Suure romantiku suur eemaldumine

Jan Kaus

Tõnu Õnnepalu kirjutab lihtsalt ja poeetiliselt – ning seda üheaegselt, samas lauses. See paneb suure huviga lugema kas või võimalikult igavast igavusest või mittemidagitegemisest. Tõnu Õnnepalu, Flandria päevik. Varrak, 2007. 344 lk.

Veeretades oma värskes raamatus „Flandria päevik” mõtet, et kas minna Pariisi või mitte, leiab Tõnu Õnnepalu: „Sellest läheks meel kurvaks, hakkaks sellest kunagisest endast, kes Pariisi „õnne otsima” tuli (milline kohutav kultuuriklišee!), natuke nagu kahju” (lk 322). Kas siin kõlab tahtmatugi kriitika Anton Nigovi ja „Harjutuste” suunas? Ei tea. Igatahes, klišeid Õnnepalu kardab, on nende suhtes valvas, juba raamatu alguses: „Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed” (lk 10). Tundub, et Õnnepalu suhtumine klišeedesse, tõsiasja, et „kultuur loob sunduseid” (lk 8), on kui mitte kriitiline, siis igatahes distantseeruv: „Inimesed tükivad maale „tagasi”, teadmata õieti isegi, mida nad sealt otsivad” (lk 287). Ei tasu märkimata jätta, et Õnnepalu ise elab maal ja poetiseerib mitmel korral maaelu.

Millest jutustab „Flandria päevik”? Ta jutustab kaasajale kohase loo suurest eemaldumisest. See pole Õnnepalu loomingu kontekstis muidugi midagi uut ega raputavat. Nigovina kirjutas ta nii: „Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on peaaegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t)” (1). Tõesti, on ju ka „Flandria päevik” pandud kirja mitmekordses üksinduses ja eraldumises: eraldumises inimestest ja eraldumises kodumaast. Nigov: „Elada tuleb üksi, inimestest kaugel, metsas. Kogu elu peab olema häbi peitmine, patukahetsus, süüst puhtaks pesemine (sest ma olen must, räpane!), tõestamine, et sellest hoolimata… Minust peab saama kuulus teadlane, midagi sellist… Siis inimesed ei julge… Aga põhiline: varjata, varjata!” (2)  Nigovi puhul võib muidugi väita, et Õnnepalu sooritab siin rollimängu, pole hästi aru saada, kust jookseb kirjaniku ja teksti vaheline pragu. „Flandria päevikus” on asjad konkreetsemad, pragu ei paistagi jooksvat. Kusjuures autor manifesteerib eraldumise olulisust ja vajadust korduvalt siingi: „Mulle ta ütles, et mulle sobiks vist kloostrielugi. Oleneb kloostrist, oleneb munkadest. Selline, kus ma olen ainus, monos, munk etümoloogilises mõttes, selline, paistab, jah” (lk 102-103). Kuigi munka võib pidada ühiskonna mustris kõrvaliseks, ühiskonna piirile asetuvaks või sellest isegi välja astuvaks, on näha, et isegi selline variant Õnnepalule ei sobiks: „Daniel arvab, et ma olen munk, võiksin elada kloostris. Ma ütlesin, et  võiks ka, aga seal on liiga palju rahvast” (lk 190). Niisiis on Õnnepalu mungakloostri jaoks liiga… munklik? Kloostri ja munga kujundit kasutab Õnnepalu korduvalt, seda rõhutavad autori endast „väljumised” – võte, mida võiks nimetada „kirjutamisest kirjutamiseks”, kus autor loob fiktiivse, keskaegse ja eesti päritolu munga kuju. Kloostri ja munga kujundile sekundeerib aeg-ajalt vangla ja vangi kujund – seda hetkedel, kui autorit tabab näiteks ennui.

Kuid eemaldumist ei tohiks mõista ainult füüsilise eemaldumisena (linnast eemaldumine kodumaal, kodumaalt lahkumine „Flandria päeviku” kirjutamise ajal). Eemaldumine väljendub ka ajalisel teljel, eshatoloogilisse alatooni kalduvas meeleseisundis, veendumuses, et kõik mandub ja maailm, nagu me seda tunneme, on kokkukukkumise äärel. Juba raamatu alguses leiab autor, et suuremad muutused alles tulevad, „Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja kõik see oli ainult algus…” (lk 27). Vaadates Belgia heaolu, leiab Õnnepalu, et säärase „betoneerituse, mehhaniseerituse, heakorrastatuse astmeni me tõenäoliselt ei jõua, sest enne kaovad sinna jõudmise vaimsed ja materiaalsed eeldused” (lk 153). Aeg-ajalt muutub praeguse maailma ja elukorralduse kadumisest mõtlev toon nukraks, lausa süngeks: „Nendest kadunud maailmadest on alati hea ja natuke kurb lugeda. Ükskord kuulume ka meie ühte kadunud maailma” (lk 259). Sellele lisandub usk, et „vanasti oli parem”: „Aga see vanaviisi elu ühes Järvamaa külas, ma ei usu, et see sai olla raske. Ma usun, et see võis olla kergemgi kui meie kerge elu” (lk 284). Niisiis p(a)istab silma korduvalt kinnitatav distants praeguse heaolu – mis võimaldanud ka väikese reisi Belgiasse – aadressil.

Kuid autori eemaleastuv hoiak ei väljendu vaid ajas ja ruumis. Õnnepalu eemaldumist võib lausa nimetada teatud laadi sisemiseks „projektiks”, kus vaimsel tasandil tuleks eemalduda ja distants võtta võimalikult paljudest ja ükskõik kui enesestmõistetavatest mõtetest, veendumustest, mudelitest. Näiteks kirjanik olemisest: „…samas ma sain aru, kui kaugele ma selle viimase kevade, suve ja sügisega olen eemaldunud oma sotsiaalsest kirjanikurollist. /—/ … kirjanik olla pole muud kui üks tühisuste tühisus. Ja tüütu on just see, et see natuke ikka meeldib ka. See edvistamine” (lk 204). Kõigepealt distantseerub autor kirjanik olemisest, aga siis püüab seda distantseerumistki distantsilt vaadata. Selles tsitaadis põimuvad Õnnepalu meelelaadi kaks olulist aspekti: distantseeritus ja eneserefleksioon. Esimene mõjub tahes-tahtmata mõnikord liiga epateerivana: „Me oleme liiga kinni sõnas, eriti veel kirjutatud sõnas, ja unustame liiga kergesti ära, et vaim ja hing ei piirdu sugugi ainult sõnaga, et aine on vähemalt sama vaimne ja et sõnad on tihti lihtsalt loba” (lk 290). See meenutab lööklauset „üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna” – ometi kasutatakse selle ütlemiseks sõnu. Sama teeb Õnnepalu. Seda iseenesest täiesti sümpaatset, kuid „Flandria päeviku” kontekstis pisut koomilist tsitaati lugedes tekkis hetkeks küsimus, et miks siis on vaja kirjutada raamatutäis sõnu ja need kirjastajale saata. Aga see on juba (kirja)tähenärimine.

Ajuti epateerivat eemaldumist tasandab ja leevendab aga teine oluline ja sedapuhku täiesti tänuväärne Õnnepalu kirjutuse aspekt – valmidus ennast kõrvalt vaadata, ennast pidevalt luubi alla seada. Õnnepalule on omane teatud kõrkus, mis põhineb kahel suhtumisel. Esimest võiks nimetada illusioonide puudumiseks: „Omaenda teadusliku ja tehnilise tsivilisatsiooni suhtes oleme me samasugused lihtsameelsed, hirmudest ja uskumustest juhinduvad talumatsid, poolmetslased, nagu olid keskaja inimesed oma kristliku tsivilisatsiooni suhtes” (lk 216). Teist võiks nimetada moralismiks: „Pühakiri, kui seda võetakse ratsionaalse tõena, millegi arusaadava ja rakendatavana, on liiga nurgeline, see teeb elule alati viga. Elu on pehmem, ümaram” (lk 175). Esimene joon ühendab Õnnepalu Muti, teine Kaplinski esseistikaga. Olgu kuidas on, kuid võime ennast analüüsida on üha defitsiitsem. Üha rohkem ilmub avalikule väljale isikuid, kes kalduvad oma võimete piiratusest hoolimata ajuti lausa suurushullustusse. Vahelduseks on tore lugeda, et keegi suudab olla eneseirooniline ja oma tõsiduse läbi näha: „Nüüd ma siis kirjutan jälle mingeid „Harjutusi”, nagu ma jääksingi elu lõpuni neid kirjutama. Ikka ja jälle” (lk 67).

Eneseanalüüs teeb Õnnepalu urgitsemised, tema suure eemaldumise tavatult põnevaks, sest ajuti püüab ta juba eemalduda iseenda kirjutusestki, enda loodavast tekstist: „…kuu ujub välja, juba ta ongi hele, kuigi päev ei ole veel kustunud. Hele ja kõrgel, ootab. Mida, kelle ootust ta ootab? Peegel ainult on see kuu, muud midagi, üksiku hinge peegel, kes ennast temas näeb…” (lk 278). Eks  sooviga kõige suhtes distantsi hoida, kõike läbi näha, kaasneb ka väsimus, resignatsioon; teadmine paradoksist, et ka iseennast igati läbi nägeva iseenda eest pääsu pole: „Aga nad mängisid seda oma paratamatut elurolli, millest kellelgi pääsu pole. Või on?” (lk 330).

Mis see „ise” on? Mingit tabavat definitsiooni „Flandria päevikust” selles osas ei leia, leiab soovi sellest „isest” mingil moel eemalduda: „Miski ei keela mul välja mõtlemast seda ennast, kes elas ja suri seitse ja pool sajandit tagasi. Ta on sama fiktiivne kui see, kes kirjutab neid päevikumärkmeid tänasest Flandriast, kuigi viimane ehk tundub usutavam” (lk 81). Iseendast distantseerumine tähendab teadlikkust sellest, et ollakse endale võõras: „Nagu me oleksime tõesti külalised, võõrad, välismaalased sellel maal, mille nimi on meie oma elu” (lk 276). Meenutagem siinkohal Tõnu Õnnepalu romaani „Hind” motot, mis pärines ühelt tema lemmikult Fernando Pessoalt: „Elada on olla teine”. Võib-olla tähendab see (muu hulgas) elamist endast eemal?

Samas toimib kõnealune teos ka teatud mudelina. Samapalju kui „Flandria päevik” on raamat ühe kirjaniku mõtetest võõral maal, on tegu ka raamatuga ühest kultuurilise käitumise mudelist, võiks isegi öelda, et klišeest. Tundub kohane mõelda, et „Flandria päeviku” suur eemalduja esindab ehk päris ehedal moel romantilist kangelast. „Flandria päevik” ongi justkui mälestusmärk tõsiasjale, et praegusest ajastust hoolimata on romantism ja selle kehastamine veel täiesti võimalik.

„Kujutelm luuletaja elu, isiksuse ja saatuse ühtesulamisest tema loominguga, nii et publiku silmis tekib neist mingi ühtne tervik, on pärit romantismiajast.” (3) Selline Juri Lotmani määratlus sobib praegusele Õnnepalule, kes on manifesteerinud tõsiasja, et kirjaniku põhiline aine on tema ise, muu tundub enesepettusena. „Flandria päevik” kõrvaldabki justkui Õnnepalu eelmiste raamatute fiktiivsuse: autor justkui keelduks siin igasugusest distantsist oma kirjutatuga, ta ei eemaldu oma kirjutatust hetkekski, s.t lugeja teab kogu aeg, et ta loeb autorit. Kirjanik ja tema teos on kokku kasvanud, need ei eristu, teos kirjeldab autori olemist ja olekut ning autor (taas)võimendab oma olekut teose kaudu. Kuid see pole peamine. Lotman kirjutab: „Romantilise kangelase peamised iseärasused olid üksildus, pettumus, „ükskõiksus elu ja selle naudingute vastu”, „hinge enneaegne vananemine”… [—] Romantiline kangelane on alati rändamas, tee ongi tema maailm” (4). See kõik kirjeldab „Flandria päeviku” ja ka „Harjutuste” Õnnepalu/Nigovit päris hästi: üksilduse otsimine, teel- ja mujalolek, mõtiskelu mungaks olemisest, mis ei sobi isegi munkade keskele, kohatine resignatsioon, kerge üleolek ja tüdimus. Kui Lotman räägib, et romantismile on „omane tendents poetiseerida pagendust, traagilist egoismi…” (5), siis mis see „Flandria päevik” muud on kui pagenduse poetiseerimine ja traagiline egoism – romantilise esteedi egoism või pigem subjektivism, mille traagika seisneb selles, et see jääb „ilma katarsiseta” (6). Kuid ka see pole kõik. Lotman kirjutab oma kangelasest: „Ühelt poolt suutis Puškin vaadata romantilist hingeelu väljastpoolt – nagu mahavõetud maski. See pani aluse romantilise iseloomu kõrvalt jälgimisele ja objektiivsele lahtimõtestamisele” (7). Needki sõnad sobiksid vähemalt mingil määral iseloomustama „Flandria päeviku” Tõnu Õnnepalu.

Jah, Õnnepalule võib mõnikord ette heita epateerimist ja efektitsevat tusatsemist, näiteks tema jändamised Internetiga kalduvad „Flandria päevikus” tundub et tahtmatu koomika valdkonda ning mõned tähelepanekud paistavad silma triviaalsuse hõnguga, näivad lahtisest uksest sissemurdmisena. Aga kui valida a) kirjanik, kelle mõtetega ühtiksin sajaprotsendiliselt, aga kelle stiil jätab soovida või b) kirjanik, kes on suuteline isegi jama ajama, aga ajab seda väga nõtke sulega, siis valiksin ikkagi b. Tundub tõesti, et kõikvõimalikud lood on juba lugematuid kordi ära räägitud ning stiil saab ilukirjanduses üha võtmelisemaks. Õnnepalu kirjutab lihtsalt ja poeetiliselt – ning seda üheaegselt, samas lauses. See paneb lugema, lugema suure huviga kas või mittemidagitegemisest või võimalikult igava igavuse kirjeldust. Ning tundub, et poeetiline väljenduslaad, mis ühtlasi väldib nii kuivust kui lopsakust, sobib igati esindama ja vahendama meie aja ilukirjanduse suurt romantikut.

 

(1) Anton Nigov, Harjutused. Eesti Keele Sihtasutus, 2002, lk 154.(2) Samas, lk 152.(3) Juri Lotman, Aleksander Puškin. Tlk P. Lotman. Varrak, 2003, lk  62.(4) Samas, lk 66.(5) Samas, lk 71.(6) Romantilise esteedi kohta vt Romantismiaja inimene. Koostaja François Furet. Tlk H. Sahkai, M. Ott, J. Lahe,  lk 235-236.(7) Juri Lotman, Aleksander Puškin, lk 125.