Tagasi vaadates edasi minna

Nobeli kirjandusauhinna on pälvinud mälukirjanik Kazuo Ishiguro.

ENE-REET SOOVIK

Läinud laupäeval vestlesid eestlane, leedulane ja kanadalane lõunalauas vastsest Nobeli kirjandusauhinna laureaadist Kazuo Ishigurost. Kujunes nõnda, et viimaks püüdis igaüks neist äsja pärjatud kirjaniku loomingu tuuma mõne märksõnaga kirjeldada. Nendeks sõnadeks osutusid nukrus, illusioonide purunemine ning ehtinglaslik lootusetus. Ja ka tasane edasikestmine selle kõige kiuste.

Küllap pole juhuslik, et need Ishiguro raamatute puhul jutu käigus spontaanselt esile tõstetud omadused on seotud meeleoludega ning et need lugejad, eri rahvusest kirjandusõppejõud, pidasid vajalikuks mitte niivõrd rõhutada, millest kirjanik kirjutab, ega ka kirjeldada, kuidas ta kirjutab, vaid esile tõsta tundeid, mida ta lugejale sisendab. Ent kindlasti ei tohiks neid tundeid segi ajada sünguse, sentimentaalsuse ega haledusega. Ishiguro ise on oma kirjanikukreedo kohta öelnud, et emotsioon on midagi, mida ei tohiks kergekäeliselt kasutusele võtta, kuigi kiusatus selleks võib olla suur. Lugejate emotsionaalne reaktsioon tuleb välja teenida. Selles, et need konkreetsed lugejad tema teostest seesuguseid emotsioone on leidnud, on aga kindlasti suur osa nii sellel, millest Ishiguro on kirjutanud, kui ka sellel, kuidas ta seda on teinud.

Ishigurot on nimetatud oma põlvkonna kõige poeetilisema keelekasutusega briti kirjanikuks. (Tõsi, 62aastasena on ta küll veidi noorem kui autorid, kellega teda tavaliselt kõrvuti mainitakse: Julian Barnes, Ian McEwan, kellega Ishigurot seob loovkirjutamise magistrikraad East Anglia ülikoolist, Martin Amis, Salman Rushdie.) Tüüpilist Ishiguro keelt pole selle väidetavast poeetilisusest hoolimata sugugi lihtne kirjeldada: tema teostes räägivad tavalised minajutustajad ju igaüks oma loo moel, mis nende karakteri üles ehitabki, tegelased aga ei pruugi ei päritolult ega tüpaažilt sugugi sarnased olla. Tarvitseb vaid mõelda Jaapanist Inglismaale ümber asunud naisele Ishiguro 1982. aastal ilmunud debüütromaanist „Mägede kahvatu terendus“ – tema ingliskeelsel lool on teadlikult lastud võrsuda jaapanikeelselt aluselt (ehkki jaapanikeelses kodus kasvanud Ishiguro on viiendast eluaastast alates Inglismaal elanud ja peab oma jaapani keele oskust üsna viletsaks) –, oma ametiga samastunud emotsionaalselt kapseldunud ülemteenrile kirjaniku tuntuimast, 1989. aastal Bookeri auhinna võitnud teosest „Päeva riismed“ või kõndivale ja kõnelevale varuosakomplektile, organidoonoriks loodud noorele kloonnaisele raamatust „Ära lase mul minna“.

Kazuo Ishiguro on rahvusvaheline kirjanik rahvusvahelisele lugejale.

SCANPIX

Nende kolme teose keeled ja hääled on eesti keelde vahendatud (tlk Maris Pähn, Jüri ja Liisi Ojamaa, Marja Liidja). Tõlgitud on ka „Hõljuva maailma kunstnik“ (Maarja Kangro), mille kunstnikust peategelasel tuleb sõjajärgses Jaapanis tagasi vaadata riigi agressiivse militarismi päevil talle tuntust toonud loomingu ideoloogilistele alustele ja omaenda pealekaebajategudele. Seni on vahendamata „Lohutamatud“, minevikumälestuste ja unenäoloogika sarnasusest võrsuv, tihti kafkalikuks peetud lugu, mille keskmes on Kesk-Euroopasse esinema saabuv tipp-pianist, kes loodab oma loominguga kokku viia lapsepõlves lahku läinud ema ja isa, ja „Kui me olime orvud“, samuti põlvkondadega seotud trauma läbitöötamise katse, mille käigus detektiivist peategelane üritab 1930. aastate Shanghais leida oma lapsepõlves jäljetult kadunud vanemaid. Käesoleval aastal avaldati tõlkes autori seni viimane romaan, tunamullu ilmunud „Maetud hiiglane“ (Krista Kaer), mis müütiliste olenditega asustatud ajalooudus esitab küsimusi mälu ja unustamise kohta. Vahendamist on leidnud ka Ishiguro ainuke, muusikaliselt komponeeritud novellikogu „Nokturnid“ (Aet Varik).

Nii nagu vahelduvad Ishiguro jutustajahääled, on erinevad ka tema teoste tegevuspaigad ja -ajad. Ometi iseloomustab tema raamatuid ilmne järjepidevus vaoshoituse, vihjelisuse, jutustaja usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise ning ütlemata jäetu olulisuse näol. Ühest küljest on Ishiguro suutnud iga järgneva teosega kõigepealt üllatada, seejärel aga võib tagasivaates ikka ja uuesti näha, kuidas see uus ja ootamatu kasvab välja ta varasemast loomingust. Ikka ja jälle puudutab see looming mäletamist, unenäolisust, nende kahe mõõtme sarnasust ja kokkupuutepunkte ning, nagu kirjanik ise on otsesõnu tunnistanud, romaanides keskseks kujunev küsimus seostub sageli ajaloolise süü ja vastutusega. Nii konkreetsetel ajaloolistel perioodidel aset leidvad kui ka pigem määramatus või muinasajas toimuvad teosed on aga siiski, või lausa eelkõige, üldistavad, teisteski oludes äratuntavad, allegoorilisedki. Ishiguro ise on nentinud, et juba oma päritolu tõttu on ta rahvusvaheline kirjanik rahvusvahelisele lugejale ning loodab, et suudab kõnetada lugejaid mitte üksnes üle piiride, vaid ka üle aja.

Nüüd, kui kirjaniku rahvusvaheline kõnekus on kõrgeima kinnituse saanud, näib tema isikupärase laadi tunnustamise kõrval ühtlasi võimenduvat tema ühisosa varasemate briti nüüdisnobelistidega. Meenub ajaloolise mälu tähtsustamine ning žanrikirjanduse mudelite kasutamine Iraanis sündinud ja praeguses Zimbabwes kasvanud Doris Lessingi teostes, Ida-Euroopa juudi immigrantide järeltulija Harold Pinteri mõnigi kord lokaliseeritav, kuid ometi aja- ja kohaülene absurd ning tema nn mälunäidendite tsükkel, ja Cornwalli keldi vähemuse, korni juurtega William Goldingi allegooriate üldistusjõud. Rahvusvaheline ja rahvusülene mõõde selles, mida tunneme üldnimetuse „inglise kirjandus“ all, tuleb Rootsi Akadeemia viimaste aastakümnete valikute puhul seega üpris ilmekalt esile.

Ishiguro nimi ei mõju selles seltskonnas kuidagi kummaliselt – pigem võiks see anda tunnistust järjekindlusest Rootsi Akadeemia idealistlikku hoiakut rõhutavates valikuprintsiipides, mis seega näivad olevat vähem päevapoliitikast mõjutatud, kui vahetevahel spekuleeritakse. Tänavusele valikule lisab aga vürtsi seegi asjaolu, et aastate vältel antud intervjuudes on Ishiguro korduvalt tunnistanud, et kui ta nooruses muusiku elust unistas ja esialgu vaid laulusõnu kirjutas, kujunes ta iidoliks ja eeskujuks ei keegi muu kui mullune skandaalne laureaat Bob Dylan.