Teater peab tegema nähtavaks

Liina J?s

Lahkunud Reko Lundáni soovitus: teatri eesmärk on anda inimestele usk ellu.Soome näitekirjanikke on Eesti teatris alanud sügishooajal juba kahe uuslavastusega õnnistatud. Vanemuises esietendus 3. septembril Reko Lundáni „Suurema kurbuseta”, Eesti Draamateatris aga 7. oktoobril Sirkku Peltola „Soome hobune”. Soome Instituudi eestvõttel räägiti läinud reedel enne „Suurema kurbuseta” etendust Vanemuise teatris Reko Lundánist, varalahkunud soome näitekirjanikust, kes oma näidendi Eesti esmalavastust ei jõudnudki ära oodata. Reko Lundán (1969–2006) lõpetas Soome teatriakadeemia (1994) dramaturgina ja on meil hästi tuntud Kristian Smedsi põlvkonnakaaslane, mõlemad multifunktsionaalsed lavastavad näitekirjanikud, kes on teinud ka lavakujundusi ja kostüüme. Tartus valgustas Lundáni loomingut Soome teatrikriitik Hilkka Eklund.  Lundán polevat hakanud dramaturgiat õppima mitte niivõrd huvist teatri, vaid kirjutamise vastu. Kuigi Lundánist sai oma põlvkonna väljapaistvam lavastaja, on ta öelnud, et identifitseerib end pigem kirjaniku kui lavastajana. Mõlema valdkonna puhul pidas ta kõige olulisemaks võimet kõnetada publikut. Lundán on kirjutanud nii draamat kui proosat ja on lavastanud nii enda kui teiste autorite töid. Palju vastakaid arvamusi tekitasid tema kaasajastatud klassikalavastused, mille tegevus toimub tänases Soomes: Shake­speare'i "Kuningas Lear", Tšehhovi "Kajakas" ja "Onu Vanja". Lundáni debüütromaan "Suurema kurbuseta" ("Ilman suuria suruja") võitis 2002. aastal ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna ja oli Finlandia auhinna nominent. See romaan ning näidendid „Keegi aina eksib” (Aina joku eksyy) ja „Teil ei olnud nimesid” („Teillä ei ollut nimiä”) on aluseks Ingo Normeti lavastusele Vanemuises.

Lundáni loomingut on inspireerinud suuremad ja väiksemad eeskujud Aristotelesest (“Luulekunstist”) Pentti Saarikoski ja Quentin Tarantinoni ja rõhutatakse, et tema töödele eelnesid alati põhjalikud taustauuringud. Lisaks taustauuringutele ja süvenemisele räägitakse Lundániga seoses südametunnistusest ja vastutusest. Lundán pidas oluliseks kunstniku vastutust ühiskonna ees, teatri ees: “Teatril peavad olema eetilised lähtekohad. Tulge elevandiluutornidest alla!” Koos oma sõbra ja võitluskaaslase Juha Lehtolaga kirjutas ta teatrijuhtidele avaliku kirja, mille avaldas Teatterilehtti ning milles nad väljendasid muret, et teater lämbub meelelahutusmeres, ja juhtisid tähelepanu ka sellele, et teater, erinevalt filmikunstist, suudab reageerida asjadele ja olukordadele, mis juhtuvad nüüd ja praegu. Teatril tuleks seda võimalust kasutada ja reageerida.

Lundán arvab, et teater peab peegeldama ühiskonda. On olemas kaht liiki draamateoseid: ühepäevaliblikad – näidendid, mis suhestuvad ühiskonnaga, ja teised, kus kõne all kunsti põhiküsimused – kes ma olen? miks ma olen olemas?  Lundán tahtis kirjutada mõlemat sorti näidendeid. Ta uskus, et kunsti ülesanne on esile tuua seda, mis muidu esile ei tuleks, inimesi, keda muidu ei näe. Iga kirjanik peaks oma teostes esile tooma seda, mis ilma temata jääks varjatuks.

2003. aastal avastati Lundánil ajukasvaja. Koos oma naise Tina Lundániga kirjutas ta romaani “Nädalad, kuud” (“Viikoja, kuukausija”), kus käsitletud tema haiguse kulgu. See on haige mehe ja tema naise dialoog, mida peavad Aki ja Minna, tuttavad tegelased Lundáni varasematest teostest.

Ajalehe Helsingin Sanomat teatrikriitik Kirsikka Moring meenutas Tartu üritusel oma viimast kohtumist Lundániga. Kirjanik helistas talle oktoobris 2006, paar nädalat enne surma, ja küsis, kas nad võiksid kohtuda. Moring läks tema juurde koju, väiksesse majja kesk õunu täis puid, ja oli vapustatud. Lundán oli haiguse tõttu väga muutunud. Lundán rääkis sel päeval oma lahkumisest, surmast. Ta palus, et Moring vahendaks ajalehe kaudu tema testamendi: „Nii kaua kui on elu, on lootus. Tahan jätta maailmale näidendid, millega tahan anda inimestele usku. Teatri eesmärk on anda inimestele usk ellu.”

Reko Lundánilt on seni eesti keeles Maimu Bergi tõlgituna ilmunud ajakirjas Looming katkend romaanist “Suurema kurbuseta” ja lavale on jõudnud üks tema tekstidel põhinev näidend (“Suurema kurbuseta”). Kindlasti vääriks eesti keelde tõlkimist viimane romaan “Viikoja, kuukausija”, aga ka teised tema tekstid. Lundáni lood on sageli nn väikestest, tavalistest inimestest ja nende tavalistest probleemidest ja ängidest. Probleemid on sünged ja valusad, kuid autor suhtub oma tegelastesse suure armastusega. Ja tekstid ise ei ole sünged ega raskepärased, kohati on need vägagi humoorikad. Lood on lihtsad, elulähedased, puudutavad igaüht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming