Tõlkija reisikiri

Janika Kronberg

Anu Saluäär, Rändamisest ja väljarändamisest. Reisikiri. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 28-29. 97 lk. Karl Ristikivi „Hingede öös” on tegelane nimega Olle, kes voodihaigena paksude kardinatega toas uurib läbi binokli seinal rippuvalt maakaardilt Stockholmi saarestikku. Olle on rootslane, Ristikivi elas maapagulasena Rootsis ja kasutas oma kodumaatuse asemele saadud seitsmepenikoormasaapaid teda huvitavate paikade läbikäimiseks. Need paigad on meile tema teoste ja reisikirjade läbi omasemaks saanud ja leidub inimesi, kes ka mõne Ristikivi romaani või reisikirja juhendusel võõral maal ringi on uidanud. Vahest veelgi parem näide on Tuglas, kelle Hispaania reisiraamatus talletatud jälgedesse on hiljem otse viidates astunud vähemalt Jüri Talvet, Ilmar Külvet, mõneti ka Jaan Undusk, pihustades küll oma Hispaania-elamuse eri žanri kuuluvatesse fragmentidesse.  

Reisikirjad lähendavad maid ja rahvaid, kasvatavad tolerantsust ja õpetavad mõistma „teist”. Sageli ja ajas muutub aga olulisemaks hoopis see, mida ja kuidas autor näeb püsivat, mitte aga ajakirjanduslikult turistlev pilk, mis piirdub hindade äratoomise ja suvituskohtade kiitmise-laitmisega ning ainult möödaminnes märkab loodida nähtud paikade ajaloolisust, nende sügavuse mõõdet, erinevaid kultuurikihte. Aga nende nägemine sõltub küllap kõige enam vaataja haridusest, huvidest ja tähelepanuvõimest. Heast teejuhist aga eelkõige.

Tõlkija Anu Saluääre esimeses päris oma raamatus on teejuhiks rootsi kirjanik Vilhelm Moberg (1898–1973), kelle teoste jälgedes läbib rootslastest seltskond Põhja-Ameerikas 4000 kilomeetrit. Tegemist on hea teejuhi ja viljaka teekaaslusega, kuivõrd Mobergi on põhjust pidada nii-öelda rootslaste Tammsaareks, kes aga rootslastest väljarändajate saatuse jälgimisel ja oma juurte otsimisel on virgutanud tundma õppima Ameerikat. Eesti kirjanduse puhul oleks ses mõttes Tammsaarest paremgi paralleel oma paljude reiside kõrval maltsvetlastest Krimmi väljarännanutest inspiratsiooni saanud Eduard Vilde. Kuid igal neist juhtudest on reisimise ettekääne hoopis ausam ja väärikam kui see, mida pakuvad massiturismi end odavalt sisse söönud marsruudid „Da Vinci koodi jälgedes” ja teised säärased. Mõni reisibüroo võiks ju proovida kultuuriliste palverännakute korraldamist ja prooviks võiks ka Anu Saluääre raamatu tõlkida rootsi keelde. Ja kui rootslastest saab kokku Mobergi jälgedes rändava turismigrupi, siis vahest pole see võimatu ka maailma avastamisjanus eestlaste puhul? See oleks siis nii oma kui võõra avastamine ühtaegu.  

Lugesin suurema huviga just neid reisikirja osasid, mis täiendasid seni mu kasinat Mobergi-tundmist rootslaste väljarändamise ajaloolis-geograafilise taustaga. Vähem nautisin lõike, milles tungis esiplaanile tänapäevaste detailide kuhjamine ning küllap elamuste küllusest tõtlikuks muutunud stiil, nii et ajuti tekkis soov seisatada ja mõtiskleda mõningate asjade üle lähemalt. Olgugi et mu enda Ameerika-elamused vastanduvad kohati Anu Saluääre omadele – tahaksin majakovskilikult öelda: armastan linna New Yorki! – ja Chicago-kogemus puudub üldse, on see suuresti maitse küsimus. Kuid Ristikivi Ollena maakaardi kohal (jah, miks ei ole raamatus tagasihoidlikulgi kujul ühtki kaarti, kui paarile muidu igati asjakohasele fotole on sedapuhku ruumi ja võimalust leitud!) reisi kaasa tehes ei saa ma küll aru, kuidas lehekülgedel 48–52 kirjeldatud teekond Niagara Fallsist mööda Queen Elizabeth Way’d läbi Kanada ja Detroiti kaudu Chicagosse saab hetkekski kulgeda nii, et Ontario jääb vasakut kätt. Sellisel juhul pole Mobergist küll enam mingit kasu ja sihilejõudmine on ülepea võimatu.

Ning veel kord Ristikivi juurde naastes. Tema lugemine teeb meid kahtlemata rohkem ja sügavamalt eurooplasteks, kui igapäevane euronormide järgimine seda eeldaks. Enamgi veel – see õpetab peent irooniat ja lubab meil euronormide üle naljagi visata. Anu Saluääre või ka Vilhelm Mobergi lugemine ei tee meid ei rohkem rootslasteks ega ameeriklasteks, küll aga lähendab meile mõlemat kultuuri, eriti aga rootsi kirjandust, heal tasemel ning annab reisikirja sihiseade suhtes kätte hea eeskuju. Sest mõnikord võõrsil teadlikult ühe või teise tegelase jälgi ajades, mõnikord ka juhuslikult end eelkäija jälgedesse astumisest avastades, ei olegi mul selle kirjatööga muud eesmärki kui tunnustada Anu Saluääre raamatut ja tunnistada teatud vaimusugulust. Kui ta kuskil hiljuti ongi öelnud, et kui ise kirjutada ei oska, siis tuleb tõlkida, siis see reisikiri tõendab, et Anu oskab mõlemat.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming