„Täna mo värsid on vihased“

ehk Beebilõusta poeesia lühianatoomia

JÜRGEN ROOSTE

Räpp on vähemasti samavõrra luule, nagu kogu me rahvaluule. Suuline kultuuripärand, millelt kirjaliku „autoriluule“ juurde siirdusime alles tegelikult Koidulauliku värssidega. Kõik, kes on näinud filme „8 miili“ ja „Taarka“, teavad elementaarset – põhimõtteliselt olid lauluemade omavahelised leeloheitlused sama asi, mis üks räpp-battle (ja eks me olnud ka ühed viimased Euroopa neegrid, orjad). Kultuur ja lähtepõhi on sama, ka keldi kultuuris jpt on see tuntud ja vana traditsioon: luulekunni või -kuninganna valimine, väljaselgitamine võistluses.

Aga enamgi veel: räpis on oma kodu leidnud romantikute / prantsuse sümbolistide vaimus poeedi-geeniuse kuju. Eestis on see suund esindet Chalice’iga alanud liinis, mille tänaseks nooreks staariks on verinoor ja üdini andekas, loomingus ja elus radikaalselt näiteks Beebilõusta gängstaräpile vastanduv Eik Erik Sikk, kel sel kevadel ilmus juba teine kauamängiv. Olemuslikult ei ole nood kaks annet nii erinevad: ka Beebilõust on keelekeskne poeet, ka Eik on ühiskonnakriitiline ja valus. Ja mõlemad kuuluvad eesti olulisemate poeetide sekka. Nii et Kulka auhinnažürii peaks luulekogude kõrval kindlasti noid plaate kaaluma hakkama: see on luule, see on elus eesti keel. Asi pole populismis või kirjanduse „inimestele lähemale toomises“, see on üsna paratamatu, loogiline ja isegi hää, et osa paremast poeesiast hääldub ja häälitseb ega aheldu hästi paberi pääle. Kuigi me näeme, et seegi on võimalik … XX sajandi suured poeedid on ka Bob Dylan, John Lennon, Jim Morrison, Patty Smith, Johnny Rotten, Joe Strummer, Björk, Tricky jne, jne.

Kuressaarest võrsunud poeet Andrus Elbing ehk Beebilõust on kahe luulekogu ja arvukate räpilugude autor.

Youtube

Rütmibiit ja poeesia

Mõeldes Beebilõustast, jõuan sageli ühe oma teise lemmiku, François Villonini. Ei, mitte aint see, et ka Villon vaatas ilma trellide tagant, aga pigem mingi poeetiline järjepidevus. Mu sügav usk on, et luule on inimeseks olemise atribuut, vahend, abimees, osa. Oluline osa. Seega isegi oma aja sündmusis ja kombeis kinni olles igal juhul aegadeülene. Kui Villon sarjas päälekaebajaid „Ballaadis kadedaist keelist“ (tlk Johannes Semper, vt „Luulerännakuid“ II), siis õiendas ta arveid just nimelt vastastega, kes ta hinge kallal närisid või lausa hinge kallale kippusid:

Elava nastiku jahedal nahal,
veres, mis kuivama pandud on pannil
juuksuri juures just täiskuu ajal,
räpa ja mustuse loputusvannis,
toobris, kus pesnud end roojased naised,
nõus, kuhu uhutud haigete muhud,
sammaspoolikud, kärnad ja paised,
vees, kuhu puistatud nurjunud tuhud,
väävlist ja tõrvast suitseval leel
keegu kadeda laimaja keel!

Ei osanud tänaseks üleelusuurune prantsuse poeet oletada, et leiab hingesugulasi rohkem kui pool aastatuhat hiljem, sääl, kus rütmibiit ja poeesia kohtuvad. Sest mis põhimõtteliselt eristab tema rünnakut oma vastastele Beebilõusta omast? Laulust „Nah sa koputad“ (siinkohal meenutaks lihtsalt, et ka Vladislav Koržetsi tänavu auhinnatud luuleraamat kannab nime „Laulud või nii“, s.t Beebilõusta ja Koržetsit oleks võind küll samas kategoorias kaaluda):

Tont sa panid mind kitse.
Tont ma ei karda neid riske.
Ma ei koputa politsei uksele,
Koputan ribid sul kabaga sisse.
Sa magasid maha,
Ma sadasin sisse.
Matsetega naglalt ma kanalas kitse,
Ripin maatasa ’gu blitzkrieg
Ripin maatasa ’gu blitzkrieg.
Oi pagan, oi pagan,
Seal magas see lits kes tagant nii priske,
miks, sest sülitas salati sisse.
Ta kamandan lamama printsess
Ning pömaki, tal kabaga pilt eest.
Kabaga pilt eest,
Sest ei kannata salakavalaid vitte,
Kel jalgevahe ’gu panama kanal
Ja müüvad sind maha kui raha teeb trike.
Aaaa shiit, pagan teeb trike.
Mo peas, pagan teeb trike,
Sest unustasin vötta ma xanaxit sisse.
Sa näitasid näpuga,
Näitasid mendile pahade pilte.
Lits, ma ei koputa politsei uksele,
Koputan ribid sul kabaga sisse.

Esimest, palju lühemat-pehmemat, aga konkreetset versiooni sest tekstist kohtame Andrus Elbingu luulekogus „Resotsialiseerumine“ (2010): „Nahhui te koputate“, lk 36. Aga see ongi Elbingu/Beebilõusta loomingus oluline: koos salvestistega saabub eepiline mõõde, mina-tegelase, kunsti-mina, rolli selgem-tajutum-teadlikum väljakujunemine (mis vist viis siiski ülevõimendudes kognitiivse dissonantsini). Lühemast väljaütlemisest saab sõnade tulevärk ja kahurituli. Raamatu-Elbingu roll ega hääl pole päris sama, mis meile tuttaval rajupoeedil Beebilõustal, kes mikrofoni haarand ja leidnud oma hääle, selle tegelase, selle supermina, kelle nahas ta end hästi tunneb.

Tükike universumist

Raamatus „Siin Beebilõust, tere! Häired Pimelinna tänavalt“ (2006) on luuletaja-räppar Beebilõust (ta tegi tollal vanglas ka bändi Verba Ab Intra) juba tegelikult kohal. Pimelinna pätid Saaremaal. Vihalähteline poeesiatõuge ja pilk elule. Kitsed – jah, ka kitsed, päälekaeblik inimpask on kohal. See on väga tugev omamütoloogia loomine. Beebilõusta tugevus on lisaks keeleandele ka maailma ehitamine, tema maailma sattudes tunneme me selle ära, meid neelab too maagiline tegelaskuju, kel on nii kuradi palju sarnast autorimina ja loojaga.

Mingis mõttes sõnastab Beebilõust oma esimese raamatu esimese luuletusega (ja ma olen toda usku, et nõnda me endale tuule purjedesse saame ja end teele sääme) oma teekonna. See on noore inimese tulist usku täis luulekogu avapoees:

Luuletus ei olekski luuletus
kui see poleks luuletus.
Luuletus,
see on vaimu uuendus,
äratus,
hinge mõõtmete suurendus,
südame häälestus universumi nootidesse.
Luuletus,
see on tükike universumist,
mille luuletaja pand on sõnadesse. (lk 18)

Seda sidet universumiga, luule universumilättelisust kordab ta, muide, tollases poeesias mitmes kohas. Ka näiteks teise luulekogu „Resotsialiseerumine“ lõpuvärssides:

Ärge kutsuge mind luuletajaks,
pole ma isegi luuletaja loode.
Ekslikult te peate mind tähtsaks,
sest see mo luule pole mo –
see on universumi toode. (lk 58)

Lihtsuse manifest

Nii, tahtes nüüd näha sarnasust Juhan Liivi ja Beebilõusta vahel – sellest võrdlusest on saanud pea kinniskujund, mis ilmtingimata Beebilõustale kasuks ei tule –, siis siin on kõigepealt näha pea sõnasõnaline laen või viide. Beebilõust palju lugenud noore mehena on sellest vägagi teadlik. Sarnane on ka Beebilõusta ja Liivi lihtne riim. Näide laulust „Isale“:

Ja ma tean, ma tean, ma tean
et pean tooma selle raske kivi su hauale
Kuid ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea
kui kaua veel ma suudan sind veel uuesti matta
Mees, las see kivi olla mu südametunnistuse kanda
Kuigi Juhan Liiv on ütlend
kergem on kanda kaljusid kui südametunnistust halba

Mis on neil veel sarnast? Liiv on rahvuslik ikoon. Sääljuures ei hooli paljud tollest, et ta oli hullumeelsena, haigena väga raske inimene. Ta ei olnud leplik ega leebe, ta ei pidanud viisakusnormidest, ei hoidnud kinni kokkulepetest ega kellaaegadest, ei olnud meeldiv külaline. Ei lõhnanud tõenäoliselt hästi (siin läevad punktid Beebilõustale), ei tajunud maailma vahel adekvaatselt – meie, normaalsete mõttes mitte.

Samas. Beebilõustki on teatavat vaimset häiret tunnistand – kui eeldame ikkagi autorimina ja luulemina sarnasust, ja antud juhul pole mul põhjust kahelda ega kontrollida. Näiteks luuletuses „Esmakohtumine“ („Resotsialiseerumine“, lk 15) jätkab ta omamütoloogiliselt, (usutavalt) väites, et oma hiphopi leidis ta kasseti pääl hullumaja prügikonteinerist 15aastase kriminaalina „ravil“ olles.

Säälsamas tunnistab ta manifestselt, pea kristjanjaagulikult, et:

Kui see mo luule
so’s vallandab reaktsiooni,
et ma kas hullumeelne,
luule nägev-kuulev sõnaskulptor
värsse tundmatuid kes voolib,
siis tea,
et ma iseendalegi mõistatus (lk 11)

Beebilõust on väga manifestne luuletaja, ja see siin pole halvustav, see pole kuidagi madaldav, sest paljud mu lemmikpoeedid (Majakovski, Ginsberg, Isotamm, Tamme jpt) on kuidagi manifestatiivsed, kuulutavad oma positsiooni, oma tõde, usku, ilmutust, imet. Seega pole ka parata, kui ta lõpetab oma esimese luulekogu sõnadega: „Tõepoolest, ma tahan luuletajaks saada“ („Unistus“, lk 92). See on segu tagasihoidlikkusest – kõike teeb universum, mitte mina! – ja geeniusepositsioonist – minuga ei või(s)tle keegi!

Ta manifesteerib ka oma lihtsusepüüet („Asjad lihtsalt on nii“ kogumikus „Resotsialiseerumine“lk 54), sellest lihtsusest on ta hiljem vähemasti sõnaohtruse ja kujunditiheduse mõttes kaugenenud, kuigi hoiab alati selget sõnumijoont. Tõsi, vahel sarkastilist-mitmetitõlgenduvat. Aga räpparina oma teed leides on Beebilõusta loomest vast üks olulisim enesesõnastus, -määratlus „Vihakõne“:

Täna mo värsid on vihased
Vaadake, usklikud, uskmatud
Noored ja pödurid
Täna mo värsid on vihased
Nagu gaza sektorit ründavad iisraeli södurid
Kuniks mu keha vabaduse samba sees luku taga
Saadan need värsid enda eest sötta
Neid piigi hoope mo südamesse torgatakse mitu sada
Kui veel kord peaks leinama mönd noort kasti läind söpra
Vaata aasta on 2015
Need keelud ei tööta
Need käsud ei müü, tšort
See propaganda ei kanna
Sa ei valda
Et fentanüül aka küür aka surm
Natüürmort
On nagu so poliitika
Surmarüüs, natüür tšort

Need värsid on vihased
Natüür tšort

Pole tööd – otsind
Unetud ööd – trotsind
Kui tääk vööl röövlina lonkind
[—]
Ja nüüd ma tulen koju mööda Sölet
Mul seljataga Babülon pöleb
Tea, et see siin on mo vihaköne
Nii et pöle pöle, Babülon, pöle

Poeetiline akrobaatika

Paraku on see luules (ehk kogu humanitaarias ja isegi reaalteadustes) nii, et tahtes otsida tõestust mõnele hüpoteesile, näiteks sellele, et Beebilõust aka Elbing on me tänane juhanliiv, leiame selle tahes-tahtmata. Me saame tõestada, et ta on sama hull ja veider nagu Jaan Oks. Tõsi, Liivil oli üldrahvalikku populaarsust vaid veidi – me peame tunnistama, et Beebilõusta värssidel on tohutu mõju nooremale generatsioonile, et tema luule tähendab midagi, tal on järgijatekogukond, tal on oma luulelaad. Ta on oma ajas kohal, kui ta ka ise seda alati ei tunne, kui ta ei adu end alati nii. Võis siis vastupidi, kui ta vahel tunneb end nagu „Imperato“. See, muide, on keeleline kõrgpilotaaž, see on makaroonilise stiili kõrgtase, mis miksib kõrgpoeesiat tänavaslängi ja isikupärase, pea akrobaatilise keeleväänamisega:

See on doktor Elbing psühhopaato, Tallinn nüüd mo laboraato.
Lugu mendid uskumato, muutis geenid, kui Monsanto.
Legendi staato, räpimendid nüüd on KaPo.
Beebilõustal ikka pohhui, Beebilõust on Imperato.
Jess! Ma olen tagasi, tagasi kui terminaato,
mul pagasis uus story, ninjamõõgaks teritato,
helistage Genkale, see on Suure Paugu detonaato,
koordinaadid rehkendato, destinaato El Dorado,
Ma po gängsta, ma olen alfa, triple destilaato,
sittagi sa ei haista, näos eelarvamuste respiraato
see so gängsta definaato, on liialt eksitato,
tänavate sündikaato, Pirados, see on EHH-i NATO.
Klaariks arved Juudiga, klaariks kui Gestapo,
kuid see pole enam muusika, muusika mis ma toon.
Kui klaariks arved Juudiga, klaariks kui Gestapo,
sest ainuke beef, mis siitpoolt tuleb on uulitsal ja full contacto

Ingliskeelsed väljendid ja emakeel ja räpiargoo ja poeetiline geenius on üheks suland, ei eraldu üksteisest kuidagi. See on Beebilõusta jalajälg luules, mille tähendust me näeme-adume vast lähitulevikus. Sest ega suurt-suurt tulevikku ja kirjandusloolisi sajandeid meile enam vast kingita.

Beebilõust on XXI sajandi haku tähelepanuväärsemaid eesti või Eesti luuletajaid. Ja veedab hetkel aega taas vanglas. Ta on sääl mõttetult, tähendusetu kuriteo pärast (kuigi pani süütud inimesed päriselt, vastutustundetult ohtu), mis tagajärgnes vahest mingisugusest psühholoogilisest kollapsist. (Kas pole ilus ja paljupruugitud väljend? Huvitav, miks erinevalt sõber Kenderist talle psühhiaatrilist analüüsi ei tellitud?) Selle saaks tähendusrikkaks keerata: mõtelge kõiki noori talente, keda elu siin hulluks ajab! Mõtelge, kui nad koguneks, laia servaga kaabud pääs, näod mässitud marliribadesse, käes matšeeted, ja kõnniks üles, Toompea lossipoodi, kus magedad lipsudega poisid eluvõõralt jauravad. See on ikkagi luule, noh, esimesel katsel veidike ebaõnnestund, aga siiski luule!

Ääremärkuse korras. Beebilõust annab ka selle võtme, mis räpiliikumisele mõeldes pähe tsurkab niikuinii – mingis mõttes võtavad nad üle punkarite teatepulga. Ja Eesti n-ö turg on liiga väike, et kumbagi liikumist Läänemaailma moodi lõplikult kommertsialiseerida, ohutuks muuta. Katkend Beebilõusta luuletusest „Musta lipu valguses“, ilmunud Vikerkaares (2016, nr 3):

Yo, Trubetsky, see siin on ’gu Vennaskond,
siin, kus mu öed, vennad on
piisab sellest kui seinale kritseldad A
me vötame selle musta kanga
hip hop generatsiooni kanda

Raisk, kuis põletab pöu …

Beebilõusta üks vanglas kirjutet luuletus, mis me meediasse jõudis, on taas kuidagi juhanliivilik, on kuidagi tagasi ta enese aegadealguses, kui ta julges tõesti kirjutada sellist lihtsat, habrast, isegi mitteründavat värssi. See kannab endas mingit laengut eripärast poeetilisust, mis samas võinuks olemas olla ka 100 aastat varem:

Kaljusid
ahh, neid kivisi kanda ma suudan
ja masse kui mägesid liigutan ma.
Kallis söber,
kui palju kanda sa suudad?
Mul üks süda nii raske vaja tassida,
siin rinnus mul ta.

Kõigist mu kolgataist
on raskeim see kolgata.
Ma väsind andmast,
väsind kandmast „mul kõik korras on“ maski.
Samal ajal kui nad paluvad korrata,
mul mötteis pea silmuses …
Mis saaks kui laseks korraks ma lahti?

Mo fänn, mo söber, mo vend!
Lihtsalt nii kuradi valus on elada,
kui liig tihti mind üksindus saadab.
Ja need sünged sügavad pörgud mo’s,
Raisk, kuis põletab pöu. Hei vaata!
Siin praegu veel verd,
kuid varsti ma sülitan laavat.

Jah! Kaljusid,
neid kivisi kanda ma suudan
ja masse kui mägesid liigutan ma.
Kuid üks süda neist raskem on tassida.
Siin rinnus mul ta.

Et Beebilõust on uus Liiv? Ma ei tea. Kui ma pidanuks tõestama, et ta on uus Talvik (ennasthaletsev bravuurikas boheemlaskuju) või uus Isotamm (iga-aja-dissident) või … saanuks ikka hakkama. See pole tähtis. Beebilõust väärib poeedina igat parnassi. Aga mitte vast toda kassi, millesse ta elu korraks taas kinni jooksis.

Räpil on – osaliselt tänu temale – oma koht eesti „kõrgpoeesias“. Nii et Liivi või Viidingu või Koidula või Kareva või Ehini kõrval on meil olemas ka Beebilõust, kelle jalajälg ja kolbakuju on noorele „lugejale”, luulestpuudutatule ehk tuttavamadki. Kusjuures, arheoloogilised kivistused näitavad, et Beebilõust ise on tos luuleloos ka teadlikult kohal. Esimesest luulekogust saati on ta öelnud, et tahab olla luuletaja. Ja ongi. On kompromissitult. Ja üha rajumalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht