Tartu – iga hinna eest unenägu?

Jan Kaus

Tartu on unenägu.

Eesti Kirjanduse Selts, 2006. 184 lk.

reprod raamatust “Tartu on unenägu”.

 

1.

Mõni aeg tagasi toimus Tartu ja Tallinna vahel äge rebimine, kus Eesti kaks suurimat linna püüdsid võita endale kultuuripealinna tiitlit aastaks 2011. Tänaseks on võitja teada, kuid võitlust jäävad tähistama mõningad üsna kummalised võtted. Üheks kurioossemaks võiks pidada Berk Vaheri Eesti Päevalehe Arkaadias ilmunud esseed “Tartu kirjandus ongi eesti kirjandus” (5. XI 2005), kus üksteise järel kukub väiteid nagu: “Kirjanduses epohhiloovad ideed ja ettevõtmised ongi reeglina sündinud Tartus” või “Nimetagem või noorema põlve poeete, kes täna rahvusvahelistel festivalidel kirjandust esindavad: paari viimase lainega tulnud Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, fs, Kristiina Ehin” või “Nii on Tartu mitte ainult eesti kirjanduse, vaid ka siitkandi kirjanduslike erinevuste kese, mitte ainult eesti kirjanduse pealinn, vaid ka kirjanduslik maailmalinn”.

Selliste väidetega on ülimalt kerge polemiseerida. Esimese tsitaadi puhul unustab Vaher näiteks Siuru-nimelise pisiasja, Marie Underi kodu Tartu maanteel või kas või kirjanike liidu loomise 8. oktoobril 1922, unustab Tammsaare võtmelised kirjanikuaastad 1919 – 1940, Vilde kirjanikuaastad 1924 – 1933, Gailiti 1934 – 1944; unustab Juhan Viidingu, Jaan Krossi, Mati Undi “Sügisballi” ja “Öös on asju” jne. Teise väite puhul unustab Vaher Jürgen Rooste, Elo Viidingu; unustab tõsiasja, et fs-i ehk parimad tekstid on sündinud pigem Tallinna mõjul jne. Kolmandat tsitaati on lihtsalt armas lugeda.

Stopp! Kas allakirjutanu ei libise valel banaanikoorel? Vaheri teksti näol on siiski tegu pigem poliitilise retoorikaga, avaliku lobby’ga, kus loogika taandunud teisejärguliseks. Kuid antud arvustuse taustaks sobiks selline verbaalne üle(s)astumine küll. Miks? Sest kindlasti on Vaher Tartu patrioot ning rakendanud tulemuslikult oma energiat Tartu kirjandus- ja kultuurielu elavdamiseks. On seega loogiline, et ta on kogumiku “Tartu on unenägu” üks kahest toimetajast. Ning tegelikult võib arvata, et kummuv ja mõnikord kramplik Tartu-uhkus pole osa vaid Berk Vaheri meeleseisundist. Lugegem Jüri Talveti piduliku luuletuse “Tartule, (rohkem kui) sonett” viimast rida: “Põrm, oma keskpaik leia! Siin on see: siin Eesti ennast loob!” (lk 116).

 

 

2.

Kohe võiks küsida: kas allakirjutanu pole väga vale inimene kõnealust teost arvustama? On ju tegu pikaajalise tallinlasega, seega ei saagi siit midagi Tartu-lembelist oodata.

Esiteks ei pea ma ennast Tallinna patrioodiks. See on lihtsalt ainuke linn maailmas, kus ma pikemalt elada suudan. Siin on midagi sarnast seisundile, mida on kirjeldanud Ivar Ivask Enn Vetemaa jutustuse “Pillimees” puhul, kus kirjanik “manab meie silmade ette väga iseäraliku Tallinna. Õhtune, talvine, ligane, teostub ta Vetemaa proosa sõnastuses: “Vastik linn, Vastik mina-ise. Te ei tea, kuidas ma armastan seda linna…” (I. Ivask, Tähtede tähendust tunda. Ilmamaa, 2003, lk 299). Selline õõva ja paratamatu-parandamatu kiindumuse segu sobib ilusti vastanduma kütkestavale aspektile, kus Tartuga lähemalt seotud kirjaniku suhestus Tartusse toimib tihtipeale palju romantilisemana, imelisemana, ühesõnaga: positiivsemana. Tõsi, ka kõnealuses kogumikus leiab vihast ja frustratsioonist rasket Tartu kogemust, ehedaim näide on Hannes Varblase tsükkel (lk 23 – 28) ning mõned Merca tekstid. Kuid ometi oleks palju raskem kujutada ette kogumikku “Tallinn on unenägu”. Pigem siis: “Tallinn on luupainaja”?

 

 

3.

Niisiis – kõnealuse kogumiku idee on hea, pealkiri tabav – on’s siin tajuda maestro Talveti mõju? – Tartu on unenägu, elu on unenägu, Tartu ongi elu (või elu ongi Tartu).

Unenäolisuse teema kasutamine on ka muidugi väga mõistetav. Üks osa Tallinna-Tartu mõneti kunstlikust, kuid kindlasti ka tegelikkuses toimivast vastandusest põhineb väitel, et Tartu on argisusest rohkem eemal, ta on just Tallinnaga võrreldes reaalsusest rohkem irdunud, sürreaalsem – koht, kus on loomulik öelda nagu Jüri Ehlvesti “Tartu novellis”: “Ma ei erista hallutsinatsiooni reaalsusest” (lk 129). Kaks kogumikus korduvat teemat ongi Tartu irdumusega sobituv üleloomulikkus ja hallutsinatoorsus. Üleloomulikkus väljendub eelkõige motiiviga, kus keegi muutub nähtamatuks või soovib seda. Näiteks kirjutab Mehis Heinsaar inimestest, kelles ta on näinud “tavalise Tartu peegeldusi”: “Ühekorraga nutta ja naerda oskav luuletaja Priidu Beier, kes valdab ühtlasi ka nähtamatuks muutumise kunsti” (lk 12). Urmas Vadi jutt “Ma olen seda eneses kandnud kui mesilassülemit” algab nii: “Julius Pedanik, keda ennast polnud olemaski…” (lk 36). Igor Kotjuhh igatseb: “mina tean tundi, kui/ tahan muutuda/ nähtamatuks// panna pähe kaabu/ või rebida habemekarva/ ja haihtuda” (lk 72). Kadri Tüüri proosakillus kohtab lugeja ka kummalist, pooleldi justkui ebareaalset olevust: “Ohe. Koputus. Ma ei tea, kes seal on, aga tõusen, lähen ja keeran neljavärvilise kalasabakirja sabaga võtit, uks avaneb, aga hämaruses ei ole kedagi. /—/ Hommikul, kui sa lähed, põrandalauad enam ei nagise” (lk 77).

Tartulik hallutsinatoorsus seostub hullumeelsusega või hullumeelsuse poetiseerimisega. Jällegi Heinsaarele tähenduslike tartlaste loetelust: “Erkki Hüva, virtuoosne kitarrist, artist ja arlekiin, kellele vaatamata tema hullumeelsele andekusele ja džentelmenlikkusele ükski neiu ei taha naiseks minna” (lk 12). Lauri Sommer seob just Tartule ainuomase vaimsuse mitte kõige argisema meeleseisundiga: “Siit takkajärgi tervitus neile, kes kunagi Anne luhalt taskulampidega ufodele signaliseerisid – Tartu Vaim oli tol hetkel just seal” (lk 19). Jüri Talveti sonetis on read: “Mida veel?/ Poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom” (lk 115). Jüri Ehlvesti “Tartu novellis” käib dialoog (lk 124) üsna autobiograafilise Joakim von Elbe ja ühe tütarlapse vahel nii:

“Te olete skisofreenik, teate, te olete ju skisofreenik, eks, teate, ma nii väga armastan teie raamatuid, teate, mina olen ka skisofreenik ja…”

“Te olete hull!”

“Jah.”

Seega – nähtamatuse ja hullumeelsuse motiivid korduvad, mõnikord need ka ühilduvad, näiteks Merca “Kõrbenute kättemaksus”, tartulikus vastes The Clashi klassikule “London Calling”: “me kõrbenud tondid – ilma sanitarid” (lk 52). Tondimotiiv viitab nii viirastuslikkusele kui ka ülitundlikkusele (tonte, vaime näevad vaid eriti tundlikud inimesed, ka need, keda nimetatakse “hulludeks”).

 

 

4.

Teisi tähelepanekuid:

a) Aare Pilve “Rahvusliku maateaduse” kuidagi kohatult vadilikuks kiskuvas lõpus hakkavad raamatud värve ja ajakirjad kvaliteeti vahetama, “lagi hakkas väsimusest hingeldama, Leelo puhkes lahti ja tema seest ilmus välja kõik ta maailmatu kurbus, mis lõikas habemenoana Iwona hinge sälke, lõpuks astus uksest sisse Matjus, kes hüüdis “Hoplaa!” ning Toominga selja tagant imbus ettevaatlikult, kuid järjekindlalt välja varjamatus” (lk 94). Tsitaat näitab, kuivõrd võib unenäolisuse teema aeg-ajalt kuidagi kunstlikuna, suisa vägivaldsena tunduda. Kogumik ei jäta muljet ühtsest hingamisest. Mitte et allakirjutanu soovinuks mingit selget üldpilti Tartu-tunnetusest, tema unenäolisusest – selge, et siin mühab ja möllab erinevusi. Pigem häiribki mitme autori püüd toda erilist unenäolisust kuidagi iga hinna eest rõhutada. Võib-olla on mu hüpotees täiesti väär, aga kas kogumiku teema etteantus või eelteadlikkus teemast pole hakanud mitut autorit piirama või piinama? Juba tsiteeritud Aare Pilve iseenesest sümpaatse algusega raamatupoe lugu keerab lõputrallis täiesti ära; jääb mulje, et autor soovib justkui pookida loole mingit vaid Tartule omast unenäolisus-irdmeelsust – õnn, et raamatud lendama ei hakanud ning Matjuse asemel näiteks Mülleri Sass sisse ei laskunud ega kraaksuma löönud. Kogumiku viimane ja nõrgim tekst, Andres Keili “Tartu romanss ehk lauake cut da end!” algab profaanse sonimisega, kus põhiliselt kirjeldatakse pea perversse mõnuga noore ja mõttetu naise suguelundeid, aga kuna kogumiku teema on ju “Tartu = unenägu”, siis lõpus peavad kaks sugutamismasinat (pärast oksendamist) ka ilmaruumis lendama hakkama ning kõik peab muutuma hästi hämaraks ja justkui-tähenduslikuks. Jah, ka absurdis peab olema seda absurdi põhjendav või kinnitav struktuur, absurdi reegleid jälgiv taust.

b) mitmed lood võiksid toimuda ükskõik mis linnas. Tartu tänavate nimetused ei pruugi veenda lugejat asjaolus, et lugu kaardistab kuidagi eriliselt ja erilist Tartut. Berk Vaheri iseenesest täitsa lobedad jutud ei too esile midagi eriliselt tartulikku. Tõsi, võib olla, et Vaher tahtiski näidata (vastupidiselt ehk ootustele?), et ka Tartus elab silmakirjalikke tõusikuid ja pealispindseid beibesid, kes hulle unenägusid ei näe. Nii? Igas linnas on ju selliseid. Sama on Andres Keili looga. Kui Mehis Heinsaar kogumiku justkui programmilises tekstis kirjutab Tartust, et ehk “astubki ta nähtamatu hingusena vahetevahel mõnesse oma elanikku, lastes tal osa saada omaenese, linna, hingusest” või et “ikka võib ju näha teinekord inimest, kes kuskil tänavanurgal äkki seisatab, hämmastunult pea kuklasse ajab ja midagi vaatama jääb. Mõnda pealtnäha tühist värvilaiku seinal, majanurka või valgust aias” (lk 8), siis tundub vägisi, et selliseid asju võib juhtuda ükskõik millises linnas. Isegi Tallinnas.

c) mitmed autorid on saatnud kogumikku tekste, mis pole kindlasti kogumiku jaoks kirjutatud. Urmas Vadi vahvat seenelugu “Hea aasta” kuulsin ma autori mõnusas esituses juba mitu aastat tagasi (seenejuustega mööda Tähe tänavat jooksmine sobitub muidugi kogumiku teemaga). Kogumiku üks paremaid kaastöid, Piret Bristoli “Tartu öömaja” on aga kergelt mugandatud väljavõte tema eelmisel aastal ilmunud mastaapsest romaanist romaani “Sõud”. VII osa 4. peatükk (lk 219-226) ning “Tartu öömaja” kattuvad üsna suures osas. Bristol on vaid muutnud paari stseeni omavahelist asetust tekstis ning romaani Pikajuukseline on “Tartu öömajas” muutunud Joogaks. Kuid Bristoli valik on olnud kogumiku tervikut silmas pidades väga õige. Esiteks haakub lõik väga tagasihoidlikult unenäolisuse teemaga, jäädes siiski Tartu boheemlase viletsuse üsna realistlikuks kirjelduseks. Asja nukrameelsust leevendab autori leebe humoorikus. Tark ja leplik lugu, mis aga on kindlasti huvitavam Bristoli retseptsiooni, mitte kõnealuse kogumiku seisukohalt.

Kogumiku teise väga positiivse elamuse andis Jüri Ehlvest, kelle loos on traagikat, absurdi ja sügavust. Selline lugu veenab allakirjutanutki, et “midagi seal Tartus ikkagi on”. Pime tühik ahju all võib märkida nii sürreaalset fantaasiaruumi kui ka alateadvust, millega unenäolisus ning hullumeelsus kindlasti seotud. Nagu Ehlvestil ikka, moodustab kirjaniku tekst hõllandusliku ämblikuvõrgu, millesse lugeja intuitiivselt kinni jääb. Kindlasti on “Tartu novell” märk Ehlvesti jätkuvast “pehmenemisest”. Jaanus Adamson kirjutas juba romaani “Hobune eikusagilt” puhul: “Ehlvesti pehmenemine on märgiks ühest varasemateski lugudes vilkunud, kuid nüüd juba eredamalt väljendunud tendentsist – teatavast anakronistlikust ihast või nostalgiast. Tolle nostalgia objektiks, nagu tegelikult paljudel kirjanikel pärast trükikunsti leiutamist, on suulise jutustamise elav kontekst: kõnetuste, dialoogide, arutlemiste vahetu sfäär ja võiks koguni öelda, et sokratesliku “hääle” kohalolu” (J. Adamson. Läbirääkimised. Veljesto, 2004, lk 139). Von Elbe ja tüdruku dialoog on Ehlvesti novellis keskne: otsene kõnelemine, vahetu suhtlus seotakse loo lõpus valuga ning valu heiastub sooviga olla elus, kõnelda, olla kuuldel, mitte jääda üksi, vaikuse pimedusse.

 

 

5.

Ühesõnaga: kogumik on nii ja naa. Unenägusid nähakse igal pool, Tartu loomingulisi inimesi tõstab esile vajadus neid unenägusid kuidagi kohavaimuga siduda, kohavaimu esindama panna, panna unenäod kõikidest mujal nähtud unenägudest erinema. Miks ka mitte. Kogumikust leiab huvitavaid hoovusi, millest sai vaadeldud vaid mõnda.

Kogumik viis mu mõttele, et Tallinn on lihtsalt liiga hajus, kirev, vastuoluline ja ka avatud, et temas tegutsevad loojad tahaksid hakata iga hinna eest oma vaimsust ühtlustamise kaudu manifesteerima. Tartu ongi suletum, organiseeritum ja kompaktsem.

Kogumikus on nii tugevaid kui ka vähem tugevaid tekste (mõned nendest pigem kvantitatiivsetel põhjustel – näiteks kogumiku teise toimetaja Krista Ojasaare kolm juhuslike uidudena mõjuvat luuletust ning Kadri Tüüri ühikaetüüdid, mis lõppevad enne, kui vedama saavad). See viib mõttele, et häid tekste – nagu vähemgi häid – võib sündida ükskõik kus. Tartus. Tallinnas. Obinitsas või Nõval. Narva-Jõesuus või Häädemeestel.