Sveta Grigorjeva ≠ Sveta Grigorjeva

Sveta Grigorjeva: „Mulle on kunstis oluline, et mind kui lugejat või vaatajat ei peetaks lolliks. Ma keeldun pidamast oma lugejat lolliks.“

PILLE-RIIN LARM

ta kõnnib vastutuult
see piiga

see on talle näkku kirjutatud
poolpilul silmad õhku ahmiv huul
ja talle kõnnin vastu mina
talle kõnnib vastu tuul

Nõnda algab luuletus „inua“ Sveta Grigorjeva uues raamatus „american beauty“. Tuules tantsiva kilekoti stseeni sama pealkirja kandvas mängufilmis mäletate? Paljud teavad Grigorjevatki kui tantsijat ja koreograafi. Luuletajana tuli ta avalikkuse ette 2013. aastal kõmulise koguga „kes kardab sveta grigorjevat?“. Kuhu tuul ta nüüdseks on kandnud, mis tuuled ta elus üldse puhuvad? Tuleb skaipida.

Tere, Sveta! Tahaksin küsida su luulekogu pealkirja kohta, mis kattub Sam Mendese 1999. aastal linastunud mängufilmi omaga. Miks nii?

Mulle lihtsalt meeldib mõistepaar american beauty. Kirjeldan sellega oma kirjutamisstiili, mida iseloomustab näiteks anglitsismide kasutus ja ameerika popkultuuri mõju, kuid filmiga on isegi nimitekst ikkagi üsna kaude seotud. Loomulikult viitab raamatu pealkiri ennekõike just USAs aset leidvale grotesksele misogüünia- ja seksismilainele, täpsemalt öeldes -laviinile.

Mis puutub Mendese filmi, siis selles tegeldakse minu silmis eeskätt väike­kodanliku maailma lahkamisega. Sellega tegeleb muu hulgas ka minu uus kogu.

Minu meelest tegeleb Mendese film keskea teemaga. Millal või millest algab sinu arvates keskiga?

Eile ei tahtnud kassiir mulle poes veini müüa, sest ei uskunud, et olen vähemalt 18aastane. Sain oma veini naerdes kuidagi kätte.

Vanus ongi väga suhteline asi. Minul on tunne, et elu alles algab. Olen praegu väga õnnelik ja ei oska keskeast midagi rääkida … õnneks või kahjuks. Sellised terminid kõlbavad ehk inimestele, kes elavad turvalist väikekodanlikku elu, kes saavad jagada oma eluetappe laste saamise ja muu sellise järgi.

Vanaks teevad hoopis mingid muud asjad kui vanus. Tundub, et noorena hoiab uudishimu. Eks siia on ka privileegi mõiste maetud – kes saab lubada endale uudishimu ja ärksust, raamatute lugemist jne, kes töötab 24/7, et majanduslikult kuidagi pinnal püsida … Kontemplatsioon ja refleksioon on luksus, mida enamik ei saa või õigemini ei oska endale lubada, eriti tänapäeva maailmas, kus töö- ja vaba aeg on segunenud. See teeb loova töö inimeste elu keeruliseks. Läbipõlemine on väga lihtne tulema.

Kui olulised on sulle uues luulekogus identiteedi- ja naisteema?

Sveta Grigorjeva uue luulekogu „american beauty“ keskmes on väikekodanliku armastuse ilu ja koledused.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Identiteedi ja naisteemaga tegelen armastuse mõiste kaudu.

Olen viimasel ajal väga palju lugenud Aleksandra Kollontai teoseid, eelkõige esseesid, internetis leidub väga põhjalik ingliskeelne Kollontai arhiiv. Enim paelub mind tema puhul armastuse mõiste ümbermõtestamine ja seda loomulikult kommunistlikust vaatevinklist. Üks huvitavamaid mõtteid, rakendatuna paarisuhetele, on tal pärit eraomandi sfäärist. Nimelt kummitab kapitalistlikus ühiskonnas seksuaalseid paarisuhteid kellegi südame privatiseerimine – „sa oled minu“, „sa kuulud mulle“ mõtlemine. Romantilises plaanis mõtleme teisest inimesest tihti kui omandist.

Kuigi Kollontai lahkab eelkõige heteroseksuaalseid suhteid, on tema uue armastuse moraali keskmes ühiskond, kus armastuse-hoolimise mõiste on terviklikum. Mind huvitab, missugune on armastus postheteroseksuaalses maailmas, postkapitalistlikus maailmas. Kollontai ei räägi promiskuiteedist, selle suhtes on ta üsna kriitiline, vaid pigem vajadusest töötada vastu kellessegi kui omandisse suhtumisele.

Teine mõtleja, kelle raamat mind väga raputas, on Ingo Niermann. Tema romaani „Solution 257: Complete Love“1 tegevustik keerleb inimeste ümber, kes kutsuvad end kompletistideks. Nende taktika on jagada armastust ja seksida inimestega, kelle ühiskond on surunud soovimatute hulka: invaliidid, vanad, koledad jne. Põhimõtteliselt on see raamat vastus ajaloo totalitaarsetele koledustele. Niermann küsib, kes on need, kes jäetakse teisestamise kaudu välja tüüpilisest iha struktuurist, mis on sageli pakendatud sellistesse välistamise ja väljaarvamise toodetesse nagu näiteks Tinder. Ta seob Tinderi fašismi ja valgustusaja väärtustega.

Niisugused teemad on mind viimasel ajal huvitanud. „american beautys“ ma neid veel ei lahka, pigem on see väikekodanliku armastuse ilu ja koledustega tegelev raamat, ehkki mitte ainult.

Oled öelnud, et sulle meeldivad debüüdid rohkem kui sama autori teine või kolmas raamat.2 Kas see on põhjus, miks sinu teist raamatut tuli kaua oodata?

Ei, mul ei ole ilukirjanduslikus plaanis selliseid ambitsioone, mis mul on näiteks seoses lavastamisega, seega kirjutan täpselt nii kiiresti või aeglaselt, kui tahan. „american beauty“ puhul tundsin, et pean ikkagi sellega maha saama, sest püüan edasi liikuda muus suunas, mis on mulle eelmis(t)est veidi huvitavam ja väljakutset pakkuvam.

Praegu on mulle olulisem eksperimenteerida, sestap kaevan intensiivselt välja kirjandust, mida ei ole väga kerge leida ja mida ei ole väga kerge lugeda. Üritan aru saada, mida tähendab kirjutamise harjutamine (ingl rehearsing), üritan kokku viia lavastamise ja kirjutamise. Käin iga päev stuudios kirjutamas, nagu käiksin lavastust tegemas. Katsetan, missuguseid tulemusi annab mõtlemine, mida ma tavaliselt rakendan teatris, kirjutamise puhul. Väga palju kirjutan kirjutamisest endast.

Kes on praegu su lemmikautorid?

Minu vaieldamatu lemmik on Clarice Lispector. Viimasel ajal loengi parema meelega naiste kirjutatud teoseid, kuidagi on juhtunud nii. Järjekorras ootavad nn outsider-kirjanike raamatud: Cherríe Moraga, Hilda Hilst, Maria Gabriela Llansol, Daphne Marlatt, Aliya Whiteley, Lydia Davis, Gail Scott, Dodie Bellamy, Janet Frame. Kas oled kuulnud neist midagi?

Ainult kahest. Kust sa neid leiad?

Kui satud ühe outsider-kirjaniku juurde, siis ta ise juhib järgmise juurde. Mulle meeldib avastada autoreid, kellest ma pole midagi kuulnud. Mida rohkem loen, seda rohkem avastan.

Õpid juba mõnda aega Saksamaal Gießenis koreograafiat. Miks just seal?

Saksamaale läksin eelkõige sellise mõtleja pärast nagu Bojana Kunst. Mind huvitab, kuidas on võimalik neoliberaalses ühiskonnas midagi luua ja kuidas töö mõiste on ajas muutunud.

Teine põhjus on see, et olin väsinud sellest noore vihase naise kuvandist nii kirjanduses kui ka näitekunstis ning oma loomingu pidevast kaitsmisest. Vajasin veidi distantsi. Eks ma ise naiivselt hüppasin sellele karussellile, kuid paar aastat tagasi hakkasin tundma, et pean Eestist ära saama. Õppima minek on selleks üks lihtsamaid viise.

Olen Saksamaal olnud poolteist aastat. Tallinna ülikoolis oli mulle väga oluline lõpetada kõigepealt kolme aastaga bakalaureuseõpingud ja siis saada kahe aastaga magistrikraad, kuid siin on tempo palju aeglasem. Ausalt öeldes ei ole mul kiiret ka. Jään siia pikemaks.

Kuidas paistab kodumaal toimuv kaugemalt jälgituna?

Jälgin iga päev, mis Eestis toimub – minu vanemad on ju seal, minu sõbrad on seal ja minu kassid on seal. Ma pean Eestit oma koduks. Mul on sellega armastuse ja vihkamise suhe: kui olen Eestis, siis ma ei taha Eestis olla, ja kui ma ei ole Eestis, mõtlen sellele väga palju.

Ka lääne- ja idaeurooplase erinevustele mõtlen paratamatult rohkem. Või sellele, mis tähendab olla pärit Eestist, riigist, mis oli Nõukogude võimu all. Oma kultuuri ja juurte peale mõtlen siin võib-olla rohkemgi kui Eestis.

Kas sind kunagi eestivene luuletajaks on nimetatud?

Ei, ainult naisluuletajaks.

Kuidas sinust sai luuletaja?

Lugesin luulet juba lapsena. Entsüklopeediaid lugesin ka, need olid justkui kaks eri maailma (praegu ma ei arva enam nii). Proosa juurde jõudsin hiljem. Kohustuslikku kirjandust ma eriti ei lugenud, sest mul oli suur probleem mõistega „kohustuslik“ – lugesin selle läbi pärast kooli, kui polnud enam sundi.

Ma ei teadnud siiski enne Triin Tasuja debüütkogu „Provintsiluule“ ilmumist, et tunnen luules millestki puudust. Et ma olen lausa vihane, et pole kunagi varem lugenud eesti keeles midagi sellist! Kui poleks olnud „Provintsiluulet“, poleks olnud ka „kes kardab sveta grigorjevat?“. Tasuja andis mulle „hääle“ ja sundis mõtlema, et ma ei saa vaiki olla ning et ma ei saa teatud viisil (enam) kirjutada, sest see oleks võlts ja rõve. See ei tähenda, et ma tähtsustaks autentsust või siirust – need on mulle väga problemaatilised terminid ja ma ei kasutaks neid kunagi kellegi loomingu kirjeldamiseks.

Mulle on kunstis oluline, et mind kui lugejat või vaatajat ei peetaks lolliks. Ma keeldun pidamast oma lugejat lolliks. Austan oma lugejat ja kuna austan, kirjutangi selliseid tekste.

Missugune tekst on sulle uues raamatus kõige südamelähedasem?

Vist „inua“ ja „puu mis pole“.

Sinu raamatu on välja andnud kirjastus Suur Rida. Mida see tähendab?

Suur Rida on rõvemüüt, seksistlik ja misogüünne ettekujutus sellest, milline peab olema üks õige naise kirjutatud õige luule. Niisugust mõtlemist reprodutseeritakse meil iga päev ja mis mind eriti kurvastab, hiljuti tegid seda ka intelligentsed inimesed Lauri Sommer ja Rein Raud.

Mida teeb Sommer, arvustades Triin Paja debüüti?3 Vastandab teatud naiste kirjutatud luule läbi kunnusliku imagoloogia prisma teiste naiste kirjutatud luulele. Räägib näiteks sellest, et guugeldas Triin Paja nime alles pärast ta luulekogu lugemist, sest erinevalt mõnest oma kuvandit turustavast poetessist ei olnud ta enne Pajast midagi kuulnud. Kas Sommer on kunagi mõnd mehe kirjutatud kogu arvustades autori nime guugeldanud? Ei usu eriti.

Rein Raud alustab Rahva Raamatu soovituste rubriigis Eda Ahi luulekogust rääkides nii: „Eesti kirjandusloos on juba kord nii, et seda läbib tugevatest naisluuletajatest koosnev telg Koidulast ja Haavast, Underist ja Alverist Luige ja Karevani ning ikka edasi. Võib-olla on see nii seetõttu, et rahvalaulikute seas oli just naistel kanda loov ja püsivust hoidev roll.“4 Ja edasi pakub selle telje otsa Ahi. Ahi meeldib mullegi, kuid mulle ei meeldi see, kuidas „on juba kord nii“ mõtlemise kaudu reprodutseeritakse ettekujutust õige(ma)st naisluulest ja vale(ma)st naisluulest. Mul on suva, et seda tehakse heatahtlikkusest.

Teiselt poolt on meil sama tore müüt meeskirjanikest kui hedonistlikest geeniustest, kes võivad end suure kunsti nimel surnuks juua. Ma arvan, et aeg on juba ammu küps komplekssemaks mõtlemiseks.

Missugune arvustaja on sind kõige paremini mõistnud?

Lugesin kõiki „kes kardab sveta grigorjevat?“ arvustusi. Kõige paremini mõistab mind loomulikult Hasso Krull, aga tema kirjutab kõikidest raamatutest väga hästi – analüüsib teost, tegeleb tekstiga. Samamoodi tegeles tekstiga Eda Ahi Värskes Rõhus. Ei rääkinud kumbki minu guugeldamisest ega sellest, missugune ma välja näen. Samuti on olulised kriitiku isikupärane stiil ning teadmised. Ma ei pruugi kõigega nõustuda, mida Krull ja Ahi kirjutasid, aga mul oli seda huvitav lugeda.

„american beauty“ on „kes kardab sveta grigorjevat?“ jätk, paljud luuletused on kirjutatud kohe pärast debüüdi ilmumist. Olen seal üliirooniline, aga mulle endale väga meeldib, et selline hääl on ka eesti kirjanduses olemas. Igasuguseid hääli peab olema – mida rohkem, seda parem. Sestap ka see Suur Rida – mulle tundub, et sellega üritatakse vaigistada teatud hääli.

Kui nüüd Mihkel Kunnus seda raamatut arvustaks, kas siis oleksid väga pahane?

Ei! Kunnusel on oma roll. Muidugi, kui lugesin pärast debüüdi ilmumist Sirpi, kus Jürgen Rooste kirjutas noortest vihastest naistest ja Mihkel Kunnus artikliEnter riimis rindade vahel“, siis olin küll pahane.5 Mõtlesin, et see mees ei saa mitte millestki aru.

Tegelikult mulle Kunnus meeldib, ta on hea meelelahutaja. Ta ei ütle halvasti halvasti ütlemise pärast, vaid tal on väga selge agenda kultuurikriitikas. Meil peab olema Kunnus, las ta siis olla.

Kuidas on Sveta Grigorjeva rolliga? Kui palju on su tekstides sind ennast ja kui palju tegelast?

Need on ikka kaks eri isikut. Juba see, kui groteskselt on mingeid asju kirjeldatud Sveta Grigorjeva luuletustes või kui kategooriline ja irooniline on autorimina – mina niisugune ei ole. Sveta Grigorjeva on mulle karakter, vaatan teda distantsilt ja mõtlen, mida ta võiks ütelda või kuidas käituda.

On sul temaga huvitav?

On. Aga vaatame, mis saab edasi sellest Sveta Grigorjevast, kes tekstis elab. Ma ei tea.

Kuhu võiksime kunagi püstitada Sveta Grigorjeva keskuse?

Sveta Grigorjeva keskused on juba olemas, need on kõik need rusud ja betoonseinad, mille vastu purjus inimesed kusevad, kuhu on peale kritseldatud hunnik falloseid, solvanguid, vaenlaste telefoninumbreid, mis pole enam kasutusel, ning plussmärgiga liidetud nimesid (mõnikord on üks neist ka maha kriipsutatud-kritseldatud), mis võrduvad seni, kuni seinad veel püsivad, tühjade südamekestega.

1 „Lahendus 257. Täielik armastus“.

2 Värske Rõhk 2013, nr 36.

3 ERR 16. X 2018. https://kultuur.err.ee/869437/arvustus-pajast-paistab

4 http://blogi.rahvaraamat.ee/eesti-kirjandus/rein-raud-soovitab-lugemist/

5 Sirp 15. XI 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht