Suure eesti romaani ootel

M? V?ataga

Enamikus nüüdisaegsetes eesti romaanides käsitletakse kas lähiajaloolist minevikku või kujutluslikke aegu, ja romaanides, kus kujutatud olevikku, on keskendutud pigem kitsalt privaatsele kogemusele. Laiad pildid ei kujuta tänapäeva ja pildid tänapäevast ei ole laiad.

2005. aastal tuli rahvaraamatukogude laenutusstatistikast välja, et kõige populaarsem kirjanik Eestis on ameerika naistekate autor Nora Roberts, kellele järgnesid Sandra Brown ja Agatha Christie. Eesti kirjanduse suurmees Jaan Kross (sünd 1920) saavutas koha teise kümne lõpul. Küllap polekski see pidanud tulema mingi hiigelüllatusena, sest müüakse ju bestsellereid juba nime poolest rohkem kui muid raamatuid ja järelikult loetakse neid samuti rohkem. UNESCO Index Translatoriumi andmetel on Agatha Christie tõlgitavuselt teine autor maailmas (pärast Walt Disney & Co toodangut) ning Nora Roberts asub kolmekümnendal kohal, koht enne Karl Marxi.

Aga statistika viitas ka rahvaraamatukogude kaassüüle neis tulemustes. Naistekate ja muu nn “žanrikirjanduse” hanked ületasid nii eesti kui välismaa, nii klassikaliste kui nüüdisaegsete “kirjanduslike romaanide” ostud. Naistekate kirjastajad on suunanud oma toodangu üpris selgelt pigem avalikele raamatukogudele kui raamatupoe klientidele.

Interneti andmebaasidest võib leida äärmuslikke näiteid külaraamatukogudest, mille kitsastel riiulitel on ruumi viieteistkümnele Barbara Cartlandi romaanile, kuid pole ühtki Lev Tolstoi teost, mõnest eesti kirjanduse tähtsast nimest rääkimata. Kui peaaegu kõik väikeraamatukogud tellivad kõmuajakirja Kroonika, siis kultuuriajakirjad Vikerkaar ja Looming on seal haruldased külalised jne.

Pole siis ka ime, et olukord ärritas Eesti Kirjanike Liitu, kes juhtis tähelepanu statistika vastuolule rahvaraamatukogu seaduse pügalaga, mis ütleb: “Rahvaraamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist.” Kirjanike liit nõudis tsentraliseeritud raamatukoguostude poliitikat, lootuses, et see kallutaks raamatuvaliku eesti nüüdiskirjanduse kasuks.

Kuid raamatukoguhoidjad, enamasti kanged daamid, polnud ka suu peale kukkunud ega kohkunud kriitikast tagasi. Nad seletasid, et rahvaraamatukogud on tähtsad kohaliku seltsielu keskused ja nende rahastamine sõltub teatud määral külastatavusest. Raamatukoguhoidja ülesanne ei seisne ainult lugeja nõudmiste kujundamises vaid ka nende täitmises. Pealegi polevat tänapäeva eesti kirjanike enesekesksed, segased ja ropud teosed kindlasti see kraam, millega lugejaid ligi meelitada. Kuigi see viimane väide ei seleta maailmaklassika puudumist paljudes rahvaraamatukogudes, on selleski oma tõetera.

Vähehaaval vaidlus ammendus. Tsentraliseeritud ostupoliitikat, ei head ega halba, pole tänini. Koostöös rahvaraamatukogudega korraldas kirjanike liit sarja ringreise ja kohtumisi lugejatega, kuid nende mõju laenutusele ei ole viimasest statistikast küll märgata. Kui asja näha nii, nagu oleksid tülli läinud tagurlikud raamatukoguhoidjad, kes ei hooli kirjandusest, ja rikutud kirjanikud, kes ei hooli lugejast, siis võiks asjakohane reaktsioon olla: häda teile mõlemale!

Aga vaidlus oli siiski kõnekam. Esiteks andis see tunnistust sellest, et Eesti Kirjanike Liidu prestiiž on siiani tugev. Eesti kirjanduselu keerleb selle 300-liikmelise organisatsiooni ümber. Tõsi küll, kõik selle liikmed ei ole luuletajad, romaani- või näitekirjanikud, vaid sinna kuulub ka tõlkijaid, kriitikuid, uurijaid ja muud kirjarahvast. See 1923. aastal vastiseseisvunud Eesti Vabariigis kirjanduse edendamiseks ja kirjanike huvide kaitseks asutatud organisatsioon lülitati sõjajärgsel sovetiseerimisperioodil stalinlikku loomeliitude süsteemi. Tollal toimis ta omamoodi puhvri või ventiilina kirjanike ja kommunistliku režiimi vahel, hoides autoritel silma peal, kuid tagades neile ka teatavaid privileege.

1960ndatel ja 1970ndatel arenes enamikus Ida-Euroopa riikides välja topeltkultuuri süsteem: ametlik kultuur ja põrandaalune kultuur, mille hierarhiad sageli peegeldasid teineteist. Aga mitte Eestis. Arvatavasti oli lihtsalt väike rahvaarv põhjuseks, miks eestlased ei saanud endale lubada eraldi kultuure ning Eesti NSV Kirjanike Liit hõlmas niihästi kommuniste ja kollaborante kui ka nonkonformiste ja dissidente. Pärast sametrevolutsioone on kirjanike liidud paljudes postkommunistlikes maades kas lõhenenud või lagunenud. Eesti Kirjanike Liit on aga endiselt heas vormis – võib-olla paremaski vormis kui eesti kirjandus ise.

Sotsioloogilises mõttes oli kirjandusel ja kultuuril Nõukogude režiimis täita kolm funktsiooni: toimida tarbimise aseainena, väljendada kollektiivset identiteeti ning olla justkui turvaventiiliks, mis suunas rahva rahulolematuse teatavatesse kontrollitavatesse suundadesse. Laiemas ajaloolises perspektiivis võib Ida-Euroopa rahvuslust üldse mõista justnagu kirjandusliku ettevõtmisena, kus kirjanikud on mänginud peaaegu sama suurt rolli kui poliitikud. 1990ndate keskel, kui uuesti iseseisvaks saanud Eesti oli üle läinud turukapitalismile, langes ilmuva ilukirjanduse hulk järsult ja kirjandus elas läbi põgusa identiteedikriisi. Külma sõja ajal viskas Philip Roth nalja, et läänes on kõik lubatud, aga miski ei lähe kellelegi korda, sellal kui idas pole miski lubatud ja kõik läheb kõigile korda. Eesti hiljutine pöördumine idast läände on kinnitanud seda mõtet (mida väljendab ka Jaan Kaplinski 1992. aasta essee “Haaremist bordelli” natuke teistsuguse kujundi abil).

Nüüdisajal on kirjanike liidu põhifunktsioonideks ülal hoida kujutlust kirjandusest kui ühiskonnale eksistentsiaalselt tähtsast asjast ning samas korvata eesti kirjandusele tõelise turu puudumine. Ühest miljonist eesti keele kõnelejast koosnev potentsiaalne lugejaskond ei ole piisav isegi müügieduga autorite ülalpidamiseks. Teine eesti kirjanduse tugijalg on Eesti Kultuurkapital, 1994. aastal (taas)loodud avalik-õiguslik fond, mis viimasel ajal kulutab kirjandusele aastas ligi miljon eurot tubaka-, alkoholi- ja hasartmängu aktsiisi raha. Umbes pool sellest rahast läheb autorihonorarideks ja kirjastamistoetuseks, veerand jaotatakse kirjanikustipendiumideks ja ülejäänud veerand kulub kirjandusauhindadele, festivalidele, uurimistööle, konverentsidele ja muudele avalikele üritustele.

Võib-olla on need kaks healoomulist asutust aidanud tahtmatult kaasa olukorra tekkele, milles kirjutamine seisab lugejate huvist üpriski kaugel ega vaevutagi eriti publikule lähenemiskatseid tegema. Võib oletada, et kirjandus nagu kõik inimtegevused võrsub mõnest surmapatust, aga Eesti puhul ei saa selleks olla ahnus, sest ainus ajajärk eesti kirjandusloos, mil kirjutamine võis kedagi rikkaks teha, oli Stalini ajal ja pärast tema surma. Palju usutavam kandidaat oleks edevus: väikese rahva puhul on kergem saada kuulsaks kui loetuks. Kui oled avaldanud raamatu ja oled veel juhtumisi noor ja hea välimusega, siis pälvid väga tõenäoliselt meedia tähelepanu, kuigi see ei tarvitse veel raamatu müüginäite tõsta.

Võiks oletada, et loomulik kirjanduselu toimib nii, et kirjanik kirjutab ja tema teose ostab kas suur hulk huvilisi lugejaid või teda toetab väike hulk heldeid patroone. Eesti puhul on aga olulisteks lugejateks peamiselt kriitikud ja kaaskirjanikud ning peamiseks toetajaks on – olgugi kaudselt – riik. Kirjanduselu elemendid on samas teineteisest suhteliselt sõltumatud. Kirjanike teoseid, mis on kriitikute ja kolleegide seas kõrges hinnas, ei käsitleta meedias tingimata kõige rohkem. Meedias kõige rohkem käsitletud autorid ei ole tingimata veel kõige suurema müügieduga. Ja bestsellerid (Eesti oludes üle 1500se tiraažiga raamatud) ei pälvi veel tingimata kriitikute tähelepanu. Ka välismaal tõlgitud autorid võivad olla kodumaal üpris kõrvalised.

Mida aga kosta raamatukoguhoidjate vastuväite peale, et tänapäeva eesti romaan on liiga enesekeskne, esoteeriline ja ropp, et soovitada seda külaraamatukogu külastajale? Roppuse süüdistuse võib julgelt kõrvale jätta, kuigi mõnda aega oli see ajalehtedes kunstlikult üles puhutud teema. Kuid enesekesksuse etteheites on oma iva, sest paljud kirjanikud on kas otse öelnud või kaude mõista andnud, nagu oleks tänapäeval ainuvõimalik autentne kirjutamisviis selline, mis lähtub otseselt isiklikust kogemusest. Näiteks Tõnu Õnnepalu (sünd 1962) deklareerib raamatus “Harjutused” (2002, ilmunud Anton Nigovi nime all): “Selles kultuuris, kus ma olen ja mis ma olen, polegi võimalik kirjutada teistsuguseid raamatuid kui neid, kus pole ühtegi tegelast peale mina. Midagi peale nende väljastpoolt vaadeldavate sisekaemuste. Raamatud tegelastega, kõiksugu onude ja kusiinedega, härra krahvide ja kolleegiumiregistraatorite ja Ivan Pavlovitšide ja proua N-idega kuuluvad minevikku, suurde ja teguderohkesse aega. Neid ei kirjutata enam muidu kui ainult ümber. Väikeste muudatustega. Kui jääda ausaks ja mitte liiga palju maha vehkida, siis pole mul rääkida muust kui tollest minast.”

Õnneks on Tõnu Õnnepalu “mina” piisavalt rikkalik, intelligentne ja selgepilguline, et muuta tema autobiograafilised mõlgutused ja arutlused kultuuri, päevapoliitika või seksuaalsuse üle vastupandamatult, lausa vuajeristlikult loetavaks. 2006. aasta augustis korraldas nädalaleht Eesti Ekspress kriitikute seas küsitluse, et välja selgitada parimad kirjanikud ja raamatud pärast 1991. aastat. Tõnu Õnnepalu oma viie proosaraamatu ja mitme luulekoguga tuli esimeseks. Kuigi tema kaks katset kirjutada traditsioonilist romaani, millel on väljaarendatud süžee ja tegelaste komplekt, kukkusid pigem läbi, on tema pihtimuslikud, (pool)autobiograafilised teosed pälvinud kõrge hinnangu – ja seda õigusega. Neist viimane, “Harjutused” on läbisegi mälestuste, pihtimuste, päeviku- ja kirjažanris loodud hübriid, mis valmis 1990ndatel lühikese ajavahemiku kestel, kui autor töötas Eesti kultuuriesindajana Pariisis. Ta võtab raamatu lehekülgedel kõik oma varasemad sidemed ja tunded halastamatu uurimise alla. Selles eleegilises tekstis on palju läbinägelikke tähelepanekuid kultuuridevahelise vimma, snobismi ja enesepettuse kohta. Üks Õnnepalu kirjutiste põhiteemasid on sageli kirjutamine ise kui oma identiteedi loomise vahend.

Tõnu Õnnepalu eakaaslane Peeter Sauter (sünd 1962) asetab iseenda ja oma raamatute protagonisti vahele mõnevõrra suurema distantsi. Aga temagi suhe romaanitraditsiooniga on sama ebamugav kui Õnnepalul. “Ma ei tahaks end kirjanikuks nimetada; see on kuidagi häiriv,” on ta korranud isegi pärast mitme jutukogu ilmumist. Kuigi praegu paistab ta olevat oma kirjanikurolliga leppinud, ei ole ta seni üritanud päris romaani. Selle asemel koosneb ta toodang lõdvalt seotud lugudest, mida jutustab esimeses isikus tegelane, kes januneb meeleheitlikult ehtsa, seltskondlikest konventsioonidest ja isiklikest sidemetest kammitsemata eksistentsi järele. “Ma tahan lihtsalt olla. Ma tahan olla tühi ja tüdinud eikeegi.” Kuid lihtsalt olemisest talle siiski ei piisa, sest ka seda tajub ta mõnikord koormana ning arutleb siis: “Kõik kordub. Teod korduvad ja mõtted.” Või ühes teises kohas: “Ma tunnen, nagu müüksin oma elu iseendale maha. Olen seda õppinud koolis ja kirjanduses, mis kirjeldab elu ja annab sellele just nagu mingi lisaväärtuse.” Sauteri viimane raamat “Vere jooks” (2006) annab tunnistust arenemisest suurema narratiivse tiheduse poole. Samas on Sauteri tüüp-protagonist, kes oli vanasti pigem ohutu luuser, viimasel ajal omandanud mingi tumeda vägivaldsuse. Tema janu “puhta olemise” või “eheda eksistentsi” järele viib nüüd mõttetute, peaaegu rituaalsete hävitusaktideni – sageli iseenda peal, justkui oleks vägivald viimane abinõu, millega seista vastu elu paratamatule lamestumisele. Sauteri rahvusvaheline kuulsus põhineb peamiselt mitme nädala pikkusel joomatuuril 2000. aastal Euroopa Kirjanike Ekspressil. Aga tema kirjanduslikud võimed ei ole sugugi väiksemad. Sauteri suutlikkus äratada sümpaatiat oma ebakonventsionaalsete tegelaste vastu ja raputada meie õdusaid kõlbelisi eelarvamusi on teinud temast Tõnu Õnnepalu sõnul oma põlvkonna suure moralisti.

Tõnu Õnnepalu poolt “Harjutustes” kasutatud vabalt uitleva žanri, mis segab kokku autobiograafilised ja esseistlikud mõlgutused, tõi tegelikult eesti kirjandusse Jaan Kaplinski (sünd 1941) juba 1980ndatel. Kaplinski on arvatavasti kuulsaim eesti luuletaja ja avalik intellektuaal. Ta on osalenud kahes poeetilises revolutsioonis: esimene seisnes modernistliku stiili ja orientaalse kujundistiku toomises 1960ndatel eesti luulesse. Kaplinski loitsivate laulude taotluseks oli salvida mina ja maailma ning avaliku ja eraelu lõhet. Vaatamata (või pigem tänu) ametlikule kahtlustamisele, saavutas ta oma põlvkonnas peaaegu rokitähe kuulsuse. 1980ndatel, teise revolutsiooni käigus, ütles ta lahti oma luule šamanistlikest püüdlustest ja sooritas “antipoeetilise” pöörde, hakates puhastama keelt literatuursetest troopidest ning asudes jäädvustama väikesi igapäevaelu epifaaniaid. Viimastel aastatel on Kaplinski üle läinud peamiselt proosale, kirjutades esseesid, reisikirju, mälestusi ning nn theo-fiction’i žanris jutte, mis oma laadilt meenutavad briti filosoofi ja ulmekirjaniku Olof Stapletoni loomingut. “Seesama jõgi” (2007), mille kirjutamiseks kulus Kaplinskil peaaegu kaksteist aastat, on tema esimene päris romaan. See poolautobiograafiline kujunemisromaan, mille sündmustik hargneb 1960ndatel, jutustab Kaplinski noorema alter ego pingutustest kaotada oma süütus ning kogeda seksuaalset ja müstilist teadmist. 20aastane peategelane leiab endale mitteametliku õpetaja tagasitõmbunud teoloogis, kes on kommunistlike võimude silmis halvas kirjas. Pärast vaimsetes ja erootilistes eneseotsingutes veedetud suve sõlmuvad seksuaalsed ja poliitilised intriigid ning leiavad justkui mingi lahenduse. KGB ja ülikooli aparatšikud võtavad kahe luuletaja suhte terava uurimise alla. Õpilane kasvab üle oma õpetajast, kes osutub inimkonda lapsemeelsuses süüdistades ise suureks lapseks. Niisugune on lühidalt kokku võttes romaani sündmustik, milles realistlikud kirjeldused vahelduvad müstiliste ilmutustega, psühholoogilised urgitsused ja kultuurialased arutlused täpselt tabatud ülesvõtetega tollasest ühiskonnakliimast, suured tunded peene irooniaga. Need “rahus meenutatud emotsioonid” ja autori endise, naiivsema mina muigel sui jälgimine, koos pretensioonitu, graatsilise ja mõnikord ka enese üle muigava stiiliga teevad sellest romaanist vaieldamatu õnnestumise.

Kui Kaplinski romaanil on teatav küps, vananaistesuve hõng, siis Ene Mihkelsoni (sünd 1944) viimane romaan “Katkuhaud” (2007) on sügavalt häiriv, raskemeelne teos. Erinevalt Kaplinski, Õnnepalu ja Sauteri stiili ladususest on Mihkelsoni romaanid kirjutatud raskepäraselt, peaaegu läbitungimatult. See on aga igati õigustatud tema ainevaldkonna raskusega. Nii nagu kõik eespool nimetatud autorid, ammutab ka Ene Mihkelson romaanide jaoks ainet oma eluloost, kus leiduvad kõik suure tragöödia elemendid. Tema eelmine romaan “Ahasveeruse uni” (2001) valiti Eesti Ekspressi küsitlusel parimaks pärast 1991. aastat ilmunud raamatuks.

“Katkuhaua” raskesti tabatav ja vaevatud jutustaja on üles kasvanud tädi hoole all pärast seda, kui ta vanemad läksid 1949. aastal peitu, et pääseda “kulakutena” Siberisse küüditamisest – niisugune saatus tabas Stalini ajal ligi 50 000 eestlast. 1953. aastal tappis NKVD (Stalini julgeolekupolitsei) tema isa ning kaks aastat hiljem tuli ema peidust välja. Jutustaja püüab välja selgitada, millistel asjaoludel tema isa hukkus, millist rolli mängisid selles teised metsavennad (või nõukogude kõnepruugis “bandiidid”), tema naine ja selle õde. Kes reetis kelle? Kas NKVD oli nii sügavale metsavendade hulka infiltreerunud, et nood olid muutunud kõigest etturiteks suuremates luuremängudes, milles osales isegi Briti MI6?

Pärast Eesti Vabariigi taastamist hakati metsavendade katsumusi ametlikult kujutama kui ühemõtteliselt kangelaslikku vastupanu. Mihkelsoni romaan toob välja keerulisema loo. Kollaboratsiooni ja vastupanu ning vastupanu ja terrorismi eristav piir oli mõnikord imeõhuke. Katkuhaud, taudiohvrite matmispaik, mille väljakaevamine võib vallandada uue epideemia, toimib kahekümnenda sajandi keskpaiga maetud mälestuste metafoorina. Romaan on üles ehitatud jutustaja kohtumiste reana tädiga, kes püüab üles tunnistada oma rolli NKVD informaatorina, aga ei suuda seda päriselt teha. Mihkelsoni romaan kummutab traumajutustuste odavad stereotüübid meenutamise lunastavast jõust. See näitab üsna selgelt, et niisugustel juhtudel ei tee tõde vabaks, ammugi mitte ei tee seda ka salgamine. Mihkelsoni isiklikult läbi kogetud lugu puudutab midagi väga tundlikku ja olulist tänapäeva kollektiivses elus, kus mälestused ja mälestamine on hiilimisi hõivanud koha, mis kunagi kuulus utoopiatele ja tulevikukavadele.

Siiski leidub ka kirjanikke, kes otseselt oma autobiograafiast või isiklikest kogemustest oma romaanide ainet ei ammuta. Ikka veel kirjutatakse “raamatuid tegelastega, kõiksugu onude ja kusiinedega” – ja seda mitmesuguste tulemustega. Kuid kõige silmapaistvamad nendest ei räägi tänapäeva Eestist. Pigem võime leida New Age’i laadis mõistulugusid, mille tegevus toimub väljamõeldud või mütoloogilistes paikades, kus unenäod ja ärkvelolek lähevad segi. Sageli rikub tulemuse klišeelik ja sõnaohter stiil, mis lausa nõuab salenduskuuri. Lugedes mõnd hiljutist, isegi kriitikalt soodsa hinnangu pälvinud proosaraamatut, meenub paratamatult Nabokovi kurtmine, “kui raske on inimestele selgitada, miks mõni raamat, mis näib olevat kurguni täis topitud üllaid emotsioone ja kaastunnet ning mis hoiab lugeja tähelepanu mõnel rämedatest päevasündmustest kaugel teemal, on hullem kui literatuur, mille odavust kõik mõistavad”.

Seda rõõmustavam on leida traditsiooniliselt realistlikku romaani, mis väldib pseudosügavamõttelisust ja läilust. Kahtlemata kõige parem kirjanik, kes töötab traditsioonilise realismi laadis, on Mats Traat (sünd 1936). Tema viimane romaan “Naised ja pojad” (2006) pälvis Kultuurkapitali aastaauhinna. See on osa ligi tosinaköitelisest jõgiromaanist, mis kujutab Lõuna-Eesti taluperekonna saaga kaudu läbi kahe sajandi eesti ühiskonna kiiret moderniseerumist ja rahvuse sündi. Viimane osa viib meid 1930ndatesse, majanduskriisi ja poolfašistliku Vabadussõjalaste liikumise ajastusse. Traat on oma kodutöö teinud põhjalikult ja valdavalt külaühiskonna kihtide suhete üksikasju kujutatakse väga usutavalt. Teatavas mõttes asendavad Traadi romaanid niisugust sotsiaalajalugu, mida professionaalsed ajaloolased ei ole seni veel suutnud pakkuda. Traadi läbilõige ühiskonnast annab ereda kirjelduse terve rea moodsate inimtüüpide kiirest tekkest. Varem selliseid maaühiskonnas ei tuntud: näiteks femme fatale, ärimees, poliitagitaator, tõusik, boheemlane jne. Võrreldes eesti romaanitraditsioonis juurdunud protestantliku tööeetika ülistamisega, on Traadi nägemus süngem ja õõnestavam. Võib-olla me saame tänase tagantjärele-tarkusega paremini aru, kui illusoorsed ja samas kangelaslikud olid eesti peremeeste jõupingutused luua oma taludes autonoomne universum, kus nad saaksid valitseda sama suveräänselt nagu Jumal taevas.

Kaugelt kõige populaarsem kirjanik tänases Eestis on Andrus Kivirähk (sünd 1970), kelle näidendid ja jutud käsitlevad noorusliku tobeduse, kunstiloomingu ja rahvusliku müüdiloome teemasid. Tema populaarsus võlgneb eelkõige tänu iseäralikule burlesksele, absurdsele ja aupakkumatule huumorile. Raske on öelda, kui hästi niisugune huumor ka tõlke kaudu edasi kandub, sest selles on midagi olemuslikult eestipärast. Eelmises romaanis “Rehepapp ehk November” (2002) ammutas Kivirähk ainet folkloorist, et kirjeldada pärisorisele rahvale iseloomulikku küünilisuse, kavaluse ja lihtsameelsuse segu. Hoolimata kohalikest allusioonidest ja keskendumisest eestlusele, on see raamat tõlgitud norra, ungari ja soome keelde. Teos, mis Kiviräha kuulsaks tegi, oli “Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed” (1995), XX sajandi Eesti ajaloo ülinaljakas travestia, kus visatakse valimatult nalja rahvuslike müütide üle. “Mees, kes teadis ussisõnu” (2007) on paraboolne fantasy romaan niisugusel valusal teemal nagu kultuuri surm, ühe eluviisi häving – niisiis pole siin enam tegu sugugi naljaka ainega. Jutustajaks on ürgse metsarahva viimane esindaja, kelle hõimu on kõrvale tõrjunud tehnoloogiliselt “arenenumad” põlluharijad. Ma panen “arenenumad” jutumärkidesse rõhutamaks selle kummalise romaani võib-olla peamist ideed – progress ja regress, uuenduslikkus ja alalhoidlikkus osutuvad üleni relatiivseks ja äravahetatavaks. Tähtsad pole tehnoloogilised edusammud ise, vaid nendega seostuvad kultuurilised moed, mis annavad neile prestiiži. Metsarahvast, kelle tehnoloogia seisneb maagilises ussikeeles, mis tagab neile vajaliku äraelamise ja võimu looduse üle, ei alista mitte niivõrd ader ja mõõk, vaid nendega seostuvad ideed ja moed. Kuid paistab, et seda ka väga ei kahetseta, sest metsarahva elu kujutatakse kui just mitte vaese ja lühikesena, siis vähemalt vastiku ja jõhkrana. Näib, et selle raamatuga on Kivirähk lisanud oma hääle arutellu Eesti demograafilise tuleviku üle, mis praeguse sündimuse juures ei saa oma ühiskonda, majandust, kultuuri ja kirjandust enam pikalt nautida. See hääl on siiski nii oraakellik ja ambivalentne, relativistlik ja peaaegu nihilistlik, et raske on öelda, millist sõnumit, kui üldse, ta kannab.

Ma ei tea, kas romaanidest on õige oodata, et need annaksid panoraamse vaate või vähemalt ettekujutuse sellest, mis tunne on elada teataval ajal teatavas kohas. Kirjanikud võivad ju silmas pidada teisi, sama õigustatud eesmärke. Aga kui tulevane ajaloolane peaks niisuguse ootusega praegusele eesti romaanile lähenema, siis tuleks tal arvatavasti pettuda. Enamik nüüdisaegseid eesti romaane vahendab kas lähiajaloolist minevikku või kujutluslikke aegu, ja romaanides, kus kujutatud olevikku, on keskendutud pigem kitsalt privaatsele kogemusele. Laiad pildid ei kujuta tänapäeva ja pildid tänapäevast ei ole laiad. Kui ta ei loe neid aga mitte kui dokumente, vaid nagu arheoloogilisi leide, mis kõnelevad isegi vastu enese tahtmist tõtt oma loomisaja ja -olude kohta, siis võib ta saada üsna hea ettekujutuse postkommunistliku Eesti rõõmudest ja muredest, kinnismõtetest ja hirmudest.

Postkommunistlik Eesti ei ole veel andnud Suurt Eesti Romaani ja võib-olla ei anna seda kunagi. Aga kui võtta Tõnu Õnnepalu moodsa identiteedi halastamatu uurimine; Jaan Kaplinski peen kõikumine taevase ja lihaliku armastuse ning privaatsete ja poliitiliste hirmude vahel; Peeter Sauteri eksistentsialistlik janu ehtsa olemise järele, mis kodanliku mugavusega kokku põrgates sünnitab motiveerimata vägivalda; Ene Mihkelsoni shakespeare’likud puntrad, milles põimuvad reetmine, mäletamine ja unustus; progressi nukker relativeerimine Andrus Kiviräha teostes ning Mats Traadi külatraditsioonide ja moodsate kommete kokkupõrke kirjeldused – siis võime sealt saada ehk paremagi pildi Homo Estonicus’e olukorra kohta kui kusagilt mujalt.

 

Kirjutise ingliskeelne originaal “Waiting for the Great Estonian Novel” ilmus juuli algul võrguajakirjas Eurozine (vt http://www.eurozine.com/articles/2007-06-30-valjataga-en.html), rubriigis Literary perspectives, kus samasuguste ringvaadetega  tutvustatakse ka sloveeni, hollandi, põhja-iiri, ukraina ja ungari nüüdiskirjandust. Etteantud nõudmine oli, et tuleb käsitleda viimasel paaril aastal ilmunud viit-kuut raamatut. Esseedest jääb muuhulgas silma huvitavaid paralleele: nii on näiteks ukraina ülevaate pealkiri peaaegu sama – “Igatsedes romaani” ja hollandi ülevaates kirjutatakse: “Päevakajaliste teemade puudumine hollandi kirjanduses on sagedane diskussiooniteema. Väidetakse, et hollandi kirjandus ei pööra piisavalt tähelepanu tähtsatele sündmustele. […] Miks on päevakajalisus niivõrd põlu all? Miks hollandi kirjanikud – erinevalt näiteks oma Ameerika kolleegidest – vaatavad alati oma naba, selle asemel et avada end välismõjudele?”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming