Tagore – kaduv suurus või unustatud hääl?

Mathura, Enda Naaber

Rabindranath Tagore, Armastuse and. Üleminek. Tõlkinud Stella Noa. Olion, 2008. 160 lk.        Üks minu esimesi pilte Indiast oli Calkutta rongijaama küpsiseputkas müütatud Rabindranath Tagore „Kogutud luuletused”. Läks aega, enne kui mõistsin, et selline asjaolu ei viita mitte tingimata India elanike tavatule luulehuvile, vaid pigem Tagore erilisele positsioonile maa kultuuriloos. Tõsi küll, kui läänemaailmas on Tagore ilmselt tuntuim ja suurim india poeet, siis Indias pole see tingimata nii: nüüdseks ka eesti lugejale tuttavad Kabir ja Mirabai on võrreldavad suurused, lisaks sellele on indialasele ka vanad eeposed märksa rohkem kirjandus, mis on jätkuvalt aktuaalne – kindlasti suuremal määral kui eestlastele „Kalevipoeg” või regilaul. Siiski on Tagore positsioon eriline. Eriti Bengalimaal, kust Tagore (sanskritipäraselt Thakur, mis tähendab „isand”) pärit, on ta paljudele rohkem kui lihtsalt kirjanik, kunstnik, helilooja (Tagore ka maalis ning on India Vabariigi hümni sõnade ja muusika autor). Ta on pühak, sümbol, nii  nagu Lydia Koidula pole eestlastele ainult luuletaja. On neid, kes kasutavad Rabindranath Tagorele viitamiseks sõna „Gurudev”, mis tähendab õpetajat.

Nagu Koidulal meile, nii on Tagorel Indiale muu hulgas poliitiline tähendus. Tagore oli esimene india ja õigupoolest esimene aasia autor, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia, ja seda ajal, mil India jäi veel kauaks Briti impeeriumi kolooniaks. Preemia polnud seega mitte ainult kirjanduslik saavutus, vaid ka poliitiline võit. (Kujutlegem näiteks, mida  tähendanuks meile see, kui Jaan Kross pälvinuks nõukogude ajal Nobeli kirjanduspreemia.)     

Tagore eestindused

Eesti lugejani jõudis Rabindranath Tagore esmakordselt  1928. aastal, kui Daniel Palgi tõlkes ilmus romaan „Laevahukk”. 1936. aastal ilmus aga Uku (tollal Hugo) Masingu tõlkes kaks Tagore tähtteost: „Gitandžali ehk Laulupalvelus” ja „Aednik”. 1970ndatel ilmusid viimati nimetatud tõlked uuesti ja olid kindlasti oluliseks tähiseks India kultuuri uurimisel ja mõistmisel. Viimasel paaril aastakümnel on Tagore peamiseks eestindajaks olnud Stella Noa, kelle tõlkes on ilmunud kokku kümmekond raamatut. Meist kultuuriliselt sedavõrd  kauge autori kohta pole seda vähe. Tõsi, tuleb küll tunnistada, et märkimisväärne osa Noa tõlgetest vahendab Tagoret mitte kirjaniku, vaid mõtlejana: raamatud nagu „Isiksus”, „Inimese religioon”, „Rahvuslus” jt koosnevad autori loengutest. Ehk just sel põhjusel on Stella Noa tõlkeid lugedes ajuti tunne, et nende rõhk on rohkem edastataval vaimsel sõnumil kui ilukirjanduslikul väärtusel, seesama tunne, et Tagore oli midagi enamat kui kirjanik. Ometigi on Noa luuletõlked, nagu möödunud  aastal ilmunud „Armastaja and, üleminek”, kirjanduslikult heal tasemel. Noa jätkab äratuntavalt Uku Masingu leitud edastuslaadi (seda enam, et mõned „Üleminekus” esitatud luuletused kattuvad Masingu tõlgitutega), leides mõnevõrra arhailisi ja tundelisi lahendusi. Nagu Masing nii püüab ka Noa leida oma sõnavaliku ja lauseehitusega seda tunnet, mis viiks lugeja teise aega, teise ruumi ja teistsugusesse teadvuse olekusse. Need sõnad on õhtuvalgus soojas aias, kus istume viljapuude varjus  (lk 9): „Viljad tunglevad mu aeda, üksteist nügides. Täiuse ängistuses tulvavad nad üles valguse kätte. Astu uhkelt mu aeda, mu kuninganna, istu seal varjus, nopi vartelt valminud vilju, ja loovutagu nad Su huultel viimseni oma magususe taak.” Noa on võtnud ka üle mõningaid Masingu leiud, näiteks sõna „igastu” igaviku kohta. Samas on ka erinevusi, nii näiteks saab Masingu „palvelusest” Noa tõlkes „palveldus”, mis mu meelest on vähem täpne vaste. Kui „palveldus” kannab endas teatud tulemuslikkuse sõnumit, siis Masingu leitud „palvelus” viitab selgemini protsessile; „palveleja” on pigem tegevuses viibija kui selle sooritaja. Kummalised on „tuleja” ning „väljapoolne” (mitte „tulija” ja „väljaspoolne”).     

Tagore sõnum 

Tagore loomingul, eriti luulel, puudub sageli üheselt määratletav sõnum. Paljud tema luuletustestmõjuvad puhtisiklike palvete või kontemplatsioonidena, päevikulike ülestähendustena. Ta räägib küll selle maailma asjade kaduvusest ja sellele vastanduvast pürgimisest igavesse armastusse, ent teeb seda ilma rõhuva paatoseta, mis iseloomustab mõningaid varasemaid india luuletajaid nagu näiteks Suradasa („Ütleb Suradasa, / et õnnetus ja õitseng / saabuvad ja mööduvad / ära nende pärast kaota tasakaalu”; „Raev, iha, meelesegadus ja ahnus / vaenlased need / kelle üle ole valvas” jne.). Tagore luuletustes on tunne, et ehkki autor teadvustab, et nagu kõik muu siin, nii on ka tema luuletused lõppkokkuvõttes ajalikud, vaid pudenev tolm, on ta need siiski talletanud mõneks lühikeseks hetkeks. „Aeg ei halasta inimese südame peale, vaid naerab ta kurva võitluse üle – pidada meeles,” ütleb ta (lk 7).

Kas on Tagore maailmatunnetusel midagi öelda ka kaasaja inimesele, kes üles kasvanud hoopis teises kultuuris? On tõsi, et kuigi Tagore luulet  on võimalik hinnata ka puhtalt selle sõna- ja kujundiilu, teksti voolavuse ja ettearvamatuse pärast, on see sügavamalt mõistetav siiski inimesele, kes ka ise käinud enese- ja igavikuotsingu teed, või kes on võtnud vaevaks jälgida selle maailma mööduvust, nagu seda on teinud Tagore. Juba „Gitandžali” esimene luuletus kõlab: „Sina oled teinud mu otsatuks, selline on Su tuju. [—] Sinu käte surematul puudutusel mu väike süda kaotab oma piirid rõõmus ja toob ilmale öeldamatuid sõnu. [—]  Igastud mööduvad ja ikka veel aina valad ja ikka veel on ruumi, mida täita” (Uku Masingu tõlge). On ilmselt raske seletada mingil pragmaatilisel viisil, mis on see „otsatus”, mis on see „tuju”, mis on need „öeldamatud sõnad” – nad eeldavad vastavat kogemust, mis meie ajas ja ruumis pole teab kui sagedane. Kaldun seepärast arvama, et eesti keeles juba küllalt põhjalikult tutvustatud Tagore uued tõlked pakuvad suuremat huvi ja rõõmu neile, kes autoriga  juba tuttavad ja tema loomingut imetlevad. Samas tundub mulle, et küsimuse kirjanduse kõnetamisvõime kohta saab alati esitada mitmeti: võib ju ka küsida, kas tänapäeva lugejal läheb korda seda kirjandust kõnetada? Teisisõnu, ehk pole mitte kirjandus kaotanud aja käigus oma kõnetamisjõudu, vaid hoopiski meie oleme kaotanud võime seda kuulda ja ära tunda? Tagore luulel on potentsiaal sütitada lugejad lootuse ja otsingujanuga ning kuigi esmapilgul võib nii näida, ei ole „Armastuse and. Üleminek”  sisimas romantiline ega sentimentaalne. Kui ateismgi on lõpuks vaid usk, on küllap Tagorel voli jätkuvalt, justkui ajatult nentida: „Maailm nimetab häbenemata enda omaks kõike, mis on Sinu – ja ometi ei häbistata teda iial. / Sina teed ruumi meile, seistes ise vaikides kõrval” (lk 135). 

Mathura

 

Stella Noa 11 Tagore tõlkeraamatut

Millal ilmus su esimene tõlkeraamat ja mis see oli?

Mu esimene tõlkeraamat ilmus aastal 1991. See oli väike ja tore miniatuuride kogumik, mille tõlkisin Rabindranath Tagore venekeelsetest kogutud teostest  ja millele panin pealkirjaks „Tee”. Need on kaunid ja õpetlikud lood. 

Kuidas avastasid Tagore?

Hea küsimus. Kas Tagoret on võimalik mitte avastada?  Olen kindel, et tema looming köidab paljusid ja raske on selle suhtes ükskõikseks jääda – eriti kui otsid oma elumõtet ja püüad mõista, mis tähendab olla inimene. Võiksin isegi öelda, et Tagore tuli ise minu juurde. Loomingu Raamatukogus ilmusid tema luulekogud „Gitandžali” ja „Aednik” Uku Masingu tõlkes. Lugesin neid, õppisin pähe ja nendest said mu suutrad.

Miks just Tagore?

Ilmselt on tegu hingesugulusega – ta on paljude hingesugulane. Kui mõelda vaid sellele, et  Internetis on tänase seisuga üle ühe miljoni veebilehe, mis on seotud tema nimega. 

Sa oled Tagoret tõlkinud ka originaalkeelest, bengali keelest. Millal ja kuidas sa bengali keelt õppisid?

Jah, olen tõlkinud ka bengali keelest. Paar luuletõlget  panin oma veebilehele, aga trükis pole ma neid tõlkeid avaldanud. Bengali keelt õppisin iseseisvalt, sest Eestis tollal selle keele õpetajaid polnud. Bengali keele õpiku kinkis mulle üks hea sõber. See oli veel nõukogude ajal. Sõnastikuks sain suure bengali-vene sõnastiku. Ja nii see läkski – põhimõttel: kes tahab, see ka saab. Pealegi olid mul ju paljudest luuletustest inglis- ja venekeelsed tõlked olemas.   

Pane ritta kõik, mis sa oled Tagorelt tänaseks tõlkinud.

Tänaseks on trükis avaldatud: „Tee”, „Viljakogumine”, „Mõttereliikviad”, „Isiksus”, „Inimese religioon”, „Ekslevad linnud”, „Mälestused”, „Loov ühtsus”, „Rahvuslus”, „Noorkuu”, „Armastaja and ja üleminek”.     

Oled käinud Indias. Mida see reis sulle tähendab?

India tundub mulle mu teise kodumaana. Juba ammu enne India külastamist õppisin oma elu mõtestamisel tundma Tagore ja Sri Aurobindo loomingut. Seega on enesestmõistetav, et esimesel võimalusel läksin Indiasse ja just nendesse paikadesse, mis on seotud Tagore elu ja tegevusega. Käisime Kolkatas  tema perekonnahäärberis Jorasankos. Külastasime Santiniketanis tema asutatud kooli Visva-Bharatit. Kolkatas elasime tänaval, kus veel praegugi on alles Tagore venna Jyotirindranathi maja, kus Tagore kirjutas luuletuse „Kose ärkamine”. Rääkimata siis veel raamatu- ja muusikapoodidest, mis on täis tema loomingut. Indias käimise põhieesmärgiks oli tutvumine Tagorega seotud paikadega. Seega tähendab see reis mulle palju ja on end täielikult õigustanud. 

Küsinud Enda Naaber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming