluasemeid olevat kuidagi ajutised, nagu oleks nad algselt mõeldud põgusaks peatuspaigaks, aga kogemata kombel kujunenud lugematute põlvkondade  koduks. Seda põgususetunnet võimendabki ajalooliste ehitiste monumentaalsus, reisijuhte täitvad sajandiloetelud ja devanaagari silpkiri, mida jätkub iga nurga peale, nii et see sõna tõsises mõttes ummistab vaatevälja.

Hoopis teistsugune tunne tekkis aga 21. jaanuari hommikupoolikul, kui olime rikšast maha tulnud ja liikusime mööda uhkesti ehitud teed Diggi Palace’i poole, kus oli algamas viiepäevane Jaipuri kirjandusfestival. Ei mingit ajalookoormat, ei räpasust ega vaesust, vaid rõõmsad ja rahulikud inimesed, kes suundusid kuulama vestlusi, uudistama autoreid ja osalema avalikes väitlustes. See oli India haritud keskklass, omaette rahvas keset rahvaid, kogukond keset kogukondi – otsekui ujuv saar keelte, kultuuride, pärimuste ja religioonide meres. Nende sekka sulandusid kenasti kahvatud põhjamaalasedki, keda siin keegi üksisilmi ei vahtinud.  Indiale omaselt oli Jaipuri festival suur, tiheda kavaga ja väga intensiivne. Osavõtt oli tasuta, maksma pidi ainult toidu eest. Esinemised, kohtumised ja vestlused toimusid korraga kolmes paigas, samal ajal müüdi ka raamatuid. Kuigi festivali käigus kuulsime vähemalt paarikümmet keelt, olid põhikeelteks hindi ja inglise keel, mis on India kõige suuremad kirjanduskeeled ja toimivad ka väiksemate vahenduskeeltena.

Tänavune festival  oli juba kolmas, eelmistest suurem, ning plakatil oli seda nimetatud „Aasia juhtivaks kirjandusfestivaliks”. Samuti paistsid plakatil kaks emblemaatilist sümbolit: suur paabulind, keda Indias peetakse rahvuslinnuks, ja vuntside ja kortsus kulmuga päike. Festivali esimene esineja oli Kolkatas sündinud, kuid õieti Punjabi päritolu kirjanik Vikram Seth (s 1952), kes kirjutab inglise keeles (eesti keeles romaan „Tasavägine muusika”, tlk Anne  Lange, 2001). Seth on rahvusvaheliselt tuntud peamiselt oma kolme romaaniga, kuid ise peab ta end kõigepealt luuletajaks. Tema esimene romaan „The Golden Gate” on kirjutatud nn Onegini stroofis, Puškini kuulsa värssromaani jälgedes; selle tegevus toimub Kalifornias ja puudutab muuhulgas homoseksuaalsuse teemat, mis on Sethi loomingus olulisel kohal. Kuid vestluses noorema põlve prosaisti Sonia Faleiroga tõusid kõigepealt ikka esile perekonda,  vanemaid ja lapsepõlve puudutavad küsimused. India lugejaskonnale näib individualistlik eluhoiak olevat veel suuresti võõras, kirjaniku isiksus on indialaste jaoks osake tema perekonnast. Vikram Seth oskab paljusid keeli ja on inglise keelde tõlkinud isegi klassikalist hiina luulet. Nii arutles ta ka tõlkimise tähtsuse üle, pidades seda sama oluliseks kui originaalteoste loomist. India kirjanduses on tõlkimine pidevalt kõne all. Sageli tõlgivad autorid ise oma tekste hindi või inglise keelde, ja tavaline on ka see, et ei kirjutata oma emakeeles.

Kui lisada, et tänapäeva lugejad tunnevad ka india kirjandusklassikat peamiselt tõlgete kaudu, ongi selge, et india kirjandus kujutab endast tohutut tõlkeimpeeriumi. Erinevalt Euroopa kirjanikest ei häbene indialased oma teoste tõlkeid ise ette lugeda, vaid teevad seda meelsasti – peaasi, et võimalikult palju kuulajaid  tekstist aru saaks. Tõsi küll, keelte koondumine pole alati ühesuunaline. Üks ja seesama kirjanik võib olla oma teoste autor ja tõlkija, kuid ta võib ka kirjutada mitmes keeles. Jaipuri festivali populaarsemaid esinejaid oli luuletaja ja näitekirjanik Gulzar (s 1934), kelle luuletused kõlasid urdu keeles, kuid kes on kirjutanud ka punjabi, marwari ja bhojpuri keeles (neid keeli võib küll pidada ka hindi keele dialektideks). Gulzar  on kirjutanud ka rohkesti hindikeelseid laulutekste ja üle kuuekümne filmistsenaariumi. Jaipuri festivalil lisas Gulzarile ootamatult hiilgust see, et tema tekst on tunnuslauluks kõmulisele filmile „Rentslimiljonär” („Slumdog millionaire”), mis põhineb Vikas Swarupi (s 1963) esikromaanil „Q&A” (e.k 2006 pealkirjaga „Miljardimäng”, tlk Riina Jesmin). Filmi tegevus toimub Mumbais, kus asub Aasia suurim slumm Dharavi. Peategelane on 18aastane  Ram Mohammed Thomas, kel pole haridust ja kes on pärit madalast kastist. Kuid tänu oma seiklus- ja kogemusrikkale elule võidab ta telemängu „Kes tahab saada miljonäriks?”. Vikas Swarup sai loo kirjutamiseks inspiratsiooni ajaleheartiklist, mis rääkis sellest, kuidas slumminoored kasutavad mobiile ja surfavad Internetis. Indias elab kolmandik maailma vaestest, kelle sissetulek on viis krooni või alla selle  päevas. Vaesus torkab Indias silma igal tänavanurgal ja seepärast oli see kümnele Oscarile kandideeriv film kõneaineks igas ajalehes ja telekanalis – lõhe klasside ja kastide vahel on suurem kui keskklassi indialased tahavad või isegi suudavad ette kujutada. Muidugi on vastuolulisi tundeid tekitanud ka see, et India vaesust ja slummielu kujutab välismaalane: „Rentslimiljonäri” on lavastanud inglise režissöör Danny Boyle, kelle seni tuntuim  töö on narkosõltuvuse-teemaline kultusfilm „Trainspotting” (1996). Nii ongi filmi palju kritiseeritud, väites, et seal ei näidatavat probleemi sügavust ja lõpplahendus olevat liiga lihtne (Ram saabki miljonäriks). Kuid võrreldes Bollywoodi muinasjutulaadse toodanguga on see film siiski silmapaistvalt realistlik ja elulähedane.

Vikas Swarup, kes oli samuti üks esinejaid, luges väiksemas festivalitelgis romaanist mõned huvitavamad katkendid ja jagas  autogramme. Seejärel tühjenes telk mõneks minutiks kuulajatest, et kohe uuesti täituda: algamas oli arutelu India suurima eepose „Mahabharata” teemadel. Arutelu ajendiks oli Namita Gokhale (s 1956) äsja valminud ingliskeelne ümberjutustus, mis on mõeldud eeskätt koolilastele ja noortele. Gokhale väitis, et oli kõigepealt läbi lugenud enamiku seniseid ingliskeelseid versioone ja kirjutanud siis enda oma, järgides eepose alguses esitatud nõuet,  et teksti kirjapanija ei tohi jutustuse voolu hetkekski katkestada. Tulemus oli tõepoolest hämmastavalt ladus, hoolimata teksti läbivast sugulussuhete rägastikust, mida ei saa kuidagi välja jätta, kuid mis narratiivi arendamist eriti ei hõlbusta. Namita Gokhale, kes on kirjutanud viis romaani ja india pärimuse ümberjutustusi, oli koos William Dalrymple’iga ühtlasi Jaipuri festivali peakorraldaja. „Mahabharata” tegevustik on küllaltki seikluslik  ja muinasjutuline. Ometi kuulub sinna ka värsstraktaat „Bhagavadgita”, millest on saanud moodsa hinduismi keskne tekst. Pärast Gokhale esinemist võttis sõna Gurcharan Das (s 1946), tuntud riskiärimees, näitekirjanik ja ajalehe The Indian Times kolumnist, kes leidis, et just „Bhagavadgitast” saabki alguse tänapäeva India eetiline ambivalentsus. See tekst on ühtaegu patsifistlik ja kaitseb samas õiglase sõja ideed. Samasugust kaksipidisuse-taju  sisendavat eepose sündmuste vahele põimitud moraaliteemalised arutlused. Gurcharan Das on oma raamatutes („India Unbound” (2001) ja „Elevandi paradigma” („The Elephant Paradigm”, 2002) jaganud juhiseid, kuidas India võiks tõusta maailma juhtivaks majanduslikuks jõuks, kasutades liberaalse kapitalismi eeliseid. Tema arvates ei tohi valitsus liiga ägedalt sekkuda külaelu mahajäänud kommetesse ega kastivastuoludesse – selle asemel olevat targem liikuda edasi aeglasel elevandisammul, mida ta nimetabki elevandi paradigmaks.

„Mahabharata” on kirja pandud sanskriti keeles, praeguse kuju sai ta juba IV-V sajandil. Enamik India eeposi levib aga tänini suuliselt, ja kuigi teadlased on neid kirjalikult jäädvustanud, ei suuda kirjalik tekst suulise esitusega kuidagi võistelda. Jaipuri festivali korraldajad võtsid suulist kirjandust tõsiselt, sel teemal  toimus mitu arutelu ning kohal olid ka inimesed, kes suulise ettekande erinevaid registreid suurepäraselt demonstreerisid. Meie jaoks oli festivali võimsamaid elamusi Rajasthani laulik Mohan Bhopa, kes oli nõus esitama lühikese lõigu keskaegsest õukonnaeeposest „Pabuji”. Esituse juurde kuulus pikk maalingutega kaetud sirm (phad), mille ees toodi vajalikud ohvriannid. Sirmil oli figuraalselt kujutatud kogu eepose sündmustikku, pikema ettekande  käigus kasutavat Bhopa seda viitetaustana, näidates iga episoodi juures sellele vastavat pilti. Mohan Bhopa esitusele aitasid kaasa üks tundmatu tablamängija ja tema naine Patasi, kes tõi näokatte alt kuuldavale võimsa ululaadse saatehääle. Eepose esitajad kuuluvad Rajasthanis kastivälisesse kogukonda. Suulise kirjanduse voorus on see, et rituaalist saab mingil määral osa ka inimene, kes keelt ei oskagi.

Ometi tekitas samasuguse efekti ka  Briti Nõukogu rahastatud tõlketalgute esitlus „Tõlkeleiud” („Found in Translation”). Talgute käigus jõuti luua üle neljakümne tõlke, tõlkides risti-rästi kaheksa keele vahel: inglise, gaeli, iiri, kõmri, bengali, tamili, maithili ja khasi, seda põhiliselt inglise keele vahendusel. Teineteise loomingut tõlgiti Neemrana iidses kivikindluses ühe nädala jooksul ja haripunkt saabus Jaipuri festivalil, kus vaheldumisi loeti enda luulet ja värskeid tõlkeid. Nii kaikuski  vabaõhutelgis videvikutunnil gaeli luuletaja Meg Batemani luule bengali keeles, khasi luuletaja Kynpham Sing Nongkynrihi luule kõmri keeles, iiri luuletaja Gearóid Mac Lochlainni luule tamili keeles – ja muidugi kõikide luuletajate luule ikka inglise keeles, mida iga esitaja väänas oma harjumust mööda. Tõlketalgute taga seisis õigupoolest Euroopa kirjandusorganisatsioone ühendav rahvusvaheline programm „Literature Across Frontiers”, mis on võtnud eesmärgiks edendada tõlkimist väikese kõnelejaskonnaga keelte vahel. Programmi juhib Alexandra Büchler, kes 2004. aasta varasuvel katsetas samasugust risti-rästi tõlkimise meetodit Eestis kirjanike loomemajas Käsmus (vt Sirp 28. V 2004). Tõsi küll, Jaipuris kuuldud kohalikke keeli ei saa isegi India mõistes kuidagi väikesteks pidada. Näiteks bengali keel on 180 miljoni kõnelejaga Indias teine keel; tamili keelt kõneleb emakeelena ligi 61 miljonit inimest,  maithili keelt aga 45 miljonit.

Nende arvudega ei suuda võistelda ei gaeli, kõmri ega iiri keel. Ainus tõeline india vähemuskeel oli tõlketalgutel khasi (khasikeelseid hõimurahvaid elab Meghalaya osariigis 865 000). Kuid kirjanduselu pole Indias ainuüksi mõnus meelelahutus. Selleks on India ühiskonnas liiga palju liikumist, ärevust, segadust, püsivaid arusaamatusi ja vägivaldseid konflikte. Jaipuri festivalil puudutati selliseid  teemasid palju. Kõige rohkem küttis kirgi diskussioon, mis kandis pealkirja „Kas Indias on võimalik aus olla?”. Esialgu iroonilisena tunduv pealkiri on tegelikult sealmail igapäevane küsimus. Uuriv naisajakirjanik Madhu Trehan tutvustas oma kuueaastase mahuka uurimuse tulemusel valminud raamatut, kus ta on käsitlenud korruptsiooni Indias. Trehan ja sõltumatu nädalaleht Tehelka paljastasid aastal 2001 miljarditesse ruupiatesse küündiva korruptsioonijuhtumi  India kaitseministeeriumis. Baksheesh, nagu seda mitmel pool LähisIdas ja Aasias nimetatakse, on midagi annetuse, jootraha ja altkäemaksu vahepealset. Baksheesh’i antakse taksojuhile, restorani uksehoidjale, teene teinud ametnikule, liikluspolitseinikule jne. Võib-olla pole India korruptsioon nii ulatuslik kui mõnes Aafrika riigis, kuid selle mõõtmed on tohutud. Pististega on niivõrd ära harjutud, et näiteks politseinikud  teenivad ligi poole oma palgast altkäemaksudest, rääkimata ametnikest, ärimeestest või poliitikutest. Saali kogunenud ligi viiesajast inimesest oli pea kõigil rääkida mõni lugu, kuidas neilt oli küsitud või kuidas nad olid sunnitud pistist andma. Pistis saadab inimese igat eluetappi: selleks, et saada sünnitunnistus, tuleb ametnikule maksta; kui laps hakkab kooli minema, on vaja talle (heas) koolis koht kindlustada; ka  ülikooli pääsemine ja selle edukas lõpetamine sõltub vanemate rahakotist. Kui täiskasvanud lapsed tahavad kodust ära kolida ja pere luua, on altkäemaks suisa möödapääsmatu, sest ilma selleta ei kinnitata ühtki ehitusluba ega vana hoone taastamise projekti. Seepärast ongi riigitöökohad eriti ihaldusväärsed: hea sissetulek on kuni pensionieani kindel.

Nii kerkis emotsionaalne pinge kiiresti haripunkti, saalis hakkas umbne ja palav. Kui publikult  viimaks küsiti, kas nende meelest saaks Indias heale järjele jõuda ka ausal teel, tõstis vaid viis inimest käe. Teine ägedaid tundepalanguid vallandav teema on Indias muidugi fundamentalism. Pärast Mumbai terrorirünnakuid möödunud aasta novembris näib see lakkamatult püsivat avaliku arutelu keskmes. Kuid Indias ei puutu me kokku üksnes islamifundamentalismiga, mis on mujal Aasias ja ka läänemaailmas hästi  tuntud: omaette probleemiks on ammugi muutunud hindu rahvuslus, mida raevukalt kuulutab India Rahvapartei (Bharatiya Janata Party), India Kongressi kõrval kõige võimsam poliitiline jõud. Paradoksaalne on see, et kuigi hindu traditsioon ei viita ühele ainuõigele pühakirjale, on kristlaste ja muslimite eeskujul nüüd ometi hakatud looma ka omaenda hindu fundamentalismi. Ühes New Delhi templis jagati brošüüre, kust võib lugeda: „Hindu  usund pole lihtsalt üks usund teiste seas. See on Sanatan Dharma ehk Manav Dharma. See tähendab, igavene ja igikestev. See sisaldab kõike, see on Elu Filosoofia … Oma truuduse võlgneme Vedadele, kus on üles loetud kõik põhilised seadused. Suurtes joontes on kõik India usundid tegelikult võlgu Vedadele. Vedade algupära on tänini teadmata”.

Tekib küsimus, kas tänapäeva hinduism pole õigupoolest minetamas seda pluralistlikku avarust,  mis ta lääne monoteismi kõrval nii külgetõmbavaks on teinud. Kas pole indialased ajaloo käigus juba liiga palju üle võtnud pärslastelt ja eurooplastelt? Igatahes on fundamentalism tänapäeva India intellektuaalide arvates tõsine probleem. Paljud kirjanikud keelduvad isegi preemiate vastuvõtmisest osariikides, kus on võimul India Rahvapartei. Põhjus pole üksnes ideoloogiline – jälestus on otseselt tingitud vägivallast, mida parempoolsed Indias toetavad. Eriti halb on olukord Biharis, kus kristlased tihtipeale on ka kommunistid: seal on hiljuti hävitatud terveid külasid, kus elanikud olid hinduismist ära pöördunud. Gujaratis on muslimite mõrvamine tavaline asi. Paljudes osariikides on teravnenud ka kastidevahelised suhted, sest uute seaduste järgi peab valitsuses ja ülikoolides olema kõikide kastide esindajaid; selle jälgimiseks on kehtestatud kvoodid. Kvootide  olemasolu aga tekitab pahameelt braahmanite ja kšatrijate seas, kes võivad end samuti välja elada vägivalla kaudu.

Ühe huvitavama arutelu põhjustas Tarun J. Tejpali uus romaan „The Story of My Assassins”. Tejpal on tuntud ajakirjanik ja kirjastaja, kes algatas 2000. aastal nädalalehe Tehelka, mida saab vabalt lugeda ka Internetis. Seejärel sai politsei teada, et Tejpali tapmiseks on palgatud väike rühm mõrtsukaid, kes pidid plaani  peagi ellu viima. Tejpali hakati aktiivselt turvama, palgamõrvarid aga tabati. Nüüd on Tejpal kirjutanud mahuka romaani, kus ta on püüdnud sisse elada nende inimeste psühholoogiasse, kes oleksid pidanud ta tapma. „Romaanikirjanikule on tähtsad eelkõige kaks asja: empaatia ja distants,” väitis ta suure saali lavalt, kinnitades ühtlasi, et politsei valve all on ta veel praegugi. Tejpali esinemine päädis pika lõiguga romaani lõpust, kus ta kujutab üksikasjaliselt  ette, mismoodi oleks välja näinud tema mõrvamine, kui see oleks tegelikult aset leidnud. Publik kuulas väga vaikselt ja tähelepanelikult, välja ei läinud sellal mitte keegi. Rahvusluse, fundamentalismi ja endeemilise vägivalla küsimustega on põhjalikult tegelnud William Dalrymple (s 1965), briti kirjanik ja ajaloolane, Jaipuri festivali teine peakorraldaja. Dalrymple juhatas ise mitu arutelu ja tema suunavat mõju oli tunda ka siis, kui  teda ennast laval ei olnud. Indias on Dalrymple elanud juba kakskümmend aastat ja suurem osa tema raamatutest on valitud elupaigaga seotud. Oma esimese raamatu „Xanadus: otsimisretk” (1989, e.k 1999, tlk Toomas Trapido) kirjutas ta kahekümne kahe aastaselt ja pälvis sellega kohe kaks preemiat; meie lugejale on tuntud ka Dalrymple’i „Džinnide linn” (1994, e.k 2000, tlk Pille Runtal), kus kirjeldatud humoorikalt kirjaniku elu Delhis. Dalrymple’i  säravamaid raamatuid on esseekogu „The Age of Kali” (1998), kus ta vaatleb mõningaid tänapäeva India mõtlemapanevaid aspekte: viieteistaastased tüdrukud, keda treenitakse Tamili Tiigrite geriljalaagris; Krišnale pühendatud linn, kuhu pagendatakse kõik kõrgematest kastidest pärit hindu lesknaised; taimetoitlastest talupidajad, kes terroriseerivad India esimest Kentucky Fried Chicken rämpssöögikohta; ja muidugi kastidevahelised kokkupõrked.  Esseedesse on põimitud rida ainulaadseid intervjuusid, kus avaneb hea hulk kõige ebamugavamaid ühiskondlikke teemasid.

Peale Aasia ja Euroopa kirjanike oli Jaipuri festivalil kaugemaidki külalisi. Nende seas tuleks kindlasti nimetada Aminatta Fornat (s 1964), kes on üles kasvanud Sierra Leones. Mälestusteraamatus „The Devil that Danced on the Water” (2002) uurib Forna oma perekonnalugu: tema dissidendist isa mõrvati, kui  praegune kirjanik oli vaid üheteistkümnene. „Ma tahtsin teada, kes mu isa tappis,” rääkis Forna Jaipuri festivalil memuaaride kirjutamise ajendist, „kuigi mind hoiatati, et tõde võib olla kohutavam, kui ma arvata oskan.” Raamatus on jutuks üheaegselt nii Forna lapsepõlv kui ka Sierra Leone postkoloniaalne võimuvõitlus. Valgustatakse sündmusi, mis viisid isa vahistamiseni, intervjueeritakse sugulasi ja isegi inimesi, kes andsid isa vastu valetunnistusi imeväikese  pistise eest. Mälestuste kirjutamise ajal sai Sierra Leone ja kirjaniku kunagine koduküla R ogbonko, mille oli rajanud tema vanaisa, talle taas oluliseks ja südamelähedaseks. Forna aitas rajada kooli ja samal ajal sai ka ideid oma esimese romaani jaoks. 2006. aastal ilmunud „Ancestor Stones” räägib nelja Lääne-Aafrika naise lugu, kes on jõuka istanduseomaniku erinevate naiste tütred ja kasvavad üles segasel ajal, mil  riik iseseisvub. Lugenud romaanist ette paar katkendit, pöördus Forna taas tagasi meenutuste juurde ja jutustas publikule, kuidas Rogbonko elanikud kümme minutit vaikisid, nähes elus esimest korda televiisorit. Varsti aga hakati telepildist aru saama ja sellele vahetult reageerima.

Järgmisel päeval näitas Forna lastele koolis loodusfilmi, kus gepard ajab taga antiloopi, kes on sama armas kui Bambi. Lapsed elasid toimuvale ägedalt kaasa ergutushüüete ja kiljumisega. Kui gepard viimaks antiloobi kätte sai, kaikus Forna üllatuseks klassitoas kõrvulukustav aplaus. Juubeldamise põhjus oli siiski väga lihtne. „Vaadake,” selgitas Forna segaduses indialastele, „meie küla on ikkagi küttide kogukond.” Ühtekokku oli Jaipuri festivalil üle saja esineja – peamiselt kirjanikud, aga samuti laulikud ja muusikud. Enamik muusikuid oli Rajasthanist, kus on suured kõrbealad ja rändavaid  pillimehi palju. Rajasthanist on õigupoolest tulnud ka mustlased, kes ilmselt ei kuulu ühte kohalikku hõimu, vaid on pärit mitmetest kastivälistest kogukondadest. Võimalik, et nad asusid eelmise aastatuhande algul lääne poole teele just sellepärast, et India kastisüsteem oli muutunud neile koormavaks. Mustlasi tuntakse ka Eestis juba ammu ja neil on meie pärimuslikus mälus oma koht, samuti nagu setudel või juutidel. Võiks seega väita, et kaudseid  kultuurikontakte Indiaga on Eestil olnud juba XVII sajandist peale. Tuntud muusikuid oli Jaipuri kutsutud ka mujalt Indiast ja kaugemaltki. Näiteks kuulus Türgi flöödimängija Kudsi Erguner, kes on taaselustanud türgi ney traditsiooni (ney on klassikaline türgi pillirooflööt, mida pakutakse ka pöörlevate dervišite tantsu ajal). Või Pakistani kitarrist Salman Ahmad, kelle rokkbänd Junoon on tuntud Euroopaski. Muusika saatel  räägiti mõistagi ka lugusid ja loeti ette luulet.

Säravalt ja meeldejäävalt esines muinasjutuvestja Vayu Naidu, kes esitas Šiva ja Parvati loo moderniseeritud versiooni ning võttis siis kümne minutiga kokku „Tuhat ja üks ööd”. Võimsa kõmiseva rinnahäälega esines ameeriklane Coleman Barks, kes on väga lihtsalt ja mõjuvalt tõlkinud pärsia müstiku Jalaluddin Rumi luuletusi. Indias pole kuigi hõlpus osta alkohoolseid  jooke. Kuid Jaipuri festivalil jagati külalistele õlut lihtsalt tasuta! Õlleleti ääres tungles igal õhtul väike rühm janulisi. Seal astuski ligi uhke turbaniga mees, kes tutvustas end Rajasthani muusikuna. „Eesti? Oi, Eestit ma tean küll, mul on seal palju sõpru. Olen Eestis mitu korda esinemas käinud.” Küsimuse peale, kus ta täpsemalt Eestis on esinenud, kõhkles mees hetke, aga vastas siis kohe rõõmsalt: „Muidugi Eesti kuninga lossis”. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming