Teele innustab lugema ja avastama

Ago Pärtelpoeg

Tartu linnaraamatukogu, mis äsja tähistas sajandat sünnipäeva, on rahva ette toonud oma aastatepikkuse töö vilja, kultuuriloolise andmebaasi “Tartu ilukirjanduses”. Selle võib üles leida internetiaadressilt teele.luts.ee. Sõna „Luts” kajastub nimes tollepärast, et raamatukogu ise on rahvakirjanik Oskar Lutsu nimeline ja „Teele” seepärast, et muud ilusad tütarlapsenimed olid juba ära võetud. On ju olemas juba selliste nimedega andmebaasid nagu Ester ja Eeva. Andmebaasi Teele sissejuhatuses on kirjas, et see on sündinud „ilusast mõttest esitleda Tartut ilukirjanduse kaudu: koondada autoreid ja nende tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, linnaga seotud sündmustest, aga ka tabamata või tabatud Tartu vaimust või muust Tartule iseloomulikust, olgu see tudengid, hakid, aguliarhitektuur või kohvikud või hõng”. Ilukirjanduse mõistet on käsitletud kaunis laialt, selle alla on haaratud ka mälestusi ja meenutusi, kogumikke ja esseid. Teostest on välja toodud katkendeid. Nii katkenditel kui ka teostel on märksõnad, mille järgi saab huvipakkuvat otsida. Kõik muud materjalid liituvad tekstidega ja illustreerivad neid. Teelest leiab ka interaktiivse kaardi, millel liikudes avanevad vastavate paikade juures eri aegu kajastavad tekstikatked ja fotod. Kavas on lisada ka raamatute kaanepilte ning kohtadega seotud kunstiteoseid ja muusikapalu. Projekti eesmärk on hoida meie kultuurimälu, luua seoseid vaimse ja füüsilise ruumi vahel, tutvustada lokaalajaloolist keskkonda ning aidata õpilast, üliõpilast, uurijat või koduloohuvilist andmete ja allikate leidmisel ja seostamisel. Tulevikueesmärk on tutvustada Eesti kultuuri väljapoole. Ühtlasi haakub meie projekt Tartu kandideerimisega UNESCO kirjanduslinna tiitlile: looming, mis on olemas meie kaardil, võiks tulla esile ka kirjanduse maailmakaardil. Kõige esmasem ja lihtsam eesmärk on aga innustada lugema ja avastama.

Tartu linnaraamatukogu direktor Asko Tamme meenutas, et kui ta 2001. aastal sellesse ametisse tuli, hakkas talle silma, et siin on tehtud palju Tartu-teemalist tööd. „Aastaid oli bibliografeeritud Tartu ajalehti, peeti andmebaasi Tartu inimeste kohta. Ja mulle tundus, et selle ressursi, mis siin majas oli, saab rakendada ka pisut huvitavama ning atraktiivsema keskkonna loomiseks. Minu esialgne ettekujutus oli puhtalt geograafiline. Mulle tundus, et võiks püüda kokku viia raamatute ja luuletuste tsitaadid konkreetsete kohtadega siin linnas. Kohe tekkis mõte panna tsitaatide juurde ka pilte ja helifaile. Tänaseks on selge, et seda on olnud palju keerulisem teha kui mulle tookord optimistlikus uimas tundus.”

2005. aastal alustatud töö tulemus sai avalikkuse ette tulemiseks küpseks alles mullu kevadel, just raamatukogu 99. sünnipäeval.

Kõik need aastad on selle töö põhiraskus olnud ühe inimese õlgadel või õieti silmadel. Ligi 40 aastat Tartu linnaraamatukogus töötanud palgaline lugeja Reet Auksmann on kõnealuse andmebaasi tarvis viimase kaheksa aasta jooksul läbi lugenud üle 3500 raamatu ja ajakirja. Siinkohal temaga väike jutuajamine.

Reet Auksmann: Minu tööks ongi raamatute lugemine ning nendest Tartut iseloomustavate katkendite väljaotsimine ja sisestamine andmebaasi. Asko Tamme algatusel tulid kokku ärksamad inimesed igast osakonnast ning algul jaotati see töö mitme inimese vahel. Siis aga otsustati, et on parem, kui lugemisega tegeleb ainult üks inimene ning Asko pakkus seda tööd mulle.

Kuidas see töö siis käib?

Alustasin väliseesti ja vanaraamatu osakonnast. Vaatasin kogu seal oleva eesti ilukirjanduse raamathaaval läbi ja kui märkasin sõna Tartu, võtsin raamatu koju ja lugesin läbi. Siis võtsin ette vanad ajakirjad. Alates esimestest Loomingutest 1923 kuni 1950 olen kõik läbi vaadanud. Otsustasime, et hilisemaid läbi ei vaata, sest tol ajal oli kombeks, et kui teos oli Loomingus ilmunud, siis kohe varsti anti see ka raamatuna välja. Mõnikord leian huvitavaid katkendeid antikvariaatidest saadud raamatutest. Näiteks mõne ausamba tekkimise kohta. Uued raamatud katsun kohe läbi lugeda, vanematega tegelen siis, kui vaba aega tekib. Kui ma leian raamatust mõne Tartuga seotud kirjelduse, panen sellele kohale vahele lipiku, kus märgin ära lõigu alguse ja lõpu. Siis istun laua taha ja kirjutan kõik märkmed ühele puhtale paberile ümber. Kuna mul kodus arvutit pole, siis lähen järgmisel päeval tööle ja tipin teksti arvutisse.

Kui kiire lugeja sa oled?

Eks see oleneb raamatust. Viimasel ajal olen õppinud ka natuke diagonaalis lugema. Ega kõike seda eesti kirjandust, mis tänapäeval ilmub, ei jõua rida-realt läbi lugeda, seal on päris palju grafomaaniasse kalduvat. Aga kui raamatus on Tartust juttu, siis ma süvenen põhjalikumalt.

Tartust pole ju kirjutanud mitte ainult eesti autorid.

Jaa, ma olen nüüd uuesti üle lugenud ka näiteks Jules Verne’i ja Aleksei Tolstoi teosed. Jules Verne teatavasti kodust väljas ei käinud, kõik oma raamatud on ta kirjutanud fantaasia pealt. Ja loomulikult pole ta kunagi käinud ka Tartus, aga ometi on tal väga ilus Tartu linna kirjeldus romaanis „Draama Liivimaal”. Valisin sealt andmebaasi välja kaks katkendit. Tolstoi „Peeter Esimeses” on katkend sellest, kuidas Vene väed Põhjasõja ajal Narvat piirasid ja Tartu linna maha põletasid. Sellele ajale tagasi mõeldes pole tartlastel küll mingit põhjust Peeter Esimest au sees pidada.

Andmebaas on küll „Tartu ilukirjanduses”, aga see sisaldab ju ka mujalt pärit noppeid.

Jaa, ma loen ka mälestusi ja elulooraamatuid. Näiteks Voldemar Pätsi raamatus „Tagasi kodus” on juttu sellest, kuidas ta õppis Tartus koos oma venna Konstantiniga. Tähtis on ikka see, et raamatus on veidigi kirjeldatud linna või loodust või mingit tegevust või ajaloolisi isikuid. Tegelikult peaks Oskar Lutsu kohta kaebuse esitama. Me ju teame, et Luts kirjutab nii „Tagahoovis” kui „Vaikses nurgakeses” Tartust, aga linna nime pole seal kordagi mainitud. Õnneks on hästi palju ilmekaid katkendeid Lutsu teoses „Maa ja linn” ja tema mälestustes.

Mida sa arvad mõttest, et uued raamatud võiksid olla saadaval esmalt poodides ning alles mõne aja pärast raamatukogudes?

Minu meelest oleks õige, kui raamatukogud saaksid uued raamatud esimesena kätte ja siis alles teised. Praegu toimib meil ju raamatukoguvaenulik süsteem. Raamatukogu ei ole see asutus, kes peab riigile raha teenima. Raamatukogu peab inimesi harima.

On sul ettepanekuid süsteemi muutmiseks?

Kirjastusi võiks olla 2/3 võrra vähem. Praegu on meil neid mitusada, aga nii väikese rahva kohta oleks paras paar-kolmkümmend kirjastust. (Rahvusraamatukogu andmetel on Eestis kirjastusi üle 800 –A.P.)

Milline viimase kuu jooksul loetud raamatutest on enim meeldinud?

Igal nädalal saan ma sületäie uusi raamatuid ja nädalaga loen ma läbi umbes 20 raamatut. Kätlin Kaldmaa lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” oli väga tore. Päris viimane lugemine oli Justin Petrone lühijuttude kogumik „Misjonäripoos”, aga selles polnud kahjuks Tartust midagi. Rohkem kui pooltes raamatutes, mille ma läbi loen, pole Tartust midagi. Tihti on küll mainitud, et üks või teine tegelane käis Tartus, aga kui pole kirjeldatud, mida ta siin tegi või kellega kokku sai, siis ei saa ma sellisest raamatust ühtegi lauset kasutada.

Sina loed, aga mis see lugejale loeb?

Minu arvates on kõige tähtsam, et selle projekti tulemusena saavad ka need lugejad, kes seda veel ei teadnud, ehk aru, kui tore linn on Tartu. Ja loomulikult on üks eesmärk meelitada inimesi raamatukokku – kohta, kus ikka veel saab midagi vajalikku täiesti tasuta.

Ka töögrupi juht, Lutsu raamatukogu teenindusosakonna juhataja Katrin Raid loodab, et andmebaasi Teele katkendeid lugedes tekib paljudel soov tulla laenutama ka raamatut ennast. Raid märkis, et otsingusüsteemi abil saab uurida, mida on kirjutatud näiteks Tammelinna või Supilinna või mõne tuntud tartlase kohta.

Kuna kõnealune andmebaas ei saa kunagi täiesti valmis, ootab raamatukogu tänuga lugejate asjalikke märkusi, ettepanekuid, parandusi ja lisandusi. Neid võib saata meiliaadressile katrin.raid@luts.ee. Andmebaasi „Tartu ilukirjanduses” tegijad on juba pälvinud ka tunnustust: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing nimetas Teele tänavu veebruaris aasta teoks linnaraamatukogus.


Praegu on andmebaasis Teele:
 
556 autorit,
519 proosateost,
269 luuleteost,
62 kogumikku,
2020 proosakatkendit,
637 luuletust ja
386 fotot.


Jules Verne, Draama Liivimaal. Noor-Eesti, 1937.

Tartu linn on üks vanimaid linnu Baltimaal. Seal asub kuulus ülikool, mis on asutatud Gustav Adolfi poolt 1632. aastal. 1812. aastal korraldati ülikool ümber ja sellisena tegutseb ta tänapäevani. Nagu mõned reisijad kinnitavad, on Tartu ilus linn ja meenutab moodsaid Kreeka linnu.

Tõsi, Tartu pole kuigi oluline kaubalinn, ta tähtsus seisab peaasjalikult ülikoolis ja üliõpilastes. Need viimased jagunevad korporatsioonidesse ja on eri rahvustest, kes pole just üksteisega kõige paremas läbisaamises. Käesolevast loost nähtub, et vastuolud venelaste ja sakslaste vahel olid Tartuski niisama teravad kui muudes Eesti-, Liivi- ja Kuramaa linnades. Rahvuslikel motiividel kisklemist juhtus üliõpilaste vahel sageli ja selles polnud rahu muul ajal kui vahest suvel, kui tudengid vaheajale laiali olid sõitnud.

Üliõpilasi oli tol ajal ülikoolis umbes üheksasada ja professoreid üle seitsmekümne. Loenguid peeti saksa keeles. Tartu Ülikooli raamatukogus leidus nelikümmend tuhat köidet raamatuid ja seda loeti üheks rikkalikumaks ja paremaks raamatukoguks Euroopas.

Omajagu tähtsust oli Tartul ka kui kaubanduslinnal, sest ta asus tähtsamate maanteede sõlmpunktis. Kogu Tartu kaubandus oli peaaegu täielikult sakslaste käes. Eestlased kui maa pärisrahvas olid kõikjal sakslaste poolt alla surutud. Nad olid kas töölised, käsitöölised või teenijad.

Tartu linn asetseb maalilise Emajõe oru lõunapoolsel veerul. Ta pikad sirged tänavad läbistavad kolme linnaosa. Turistidele pakub huvi tähetorn, kreeka stiilis katedraal ja kirikuvaremed Toomemäel. Samuti huvitab turiste botaanikaaed, mis on ka loodussõprade poolt väga hinnatud.

Nii nagu linna elanike enamuse moodustasid sakslased, nii olid ka ülikoolis saksa soost üliõpilased suures ülekaalus. Üheksasaja üliõpilase hulgas oli vene soost üliõpilasi ainult natuke üle viiekümne.

Bernard Kangro, Must raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965.

Päeva tänava otsast möödas, esimeste põlenud majade juures jäi ta jälle seisatama. Nii kaugele kui silm piki Tähe tänavat ulatus, oli suurem osa maju nähtavasti põlenud, kuigi kivimajade müürid püsti seisid ja kaugelt iga kord kindlasti otsustada ei saanud. Ahjukered, korstnad, tulemüürid, kivilasud olid ainsatena alles sellest puumajade rajoonist, mis kõigepealt silma puutus. Edasiminekul prõgises sageli taldade all klaasipuru, tolmas tuhk või mustasid puruks sõtkutud söe- või telliskivitükid. Ühel majaasemel oli valge pottkivist ahi täiesti terve ja helendas. Keegi oli selle konksu otsa riputanud vaskkatlakese, mis läikis päikesepaistel.

Urmas Vadi, Tagasi Eestisse! Jumalikud Ilmutused, 2012.

Bussijaamaks oli nüüd mingi plekist kuup. Kogu bussijaama ümbrus oli aga kinni ehitatud. Esimese hooga ei teadnud John, kuhupoole minna, eksles edasi ja tagasi, sattus turule, siis juba üle uue jalakäijate silla otsaga Annelinna. Kui John aru sai, et on täiesti vales suunas tulnud, keeras ta tagasi bussijaama poole, jõudis lõpuks jõe äärde ja siis Raekoja platsile ja sealt edasi Toomemäele, kus oli kõik nii, nagu ta mäletas. John tundis korraga kõik ära: kuidas ta siin lapsena vanaemaga koos jalutas ja ennast mööda mäenõlva alla rullis ja hõiskas, et ta teeb tainast. /—/

John otsustas rullimise küll ära jätta, aga läks ikkagi Toome poodi. See oli mingil imekombel veel alles ja umbes samasugune nagu ta mäletas. Ainult ei olnud enam kolme koonusekujulist klaasist toru, millest sai ise mahla lasta ja kohapeal juua. Aga Kelluke oli olemas.

Mehis Heinsaar, Ebatavaline ja ähvardav loodus. Menu Kirjastus, 2010.

Polnud seepärast ime, et ka ülikooli rektor oli tõsiselt mures eelolevate pidustuste pärast, sest juba mõnda aega oli ta tähele pannud, et võitlus slavismi ja germanismi vahel paistis üliõpilaste hulgas järjest tugevnevat. Ülikoolielus etendasid tähtsat osa traditsioonid ja ideed, mis pärinesid juba ülikooli asutamise ajast. Vene valitsus teadis, et need traditsioonid on suureks takistuseks Baltimaade venestamiskatseile. Võis ette näha, et sel pinnal võib tekkida koguni rahutusi. Oli vaja valvel olla. Vana kuulus Tartu ülikool, kas ei olnud see just õige paik ja kants neile, kes agiteerisid panslavismi ideid Baltimail? Ülikooli rektor pani igatahes õige teraselt üliõpilaste vastuolusid tähele. Professorid, kes enamasti kaldusid üldise saksameelsuse poole, toimisid samuti… Kes teab, kas noorus saabki pidama, kui ta sööstab poliitilisse võitlusse?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming