Tagurpidi kavaga performatiivne hullamine

Eri kunstivaldkondi ühendav festival „Hullunud Tartu“ lummas ja jäi kummitama.

JANNO ZÕBIN

„Hullunud Tartu“ korraldaja Jaan Malin kannab endas dadaistlikku vaimsust. Seekord esitas ta häälutusi koos Una Corda muusikutega.

Denis Kornilov

10.–11. novembrini Tartus peetud seitsmes interdistsiplinaarne festival „Hullunud Tartu“ kandis tänavu alapealkirja „Geniaalne“. Toimumispaigaks oli loomulikult Genialistide klubi ning eestvedajaks kirjanduse uurija, kirjanik ja häälutaja Jaan Malin. Paljulubava nimega festivali kavva mahtusid „Hullude Tartu naiste“ näituse avamine, Ülo Kriguli teose „Variatsioon Käsu Hansu teemale“ ettekanne, ligi kahekümne luuletaja esinemised ning korralike lõpuakordidena ansambli Cathouse Radio laiv ja Psühhodisko. Väisasin täispikkuses festivali esimest õhtut, teisel päeval tuli piirduda järelpeoga, ning vaatlesin, kuhu Tartu end pööras.

Festival algas väikese kogunemisega Genklubi baaris. Sealsamas ja klubi treppidel avati kunstnike Tiit Pääsukese, Laurentsiuse, Mati Küti, Kristina Viina, Kärt Rebase, Kudrun Vungi ja Kairo näitus. Psühhedeelse varjundiga maalid tekitasid sobiva eelhäälestuse ja lõid küünarnukitunde. Sissejuhatavas kõnes kinnitas Jaan Malin taas iidset tõde, et hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel on piir õbluke. Sellele järgnes segakoor MaSki ja ansambel Una Corda esitatud Ülo Kriguli lühiteos „Variatsioon Käsu Hansu teemale“. Akadeemilise taustaga muusikute esituses kõlas pingestatud disharmooniatega ekspressiivne muusikapala veenvalt. Mürainstrumendina kasutatud klavessiin, sellele sekundeerivad kannel ja harf, koori kohutavad karjed ja laste nutu imitatsioon – see kõik andis aimu eestlastele kurvast ajaloosündmusest, milleks oli Tartu linna peaaegu täielik hävitamine Peeter I käsul 1708. aastal.

Linna tabanud katastroofist ja seda kirjeldanud Käsu Hansu nutulaulust võib 300 aastat hiljem jutustada avangardse muusikapala kaudu küll. Tollal aset leidnu on võrreldav Teise maailmasõja sündmustega minimaliseeritud kujul: massiline elamute hävitamine, rüüstamine ja põletamine, osa elanikkonna küüditamine, piinamised, hukkamised jne. Esitus ise oli lühike ja lööv, üleskruviva pingega ja pöördus karjatuste saatel tõesti hullusesse, sellele järgnesid vaibumine ja sujuvalt muusikasse suubunud Jaan Malini häälutused. Ja Malin mõjus otse laivis tunduvalt võimsamalt kui videotes, mida netist leida võib. Publik aplodeeris tormiliselt.

Järgnes Una Corda hoopis mõtlikum lühikontsert, kus kõlas Cyrillus Kreegi, Rein Rannapi, Helena Tulve ja Malle Maltise looming. Maltise setu rahvalaulu motiivile loodu esitus oli kindlasti kontserdi üks meeldejäävamaid hetki. Lõpupalas tegi taas kaasa Malin, muusikute ja häälutaja vaheline keemia toimis ja esitus oli dünaamiline.

Päeva luulekava alustanud Jüri Kolk mõjus esimestest luuletustest peale oma isikupärases loomulikkuses hästi. Seoses Donald Trumpi võimuletulekuga olevat ta algse kava ringi teinud ja võib-olla just seetõttu õhkus esitatud luuletustest olemise ängi tumedana tunduva tuleviku ees. Meelde jäi ansambel Metro Luminali loo sõnade „Isa tuli koju“ kaver „Mõistus tuli koju“. Kolgi enda esituses kõlas luule jõuliselt ja konkreetselt. Luuletustest ei puudunud maitsekas huumor: „Andis jumal vastu vahtimist, / küllap murrab ka selgroo“.

Järgnenud väärika vanahärra, Peruu luuletaja Domingo de Ramose ekstaatilise luule puhul tekkis paralleel biitnike loominguga (Ginsberg, Corso ja kohati Burroughski). Tundub siiski, et seesugune alateadvuse vaba voogu jäädvustav lõputute fantaasiapuhangutega ning seksuaalse alatooniga vabavärss on praeguseks üleekspluateeritud ning paljudel juhtudel oma algse võluvõimu kaotanud. Luuletaja enda esitatud kavast takistas elamust saamast ka keelebarjäär ning tõlke taasesitus mõjus kunstlikult. Märksa lihtsam ja „kohalikum“ oli Piret Bristol, kes tuli „järvede ja metsade vahelt“. Olgu see luuletus Rüütli tänava marginaalsest soomlasest, pilguheit oma mina valgust kartva sisuga sahtlisse, olustikukirjeldus Rapla raudteejaamast või Tartu Pirogovi platsilt – kõik olmeline ja argine oli Bristoli luuletustes omal kohal ning sai sügavama ja eksistentsiaalsema tähenduse. Nautisin Bristoli esinemist just tänu tema tagasihoidlikkusele ja siirusele. Varem ära tehtud on ju lõppude lõpuks kirjandusmaailmas peaaegu kõik.

Kõik järgnev polnud aga nii ülendav kui eelnenu. Ei suutnud mind päriselt võluda ühes katkematus jutis padusürrealistlikku luulet esitanud Marko Kompus ohtrate kujundikuhjadega, Esa Hirvoneni stand-up comedy elemente adopteeriv naljaluule ega laval liiga otse oma seksuaalsusele rõhuv Murca. Tema tekstidel polnud paraku muud väärtust peale selle, et näitasid, kui mõttetu ja trööstitu on mõne inimese igapäevaelu ja suhted. Seda kõike teame niigi, ilma noore poetessi suhtedraamadesse süüvimata. Mõnevõrra erandlik oli subkultuurilise identiteedi ja väljapaistva imidžiga soomlase Susinukke Kosola etteaste, milles luuletaja kasutas elektroonilisi taustu ja esitas „vähem naljakaid“ poeeme. Selleks hetkeks oligi naljast saanud juba enam kui küllalt. Liigne teravmeelitsemine ja pidev inside-ringis üksteisele õlale patsutamine on kirjanduse arengule teinekord hoopis takistav jõud.

Ometi ei varjutanud nimetatud ülepakkumised „Hullunud Tartu“ häid ja hulle omadusi, mis loodetavasti ikka kestma jäävad – olgu nendeks siis vähemalt kord aastas eri kunstivaldkondade kokkupuutest sündiv sünergia, uudishimu Tartu nurgataguste vastu või pöörased luuleeksperimendid. Kava aga oleks võinud avapäeval olla hoopis vastupidine, naljaluuletajad enne ja vähem naljakad esinejad Bristol, Kolk ja Una Corda lõpuakordidena. Festival oli nii või teisiti lummav. Siinkirjutajat jäid järgnevateks päevadeks kummitama Malini valge kittel ja läbitungiv pilk, Una Corda pöörane heli ja klavessiinimängija ekstravagantsed sussid ning vihase ja toore saundiga Cathouse Radio, mis festivalile sobiva punkti pani.