Teejoojaluuletaja ja kübemetunnetaja

Tarmo Teder

Kruusa ainulaadne luule on tunnetavalt vaatlev mõtestus, vaikeluliselt süüviv ja kerges sürris vonklev, krutskeid täis, natuke naljakas, keelemänguliselt tähendusi asendav, pidevalt maailma nähtusi nokkiv ja luulendav. Rääkigu kirjandusteadus ja kriitikateooria mida tahes, autor on oma teosest kui tekstist lahutamatu. Muidugi võib igasuguseid asju parema vaadeldavuse huvides üksteisest eraldada, nn puhast objekti siit-sealt nuusutada, katsuda ja taadelda, aga olemuslikult on kõik omavahel seotud. Eriti tihedasti just luuletaja ja tema luule. Mis võib vahest tullagi tuulest, aga viimase puhangu annab luulele ikkagi tuult kui luulehoovust vahendav ja teisendav  luuletaja.

 

Väitku sofistlikud paradokslejad mida tahes, tekst ei saa autorit kirjutada, ikka vastupidi. Teksti loov kirjutaja määrab sõnad, võtku ta need siis kust tahes määramatusest. Mida ei saa määrata, sellest pole mõtet rääkida. Narr oleks väita, et kusagil embrüonaalses ootuses aastatuhandeid hõljunud sõnad miski ajendi tõukel tegijat hakkavad tegema. Luuletaja tahte lainel haaratakse logosfääri paisust seal  pungitsenud sõnad, mis paigutatakse loomise müsteeriumi seadusis vastavalt küpsevasse matriitsi, mis annab žanri piirjooned. Loomise müsteeriumi seadused sõltuvad väga suuresti looja psühhofüüsilisest struktuurist ning tema meeleolu laadist, temperatuurist jpm. Miks mitte, just seesuguse spirituaalse mehaanikaga sünnibki luuletus, selle säsi ja süda. Hiljem võidakse seda õlitada, lihvida ja tolmust raputada, kuid hingus peab alles jääma. Kui keegi  lugeja sellest hingusest osa saab, on luuletus valmis ja võib edasi, teistesse lugejatesse lennata.

Luuletaja ja tõlkija Kalju Kruusa lasi hiljuti lugeja ette kogumiku „Pilvedgi mindgi liigutavadgi”, kus liidetud üksteise otsa 145 luuletust 2004. aasta algusest kuni 2006. aasta oktoobrini. Kõik need tekstid on oma sünniajaga dateeritud ja kirjutamispaigaga määratletud ning kronoloogiliselt järjestatud. Kruusa on luuletanud Tallinnas, Koidu tänaval,  Pääskülas, Jaapanis, Hiinas, Tsitres, Sibulakülas, Kalamajas, Pelgulinnas, Ogandis jokkis päi, Kurgjal jm. Kõik kohendused, parandused ja täiendused on kohusetruu arveametniku punktuaalsusega fikseeritud, nt luuletus „Kutse” (lk 76-77), mida on sõnastatud 22.08.2005 Tsitres, 13.10.2005 Sibulakülas ja 04.09.2008 Pääskülas. Ka kogule pealkirja andnud luuletus „Liikumisi” (lk 89) on kirjutatud Koidu tänaval, Jaapanis ja Sibulakülas. Mis on kirja pandud seal, see kuulub ülevaatamisel siin või kus tahes ja vastupidi ning risti-rästi on luuletuse sünni- ja kasvupaik ikka hoolega markeeritud. Korra on ta kirjutanud rõskest hommikupoolikust, kui vaatab teed juues Tōkyō lumiseid katuseid, jahedas toas keerduvat auru ja iseenesesse. Selles pole erilist imelikku, sest istu või astu kus tahes, luuletada võid sa igal pool, ükstapuha millest ja mis paigast. Kes meist ei teaks, et luuletada võib kõigest, aga kõik pole  alati kaugeltki luule.

Kalju Kruusa paistabki kui üks suur teejoojaluuletaja, kes ei kirjuta mitte üksnes selle rituaali nüanssidest lausa mikroskoopilise täpsusega. Tõe huvides tuleb märkida, et seda siin Vääna-Jõesuus kirjutades joon teed (Paraguai mate ja Aafrika punapõõsa segu) minagi. Nädal aega tagasi „Pilvedgi mindgi liigutavadgit” lugedes sain pisikese ilmutuse, kui kaunis ja täiuslik on eestikeelne homonüüm „tee”: oleme  teelolijad, teejoojad ja tegijad.

Loomulikult kirjutab Kruusa miljonist muustki asjast ja tegevusest kui teejoomine ja saju vaatlemine. Tema luuleaines on lai ja mitmekesine, näiteks: ema köögikapp, mis toimub raamatukogus, hiire toitmine, peeretamise vabadus üksinduse luksuses, leiva-saia suutra, kui leib maksab sada rubla, luuletajaist ja luuletustest, mõtlus lennukis, kääridega tantsimine, käigud Hiinas, vaatlused Jaapanis,  Mallarmé köite rasvumine, pühapäeva pühitsemise vajadus, mina ja kana segunemine, ujuma mineva naise vaatamine, pildistamise pildistamine, mõtlused asjadest pea igal pool. Otsekui tunnetav teadlane läheneb Kruusa olukordadele ja asjakestele, püüab tungida kübemete olemusse. Tundub, et ta silm, süda ja ajud teevad tee juures rahulikult puurivat koostööd. Kruusal on luuletamiseks ehk maailma vaatluseks ja sõnastamiseks harilikult ikka  oma plats, köök, tuba, aidaesine, ei ta naljalt rahmeldama kipu ning agressiivsust pole ollagi. Selles suhtes erandlikku kääridega tantsu luuletuses „Narita lennujaamas” (lk 48–52), kus tolliametnikul pea otsast kaksatakse ja lennujaam auklikuks lõigatakse, peaks vaatama ehk daniilharmslikus võtmes kui Kruusa laadi eksinud musta absurdi, vastupanu kammitsaile, mida juhib tung olla lihtsalt vaba. Lennukiaknast alla Lääne-Siberi madalikule vaatamisega, kui illuminaatori taga on 77 kraadi külma, kaasneb teadmine geograafiast. See lubabki end maa suhtes määratleda, end „alumisele korrusele” projitseerida, sest ülemine korrus on vaja paika saada, kuna vaateplats on taevas pidevas kihutamises ja inimene vajab lennukis mingit asupaigakindlust.

Kalju Kruusa luule mõjub mulle parajalt keerdkäigulisena, nagu viskaks ta mu pähe kruusakivikesi, mis seal luuletaja tahtmist  mööda eriskummalisusi hakkavad kruvima. Heidetud peotäit luuleliiva on algse tervikuna pea võimatu kamalusse kujutleda, sest mis kord lahti lastud, ei seda enam tagasi saa, aga käe süüdimatut soojust ja lihtsat mängulusti ma nendes kivikestes tunnen. Pole raske tunda, et Kruusa ka liivakellana sahisevas luules on leebet kiusu, sõnade väikest väänamist, muutuva tähendusega (täht on sõnas muudetud) nokkimist, keelevigureid (kogu pealkiri!),  komade nihutamist ühe täheruumi võrra edasi, aga teisal on koma jälle tavapäraselt paigas, y = õ, x = ks, ts = c, jaapani ja hiina hieroglüüfid on ladinasse ümber pandud ja eesti keeles seletatud. Selles ei näe ma poosetamist, vaid omalaadselt õigustatud vigurdamist, normide üle irvitamist, keelevabadust, nagu luuletaja parajasti õigeks peab.

Lugesin tiheda „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” viie hingetõmbega, mis hajusid  pooleteise nädala peale, läbi ega saanud enne lõppu kuidagi pihta, mis konteksti, mis hoovusesse või haruteele Kalju Kruusa luule võiks paigutada. Natuke nokkis ainult Andres Ehini laad, aga seda ainult kohati ja ositi. Siis aga taipasin, et luule on ju luuletajast lahutamatu! Manasin luuletaja Kalju Kruusa prilliklaaside taga helkleva sädeme, tema vaikivas muheluses lehviva oleku silme ette ja sain Kruusa luulele kui Eestis üpris ainulaadsele oma arust pihta: see  on tunnetavalt vaatlev mõtestus, vaikeluliselt süüviv ja kerges sürris vonklev, krutskeid täis, natuke naljakas, keelemänguliselt tähendusi asendav, ükskõik mis pisiasja(olu)desse tungiv, pidevalt maailma nähtusi nokkiv ja luulendav. Sittumist ja jumalikkuse tunnetamist geniaalselt sünteesiv „LUULETUSI EI KIRJUTA PALJUD” (lk 112-113) tõestab, et luuletaja tunneb end kõiksuse osakesena elu röögatus ristkäigus. Kindlasti veel üheks Kruusa luule võtmeks on ka geniaalne luuletus (lk 9): „(kui midagi / väljendame / teeme seda vaikselt / sulgudes // ja midagi / jääb me sisse / avamerena valjult / ulgudes )// (kaheti liigume: / ise jääb sisse / ja teine siseneb // mitte midagi väljas / ei ole olemas / ega tulemas)”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming