Tartust tuleb imeasju

Eesti imemuinasjuttude antoloogia kaks köidet on nüüd valmis.

Pille-Riin Larm

Imemuinasjutud, täis imesid ja maagiat, on üks populaarsemaid muinasjutuliike. Paari nädala eest esitleti imemuinasjuttude teadusliku antoloogia teist köidet. Mahukas teos valmis Tartu ülikooli ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlaste koostöös, kogumiku tekstid pärinevad Eesti Rahvaluule Arhiivist (ERA). Teose on koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Ehkki väljaanne on akadeemilise suunitlusega, peaks jutte olema hõlbus lugeda kõigil muinasjutuhuvilistel.

Imemuinasjuttude antoloogia ilmus „Monumenta Estoniae Antiquae” sarja viiendas seerias. Selles folklooritekstide akadeemiliste väljaannete sarjas on sel aastal ilmunud mitu raamatut.

Risto Järv esitleb imemuinasjuttude antoloogia teist köidet Tartu ülikooli kunstimuuseumis.

Risto Järv esitleb imemuinasjuttude antoloogia teist köidet Tartu ülikooli kunstimuuseumis.

Foto: Alar Madisson

Risto Järv: See aasta on „Monumenta” sarjale olnud tõesti väga produktiivne: sarja esimeses, regilaulude seerias „Vana Kannel” ilmus Kodavere kihelkonna regilaulude väljaanne, teises, muistendite seerias halltõvega seotud pärimus, neljandas, mõistatuste seerias mõistatustüüpide rahvusvaheliste paralleelide väljaanne. Üks põhjusi on rahastamis-„loodusest” tingitud rütm: möödunud aastaga lõppes HTMi programmi „Eesti keel ja kultuurimälu” järjekordne tsükkel ja nii ongi enamik valminud väljaandeid selle perioodi viljad. Tõsi, toetus on tänuväärne, kuid kuna see katab vaid poole kuni poolteise töökoha palgaraha, siis peab iga töörühm projektile raha juurde taotlema, muidu kulgeks monumentaalteoste ettevalmistustöö veel aeglasemalt.

Monumentaalväljaannete avaldamispõhimõtted pole samad. Muinasjuttude puhul on igast jututüübist avaldatud 1–3 varianti. Kuidas see põhimõte kujunes?

Kui Jakob Hurt „Monumenta” sarja algatas, oli ta ideaal avaldada kõik kogutud tekstid. Regilaulude puhul on see tasapisi niimoodi ka toiminud: ühes köites avaldatakse kõik ühe kihelkonna regilaulutekstid. Vanasõnade seerias, mis on ka selle sarja ainus lõpulejõudnud seeria, on avaldatud kõigi alaredaktsioonide tüübitekstide näited. Muinasjutte on nii palju ja need on nii pikad, et kõigi variantide trükis avaldamine oleks üsna mõeldamatu ja ka ressursimahukas ettevõtmine, nii on praegu lugeja ette toodud umbes kahekümnendik sellest juttude kogumist, mis on arhiivis tallel. Antoloogia variandid annavad ülevaate kõigist eesti imemuinasjututüüpidest. Küll on plaan teha muinasjuttude andmebaas kättesaadavaks veebis.

Sarja nimetus oli ka üks põhjusi, miks valisime teise köite esitluskohaks Tartu ülikooli kunstimuuseumi antiik­aja kujude näitusesaali. Peale sarja pealkirja inspireeritud seose on siin ka väike viide sellele, et mitmed muinasjutusüžeed esinevad motiividena juba üsna ammu: hulk muinasjutumotiive pärineb antiikajast, näiteks „Lohetapja” või „Kaunitar ja koletis”.

Antoloogia varaseim tekst pärineb aastast 1816 ajakirjast Beiträge. Antoloogia tekstide hulgas läbi 200 aasta leidub aga ka päris värskeid jutte, mis on salvestatud alles XXI sajandi alguskümnendil. Kui hoogne on muinasjuttude kogumine tänapäeval üldse? Kas rahvaluuleteadlased hoiavad silma peal ka autori-muinasjutuloomingul?

Autorimuinasjuttudega ja üldse muinasjuttude tänapäevase vestmisega tegeletakse pigem üksikuurimustes ja salvestamisel tuleb teha valik, mis on tingitud just projektipõhisest rahastamisest, ka rahvaluulearhiivi kogu tegevuse projektipõhisusest. Muinasjuttude põhikogumised jäävad eelkõige varasemasse aega. Viimased muinasjutud, osalt kogutud just nende antoloogiate tarbeks, on pärit Tartu ülikooli Setumaa kogumiseks­peditsioonidelt, millest esimene toimus kümme aastat tagasi. Võib öelda, et jutuvestmine on tänapäeval populaarne. Siin on väga palju kaasa aidanud Piret Pääri käivitatud jutukooli töö. Nii et neid vestmisi võiks talletada küll, igaüks võimalikult hea tehnikaga – ja ka arhiivile saata!

Antoloogiasse on valitud tekste üle kogu Eesti. Millega aga seletada seda, et mõnest piirkonnast on arhiivis muinasjutte väga arvukalt (Lõuna-Mulgimaa, Põhja-Eestis Kuusalu ümbrus ja Kagu-Eesti, eriti Setumaa), mõnest aga peaaegu üldse mitte (Lääne-Eesti rannik, Saare- ja Hiiumaa)? Kas neis kohtades ei jutustatudki muinasjutte või ei jõudnud sinna kogujad?

Rahvaluulekogumine oligi neis piirkondades ka üldiselt hõredam. Kuna meie tahtsime valida antoloogiasse võimalikult eri piirkondi, on need, võib öelda, arhiivikogudega võrreldes isegi veidi üleesindatud. Kuna soov oli teha muinasjutuantoloogia kogu Eesti jaoks, on lisaks originaalvariandile esitatud murdekeelsematest juttudest ka tõlked – et ka murdetaustata inimene neist paremini aru saaks. Raamatu mahu on see muidugi suuremaks paisutanud, aga lõppkokkuvõttes annab väljaanne kindlasti hea ülevaate Eesti eri paikade juttudest.

Paljud muinasjutud on teadupärast õige rahvusvahelised. Selleski antoloogias leiab „Tuhkatriinu”, „Saabastega kassi”, „Lumivalgekese” jpt tuntud lugude variatsioone. Kas leidub aga imemuinasjututüüpe või -motiive, mis on omased just Eestile? Nagu lugejale selgub, on muinasjututüüpe iseenesest rikkalikult – sadu.

Eesti oma eripärased tüübid on eraldi välja toodud omaette märgistusega (nt Ee 722* „Marjakobar”), kuid sageli on need levinud ka näiteks lähinaabritel. Üldiselt on tõesti nii, et muinasjuttude hulgast me leiame pigem just süžeesid, mis on ühel või teisel kujul tuntud ka lähemal ja kaugemal. Muinasjutud on juba olemuselt väga rahvusvahelised, seega on jututüüpide levikut väljaandes ka kommenteeritud.

Millega muinasjuttude sari jätkub?

Sellest aastast valmistame paralleelselt ette kaht köide, korraga novellmuinasjuttude ning loomamuinasjuttudega. Eesti loomamuinasjuttude tüpoloogia on projekti üks konsultante Pille Kippar korraldanud varem, see on ilmunud juba 1987. aastal, projekti käigus viime selle kooskõlla uue rahvusvahelise väljaande tüübijaotusega. Loomamuinasjuttude väljaande lugude valik tuleb aga uus. Paralleelselt süstematiseerime ka novellmuinasjutte süstematiseerimisega. Novellmuinasjuttudes keskendutakse peategelase osavuse ja tarkuse esiletoomisele, rikka ja vaese vastandusele.

Osutate eessõnades, et muinasjuttudes peegeldub ühelt poolt lugude jutustajate argipäev ning ühtlasi on seal käsitletud teemad ajatud. Ehkki imemuinasjutud on tänapäeval ennekõike osa lastefolkloorist, elame siiski maailmas, kus muinasjutt ei ole kaugeltki kadunud. See on lahutamatu osa (pop)kultuurist.

Muinasjutulikku mõtteviisi võib leida kõikjalt meie ümbert, isegi argipäevastest teleseriaalidest võib leida mitmeid muinasjuttudele tunnuslikke jooni nii tegelaste kujutamisel kui kogu loo ülesehituses. Praegugi reklaamitakse tele­visioonis madratseid muinasjutu kaudu. Aga nagu muinasjutud, paeluvad tele­seriaalidki rahvast ikka, vaatamata edasise etteaimatavusele või ülesehituse kordumisele. Eks üks põhjus on ikka see, et kui tahes ratsionalistlikud on inimese otsused, usub inimene ikka imesse. Peab muidugi ise ka õiges suunas liikuma, aga tuult tuleb ka ikka loota. Seepärast võibki arvata, et muinasjutud ei kao.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming