Taimest heeringani

Kadri Tüür: „Distsiplinaarsus hakkab ennast ammendama: maailm on niivõrd mitmetahuline, et ühe teadusharu piires ei saa seda ammendavalt uurida.“

PILLE-RIIN LARM

Juulikuus kaitses Tartu ülikoolis oma doktoritöö kultuuriteaduste ja kunstide instituudi teadur ja Keskkonnaajaloo Keskuse (Kajak) koordinaator Kadri Tüür. Tema ingliskeelne uurimus kannab pealkirja „Looduskujutuse semiootika: looduskirjanduse näitel“.*

Palun sõnasta oma doktoritöö hüpotees ja järeldus.

Seda on hästi raske teha, sest nagu tänapäeval tavaks, on see artiklipõhine väitekiri. Artiklid on kirjutatud eri ajal eri projekti raames ning eri eesmärgiga. Doktoritöö tõukub ökokriitilise kirjandus­uurimise taustast, vajadusest tähtsustada seda, kuidas kujutatakse ilukirjanduses loodust, kuid seejuures on see kaitstud semiootika osakonnas – mis tähendab, et ma ei saanud piirduda kirjandusliku analüüsiga, vaid seda tuli laiendada üldisemaks kommunikatsiooniküsimuseks.

Üks suur küsimus on töös liikidevahelise kommunikatsiooni modelleerimine kirjanduse vahenditega. Liikide all ei mõtle ma mitte ainult loomi, vaid ka linde, taimi ja kalu, kelle puhul võib tunduda, et mis kommunikatsiooni nendega saab olla. Inimliigina oleme harjunud käsitama kommunikatsiooni keelepõhiselt, kuid tegelikult on see palju laiem ja seda näitabki semiootika. Kommunikatsiooni alla käib ka muu suhtlus, nagu lõhnad, helid, ruumi mõju käitumisele, kehaline taju, mis meil teiste liikidega suures osas kattub. See tulebki välja looduskirjanduses.

Järeldus on see, et liikidevahelist kommunikatsiooni saab väga hästi kunstiliselt modelleerida ning seda saab väga hästi ka uurida ja analüüsida. Kui me seda rohkem teadvustame, võiks praktiline tulemus olla, et suudame maailmas elada nii, et teeme nii endale kui ka teistele liikidele natuke vähem halba kui seni.

Kadri Tüür julgustab kõiki Eesti teadlasi transdistsiplinaarsusse sukelduma.

Lauri Kulpsoo

Oled kirjutanud mitu artiklit koos teiste erialade teadlastega. Näiteks on artikli „Atlandi heeringas Eestis“ kaasautor majandusajaloolane Karl Stern.

Karl Stern kaitseb oma doktoritöö 14. septembril (eile – toim). Ta kasutab oma töös sama artiklit ja on huvitav vaadata, kuidas üks ja sama artikkel saab kahes töös väga erinevalt kontekstualiseeritud: kui mina vaatasin, kuidas kujutati heeringa­püüdjate esmakohtumist elusate heeringatega, siis Stern käsitleb heeringat kui olulist importtoodet 1930. aastate Eesti välis­kaubanduses. Ta näitab, kuidas kaubanduses üritati heeringa importi Eestisse piirata. Impordi piiramise soov ja Eesti heeringalaevastiku teke kandis nii majanduslikku, poliitilist kui ka ideoloogilist eesmärki.

Loodan, et saan heeringateemaga edasi minna. Kuna artikkel ilmus n-ö kõvas teaduslikus ümbruses (Journal of Baltic Studies), jäi pool materjali välja, tahaksin aga kirjutada ka teemal „Heeringas kirjanduses ja rahvaluules“. Rahvalauludes on heeringas luksuskaup, mida tuuakse kaugelt Viiburist. Kirjanduse kaudu saab jälgida, kuidas heeringast kui prestiižtoidust saab vaeste inimeste leivakõrvane. Näiteks Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast“ läheb eesti korporant kodu poole, soolveest tilkuv heeringas ajalehepaberi sees, ja häbeneb silmad peast, seevastu kui Eduard Bornhöhe jutustuses „Kollid“ oli heeringas veel pidulauatoit. Väikeste ja esmapilgul imelike detailide jälgi ajades saab teada palju andmeid, mida ainult toitumisajaloo- või rahvaluule­uurijana ei pruugi leida.

Heeringa näitel võib seega öelda, et transdistsiplinaarsus on üks ökokriitika suuri võimalusi.

Mitte ainult ökokriitika. Ma arvan, et see on valdkond, kuhu võiksid palju julgemini sisse hüpata kõik Eesti teadlased. Distsiplinaarsus hakkab ennast ammendama, sest maailm on niivõrd mitmetahuline, et ühe teadusharu piires ei saa seda ammendavalt uurida. Isegi siis, kui panna kõrvuti eri distsipliinides kirjutatud asjad, tuleb need sünteesida – kuidagi tuleb nende ühisosa esile tuua ning transdistsiplinaarsus võiks selleks hästi sobida.

Varem on räägitud palju interdistsiplinaarsusest. See eeldab, et üks inimene peaks valdama mitme teadusharu teadmisi, vähemalt algtasemel. Seda juhtub aga harva. Iseasi on see, et kogu teadussüsteem on üles ehitatud distsiplinaarselt – nii uurimisrühmad kui ka rahastus. Mitme teadusharu esindajaid kokku toovaid projekte saab teha ainult vabatahtlikult või siis kasutades katusena näiteks semiootikat. Transdistsiplinaarsuse mõte on selles, et sõnastatakse uurimisküsimus, mis on arusaadav eri teadusalade esindajatele, kes mõnes projektis osalevad, ning igaüks annab vastuse vastavalt oma erialateadmistele. Järgmine pingutus on panna see kokku nii, et ühegi distsipliini uurimistulemus ei läheks kaduma, aga tervik oleks mõttekas. See nõuab palju harjutamist ning kindlasti on võimalik ka läbi kukkuda. Arvan, et need harjutused, mis mu doktoritöösse said, ei ole läbikukkumine, kuid need on ka ainult kahe autoriga tehtud katsetused. Rohkemate autoritega läheb keeruliseks.

Tundub siiski, et ökokriitika on libastumise ohule vaatamata aina nähtavam, näiteks Eestis on ajakiri Vikerkaar avaldanud viimastel aastatel mitu sellesse hoovusesse sobituvat numbrit.

Laiem termin on „keskkonnahumanitaaria“. Ökokriitika on üks osa sellest, varasemaid ja edukamaid harusid. Teine haru, mis on maailma mastaabis väga edukas, on keskkonnaajalugu. Ka ajaloolased on järjest rohkem hakanud vaatama seda, kuidas keskkonnatingimused ajalugu mõjutavad, kujundavad ja suunavad. Tihtipeale ei saa öelda, et mingi lahingu võit oli väejuhi teene. Äkki tuli võit sellepärast, et tuul puhus õigest suunast? Kas või ristiretk Saaremaale: oodati, kuni jää kandma hakkab. Ainus viis oma n-ö ajalooline missioon täide viia oli keskkonnatingimustega arvestada.

Juhtivad kirjandusökoloogid on võtnud seisukoha, et keskkonnahumanitaariast tuleb rääkida ja keskkonna uurimisel koostööd teha.

Kas asjaolu, et su doktoritöö on inglise keeles, tuleneb osalt selle transdistsiplinaarsusest?

Eesti teaduspoliitika seab oma raamid. Doktoritöö annavad artikliväitekirja puhul välja kõrge tasemega teadusajakirjades avaldatud artiklid. Niisuguseid eestikeelseid väljaandeid, mis minu uurimisteemadega sobivad, ei ole. Loomulikult saab teha erandeid, kui on tegu eesti kultuuri spetsiifilise uurimusega. Kui oled aga juba artiklid kirjutanud inglise keeles, siis on loogiline, et kirjutad ka sissejuhatava artikli inglise keeles. Mu doktoritöö sissejuhatus on seejuures üsna tehniline. Kui keegi tahab seda tööd lugeda, ei pea sugugi alustama algusest, vaid võib noppida eraldi artikleid.

Millest me õigupoolest räägime, kui räägime eesti looduskirjandusest?

Väga keeruline vastata. Oma töös pidin materjali piiritlema ning tegin seda hästi kitsalt. Kasutasin magistritöö tarvis loodud eesti looduskirjanduse tekstikorpust, kus on paarsada raamatut. Korpuse esimene kriteerium on see, et tekst oleks algupäraselt eesti keeles kirjutatud, aga meil on ju ka tohutu baltisaksa looduskirjanduse pärand, samuti vene- ja rootsikeelset kirjandust Eesti looduse kohta. Teine kriteerium on looduskirjanduse kitsam definitsioon. Selline tekst põhineb autori looduskogemustel, autor kui kodanik ja tekstisisene autor langevad siin kokku (erinevalt ilukirjandusest). Nende tekstide aluseks on loodusteaduse teadmised, kuid kirja on need pandud kunstilise ambitsiooniga.

Sellest tekstikorpusest teatakse laiemalt puhtjuhuslikult vaid mõningaid tekste. Näiteks teab enamik inimesi Fred Jüssit võib-olla pigem raadiohääle ja fotograafina, aga Jüssi on ka üks eesti looduskirjanduse elavaid klassikuid, üks kõige olulisemaid looduskirjanduse žanri esindajaid Eestis üleüldse.

Ühes artiklis, mille kirjutasin Timo Maraniga, tuleb välja, kui palju on looduskirjanduse tekste just Vilsandi ja Alutaguse kohta. Looduskirjanduse puhul ei saa piirduda esseistlike ja dokumentaalproosa tekstidega, kuna ka muudes žanrides looduskujutus väärib tähelepanu. Näiteks leidub luuletaja, kes on kirjutanud nii Alutagusest kui ka Vilsandist. See on Sass Suuman. On olnud ülekohus jätta luule vaatluse alt välja, aga teisiti oleks see töö alles aastakümnete pärast valmis saanud.

Millal on eesti loodusdokumentaalproosa õieti alguse saanud?

Kõige varasem töös kasutatud tekst on Jaan Spuhl-Rotalia „Kodumaa kalad“ 1896. aastast. Aga tegelikult algab see nagu kogu eesti kirjandus kalendrikirjandusega ja õpikutega. XIX sajandi keskpaiga anonüümsetes kalendrisabajuttudes leidub reisikirju, kus tutvustatakse paikselt elavale talupojale kodumaa kauneimaid paiku: Narvat, Peipsi järve kallast, Peterburi, Riiat, Tallinna. Jutustaja hakkab näiteks Tartust minema ja kirjeldab kõike, mida tee peal näeb, kuni jõuab Narva kose juurde välja. Praeguseks on eesti looduskirjandus seega ligi 170 aastat vana.

Carl Robert Jakobson lähtus 1860. aastatel pedagoogiliselt mõttest, et lastel on kõigepealt kergem lugeda asjadest, mille kohta nad juba midagi teavad. Tema aabits algab looga kassist: kassil on ümmargune pea ja kikkis kõrvad. Alguses olid koduloomad, edasi tulid eksootilised loomad. Siin tuleb sisse väga huvitav keskkonnaajalooline nüanss, millest rääkis viimasel Kajaku loomaajaloo seminaril kunstiajaloolane Moonika Teemus: aastaid, isegi aastakümneid määras selle, millistest loomadest eesti trükiajakirjanduses kirjutati, see, milliste loomade piltide trükimatriitsid olid olemas. Ahv oli, elevant oli, järelikult sai nendest kirjutada ja pildi juurde panna – see lugu müüs. See on üks näide, kuidas võivad juhuslikud faktorid määrata selle, missuguste loomade kohta sai eesti keeles informatsiooni anda. Samamoodi on Vello Paatsi osutanud, et kõige varasemad geograafilised teadmised, mida Eestis õpetati, ei puudutanud Eestit, vaid käisid Iisraeli, Juudamaa kohta, sest see oli piibligeograafia. Selle pidid kõik lapsed selgeks saama, ehkki nad ei pruukinud teada, kuspool on Tallinn ja kuspool on Tartu.

Need on oma aja kummalised asjaolud, mida on vaja tänapäeva teadmiste tasemelt hoolega uurida. Siin tuleb jälle mängu transdistsiplinaarsus. Niisuguseid teemasid ei saagi uurida muidu kui raamatuteadlaste, arhiiviuurijate ja kultuuriuurijate koostöös.

Mis põhjusel on eesti loodusdokumentaalproosas vähe naisautoreid? Koos botaanik Triin Reitaluga oled käsitlenud näiteks Haide-Ene Rebassoo teksti „Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest“.

Eestis, aga ka mujal on välibioloogide hulgas, kes käivad mööda soid ja rabasid välitöödel, naisi olnud väga vähe. Tõenäoliselt on üks põhjusi see, et kuni 1960. aastateni toimetati välibioloogiat, püss seljas. Tõsi, paljude meesvälibioloogidega on naised kaasas käinud.

Ka naiste reisikirju on vähe, sest naised ei reisinud üksi. Üks varasemaid eesti reisikirju on Villem Grünthal-Ridala 1921. aastal ilmunud „Ring mööda kodumaad“, kus ta reisib koos kahe soome daamiga, aga me ei saa teada, mida nemad reisist arvavad: nad ise ei kirjuta ja Ridala ka neile tekstis eriti sõna ei anna. Seevastu loodusluules on naisi küll ja samuti saksakeelses kirjanduses. Baltisaksa naised reisisid rohkem kui eesti naised ja on ka kirjutanud mälestusi, kuid need on jäänud käsikirja või levinud väikeses ringis – seal on palju, mida avastada.

Botaanikute seas on naisi küll, aga Rebassoo raamatu näitel on ka näha, et taimedest on ikka maru raske kirjutada. Palju huvitavam on kirjutada loomadest ja lindudest. Meie loomajuttude traditsioon viib tagasi Kesk-Euroopa jahimehejuttude juurde. Eestis on huvitaval kombel avaldanud üsna suurt mõju ka Kanada kirjaniku Ernest Seton-Thompsoni „Lugusid loomadest“.

Oled väga huvitavalt välja toonud eesti looduskirjanduse eripära Ameerika omaga võrreldes: suur rahvaluule, loodusteadusliku informatsiooni ning autori kehaliste kogemuste osakaal.

Ameerika looduskirjanduses on sageli esikohal looduse ülevuse kogemine. Arvestama peab sellega, et Ameerika looduskirjandusele panid aluse kolonisaatorid, kes ei olnud neis paigus üles kasvanud – see kõik oli neile uus. Tavaline tulija nägi Ameerika looduses ressurssi ja rikastumise allikat, kuid osa nägi ülevust. Looduskaitse ongi sündinud Ameerikas, kuid selle mõtteviisi keskmes on metsik loodus ilma igasuguse inimeseta. Ka põlisameeriklased aeti looduskaitse alla võetud aladelt minema.

Kui Ameerika looduskirjandus on kirjutatud väljastpoolt vaataja vaatepunktist, siis eesti looduskirjanduses on paljudel autoritel taluinimese taust või nad on vähemalt looduse keskel osaliseltki üles kasvanud, nad on olnud lähedalt seotud ühe piirkonnaga. Seestpoolt vaataja looduskirjandust leidub maailmas üsna vähe, aga meil seda on tänu n-ö kirjaoskajale põliselanikkonnale. Igal põliselanikul on looduse ja rahvaluulega vahetu suhe.

Milline on sinu arvates eesti looduskirjanduse kuldtekst?

Kui rääkida looduskirjandusest kitsamas mõttes ehk dokumentaalproosast, siis Fred Jüssi looduslood, laiemalt aga näiteks Nikolai Baturini looming. Baturin on tohutu suure ökokriitilise potentsiaaliga: näiteks tema romaanist „Delfiinide tee“ on kirjutatud üsna napilt, aga kui vaadata seda kui ökoutoopiat …

* Kadri Tüüri doktoritöö „Semiotics of nature representatsioonis: on the example of nature writing“ leiab aadressil http://dspace.ut.ee/handle/10062/56524

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming