Suurt kirjanikku meenutades

Enn Soosaar

 

Saul Bellow 1915 ? 2005.

Teosed eesti keeles

?Püüa päeva?, tlk Enn Soosaar.

Loomingu Raamatukogu, 1968.

?Herzog?, tlk Enn Soosaar.

Eesti Raamat, 1972.

?Mr. Sammleri planeet?, tlk Enn Soosaar. Loomingu Raamatukogu 1973.

?Vargus?, tlk Enn Soosaar.

Loomingu Raamatukogu 1993.

?Vihmakuningas Henderson?,

tlk Vilma Jürisalu. Eesti Raamat, 2000.

?Tõeline?, tlk Lia Rajandi. Varrak, 2004.

 

Saul Bellow tähelend algas aastal 1953 kolmanda romaani ?Augie Marchi seiklused? ilmumisega ja saavutas apogee kuuekümnendatel ning seitsmekümnendatel. Auhindu ja preemiaid tuli küllusesarvest. Ameerika on oma suurte vastu ikka heldust üles näidanud, kuid kodu- ja välismaist tunnustust selles rohkuses ning ulatuses, mis langes Saul Bellow osaks nendel kümnenditel, ei ole asutatud ühelegi teisele sealsele prosaistile.

Samas ei ole ta olnud silmatorkavalt viljakas: raamatutesse raiutud ilukirjanduslike tekstide lehekülgede arv ulatub nelja ja poole tuhande kanti. Täismõõdus romaane on kümme. Neile lisanduvad neli eraldi ilmunud lühiromaani, tosin lühemat-pikemat juttu kahes kogus, mõned näidendid ja kaks nii-öelda mitteilukirjanduslikku teost: pikem Jeruusalemma reisikiri ja valimik esseid ning artikleid. Kirjanikutöö kõrval pidas ta aastakümneid mitmes ülikoolis korralise ja külalisprofessori ametit. Niisiis peaks tal olema ohtralt teadustöö ning õpetamisega seotud ainest. Kahjuks puudub mul ülevaade, kus ja kui palju on selle valla teksti avaldatud ja mida kavatsetakse edaspidi avaldada. Samuti ei tea ma, kas ta järelejäänud paberite hulgas on lõpetatud või lõpetamata romaanide või muude proosateoste käsikirju, mille postuumset üllitamist võiks oodata.

Kui katsuda romaanide hulgast noppida välja kõige kaalukamad, siis pakuksin nendeks (ilmumise järjekorras) ?Augie Marchi?, ?Herzogi? (1964), ?Mr. Sammleri planeedi? (1970) ja ?Humboldt anni? (1975). Sageli paigutatakse Bellow suursaavutuste hulka ka ?Vihmakuningas Henderson? (1959). Jah, romaani oli mõnus lugeda ja kahtlemata on too ?antropoloogilis-eksistentsiaalne? study, millele sü?ee toetub, vaimukalt presenteeritud. Siiski liigub lugu üsna tümal pinnal. Mäletate, tarbimisühiskonnast rikkumata pärismaalaste juurde Aafrikasse, kuhu kirjaniku jalg polnud enne kirjutamist kordagi astunud, viiakse miljonärist WASP ehk valge anglosaksi protestant elamistarkust õppima ja oma painavat sisehäält ?ma tahan, ma tahan? vaigistama. Teema on bellowlik ja tulemus vaimukas ning mõtet ärgitav. Aga päris Bellowks ei tihkaks ma romaani pidada, sest Henderson ei tule tema Pantheonilt ega kuulu tema tüüpprotagonistide kilda.

Ent kus on siis Saul Bellow pärusmaa? Kes on talle iseloomulik tegelane? Kõvasti lihtsustatult kõlaks vastus: XX sajandi teise poole moodne suurlinn, mis pakub ühelt poolt peibutust ning lummu, teiselt poolt süvenevat võõrastust ning kasvavat õõva. Seal seikleb, ärpleb, tallab tuult ja otsib iseennast vaimsete vajadustega haritlane, kannatav, mõtlev ning muretsev kloun, kes võib väliste ja sisemiste painete all küll kokku variseda, kuid ? ja seda on meeldiv toonitada ? ei murdu kunagi täiesti. Bellow protesteerib ja üllatavalt jõuliselt, sest ta pole rahul, kuidas asjad on läinud sellesinatse inimesega ja viimase kujundatud ühiskonnaga.

Romaanide üheksa tegelast kümnest on landsleit ehk juudid. Tõsi, erinevalt mitmest teisest ameerikastunud kolleegist (näiteks Malamud, Asch, Uris, Wouk, ka Heller või Roth) ei käsita Bellow inimese päritolu (teisi sõnu: juudi identiteeti) lisaväärtusena ega portreteeri tavaliselt oma suguvendi meie teiste eest kannatajatena või koguni meie teiste lunastajatena, metafüüsiliste nägijatena, inimsuse kandjatena. Nad on talle pigem samasugune lähtematerjal nagu eestlane eesti kirjanikule või sakslane saksa kirjanikule.

Nähtavasti oli möödunud sajandi kolmas neljandik sobiv ja soodus aeg rakendamaks intellektuaalset protesti Bellow-laadses tragikoomikakastmes. Mul on meeles, et toona püsisid tema romaanid nädalaid läbimüügi pingerea tipus, ja niipaljukest (tegelikult niivähekest) kui mul oli võimalik ta rahvusvahelist retseptsiooni jälgida, jäi küll mulje, et selle mehe uudisteosed ei olnud pelk kirjandussündmus. Tahes-tahtmata läheb mõte tänapäevale. Kui paljud meie hulgas söandaksid praegu oodata, et tõsise ning nõudliku proosaga pääseb bestselleri autoriks? Või esitame küsimuse teisiti. Vahest ei ole probleem ?laias lugejaskonnas?? Vahest on asi postmodernismi suutmatuses inkarneerida modernismile väärilist vahetust?

Saul Bellow sündis pere pesamunana Montrealis 1915. Kaks aastat varem olid vanemad ? isa Peterburis poolillegaalset tegutsenud Leedust pärit juudi ärimees, ema Riia lähedal sündinud ja üles kasvanud jõuka rabi tütar ? emigreerinud kolme lapsega Venemaalt Kanadasse. Kanadast liikusid Bellowd 1924. aastal üle piiri USAsse ja Sauli noorpõlv möödus Chicagos. Nõnda tuli noormehest pesuehtne ameeriklane ning langes ära kaks teoreetilist võimalust, nimelt, et temast oleks võinud saada kanada või koguni vene kirjanik, viimase nimeks näiteks Saveli Belo (Venemaal kandis perekond nime Belo).

Ma ei tea, kas on olemas kirjanikku, kes ei ekspluateeri ühel või teisel viisil autobiograafilist ainest. Saul Bellow näikse ära kasutanud kõik, mida on kasutada andnud. Kui ma teda tõlkisin, aimasin, et belletriseeritust märgatav osa, eriti taustakujundus, on algupäralt ehtne. Aga ikkagi olin James Atlasi mahukat ja detailirohket elulugu ?Bellow: A Biography? (2000) lugedes rabatud, kui suures ulatuses ja kui intiimsetes üksikasjades on kirjaniku romaanides teda ennast. Nendes on ta perekonnalugu, ta enda selli- ning rännuaastad, onud-tädid, vennad-õde, naised-lapsed. Seaduslikke naisi oli muide viis, igale pühendatud vähemasti üks romaan, lapsi neli: kolm poega ja Naomi Rose, kes sündis 23. detsembril 1999 ja on niisiis tänavu aprillis, kui isa suri, viieaastane. Rääkimata paljudest sõpradest ? viimane romaan ?Ravelstein? (2000) on lausa apoteoos ühele neist ?, rahvuskaaslastest, tuttavatest, aga ka nendest, kellega Bellowl oli kana kitkuda. Kõigi nendega võime kohtuda. Siiski, siiski: ilukirjanik on ilukirjanik ja tegelikkuse ning väljamõeldise piir romaanis alati ähmane, Suure Kirjandusliku Tõe nimel tihtipeale meelega moonutatud.

Viiskümmend viis aastat mahub esimese ja viimase romaani vahele. Eespool nimetatud neliku tasemele ta lõpukümnenditel enam ei küündinud. Sellegipoolest ei taha ma väita, et Bellow oleks jäänud ühe raua tagujaks ja muutunud ajapikku enese kordajaks või koguni parodeerijaks (nagu juhtus Hemingway mitme ? õnneks mitte kõigi ? teosega neljakümnendatel ja viiekümnendatel).

Ta jäi kaalukaks tegijaks ka pärast oma vaieldamatut kõrgperioodi. Ükspuha missuguse tema raamatu riiulilt võtame, võime kindlad olla, et meile pakutakse sõnatihedat lauset, liikuvat mõtet, põnevaid kujundeid, mällu sööbivaid pilte, vaimukaid kalambuure. Tähelepanu keskendub värvikatele karakteritele ja tänapäeva eetilistele paradoksidele. Faabulat viivad edasi vajalikud keerud-käärud ning ootamatud puändid, kuid lugu ise on pigem raam olulisema edastamiseks. Nagu ikka lisab tragikoomika kirjeldatavale ning analüüsitavale oma mündi.

12. IV 2005

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming