Tegelikkuse tontlik vari

Jaak Tomberg

„Tegelikkus” ja „maagia” on maagilises realismis leplikult teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt koos üks ja seesama asi – tegelikkus ise. Grandville’i illustratsioon (XIX sajand).

Lisaks vähemalt ühele eesti kirjanikule, keda iseloomustades kiputakse sageli kasutama määratlust „maagiline realist”, ning reale teostele, kust võib tuvastada maagilis-realistlikke motiive või vastavale kirjandusžanrile iseloomulikku poeetikat, on nüüdseks võimalik osutada ka esimesele maagilist realismi käsitlevale küllaldasele kirjandusteaduslikule kirjeldustööle. Andrus Oru artikkel „Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel” (vt Keel ja Kirjandus 2007, nr 7) on lugemist väärt materjal kõigile, kes on end tõsisemalt maagilise realismiga nakatanud – võiks öelda, et selle teksti kaudu võib lugeja oma nakkuse loomusest ja sisemistest seaduspäradest teadlikumaks saada, ning õnnestumise korral see nakkus siis kinnistub ja süveneb.

Oru peamine maagilist realismi iseloomustav üldistus, mille üle tahan arutleda, on üks ja lihtne: poeetiliselt kujutab maagilis-realistlik maailm endast niisugust ruumi, kus maagia ja tegelikkus saavad omavahel läbi leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt. Teisisõnu eeldab maagilis-realistlik tekst niisugust lugejapositsiooni, millelt imetabasus toimib tegelikkuse harjumuspärase normina: kui taevast sajab hääletu rajuna tillukesi kollaseid lilli nagu peenikest vihma (Gabriel García Márqueze „Sada aastat üksildust”), siis ei mõju see mingilgi moel ulmeliselt või fantastiliselt. Või kui rändaja õnn lendab mööda Eestimaad ringi, sisenedes eri kohtades erinevate inimeste kehadesse, kogedes nende meelelaadi ja tegevust, ning rännates seejärel edasi, otsides ja vahetades üha uusi ja uusi kehasid (nagu Mehis Heinsaare novellis „Rändaja õnn”), siis on seda liikumist kirjeldatud realistlikule tegelikkusele kohase rahulikkuse ja neutraalsusega: pole mitte midagi igapäevasemat.

Maagilisuse ja tegelikkuse niisugune „vastuoludeta koostoime” tõukab nüüd küsima, miks on see läbisaamine nii lihtne ja sujuv, ehk õigupoolest: milline võiks olla selle nähtuse loomus, mida maagilises realismis kutsutakse maagiaks? Leidub mõningaid maagilis-realistlikke tekste, mis muu hulgas paistavad arutlevat selle küsimuse enese üle.

Jorge Luis Borgese novellis „Hargnevate teede aed” räägitakse kirjandusteosest, mis sisaldab endas ühe loo kõiki loolisi võimalikkusi: iga konkreetne loo punkt on lähteks lugematutele uutele võimalikele hargnevustele, millest omakorda lähtuvad üha uued jne. Novellis „Paabeli raamatukogu” kirjeldatakse raamatukogu, mille köidetes eksisteerivad kõik võimalikud tähekombinatsioonid, ning sama raamatukogu ühe-raamatu-varianti, mille kaante vahel on lõpmatu hulk lõpmatult õhukesi lehekülgi, millele on kantud samalaadselt kõik võimalikud tähejärgnevused. Borgese novellis „Aleph” on kirjeldatud ühe keldritrepi astme juures asuvat punkti, mida silmitsedes võib samaaegselt kogeda kõiki teisi aegruumi punkte. Mehis Heinsaare novell „Kõhkleja Bernard” (Vt Vikerkaar 2004, nr 12) räägib jalutaja Bernardist, kes ei taha tänavanurgale jõudes kunagi valida üht konkreetset rada ning on sunnitud valikuvõimaluste ette sattudes alati kahestuma (mitmestuma), ja niimoodi kuni lõp(matuse)uni välja – kuni kogu linn on seda sorti kõhklevate Bernarditega täidetud.

Kõik need näited paistavad viitavat teatavale sisemisele paljususele, mida tegelikkus varjab, võimalikkuste lõpmatusele, mille igapäevane, „reaalne” tegelikkus peab justkui maha suruma, et ühesena esile tulla – ma ei saa tänavanurgal minna üheaegselt kahele poole korraga, ühe loo kulgemise lõpmatuid variante pole kunagi võimalik üheaegselt realiseerida. Või üldisemalt: tegelikkuses juhtub alati ainult üks, aga mitte teine asi, tegelikkus on alati ainuline, ning mitte kunagi ühekorraga mitmetine. Kuid on samavõrra selge, et ainulises tegelikkuses seisja hoiab endas alati alal suhet võimalikuga: igapäevase reaalsuse kulgu toestab varjatud sõrestikuna lakkamatu nägemus või kujutelm sellest, kuidas oleks võinud olla, sellest, mis võib tulla, või sellest, mis on võimatu. Ülaltoodud näited joonistavad välja just tolle võimalikkuse enese, selle mitmekesisuse, mille tegelikkuse kulg enesesse „alla surub”.

Nüüd saab teise pilgu heita ka sellele, mis mõjub nendes näidetes „maagilisena”: igapäevane imetabasus, mis tegelikkusega nii hästi läbi saab, osutub mingis mõttes „tegelikumaks kui tegelikkus”, selleks, mis võimaldab igasugust tegelikkust. Kaugel sellest, et olla kuidagi välispidiselt ja pealiskaudselt imepärane ning evida kirjandusteose seisukohalt üksnes esteetilist funktsiooni ja mõju, on see, mis tekitab siin „maagilisuse efekti”, õigupoolest erakordselt tihke ja radikaalne – võib-olla liigagi ratsionaalne? – lähenemine tegelikkuse varjatud tuumale, tegelikkust seestpoolt koos hoidvale kõikevõimaldavusele. „Maagilisus” paistab siin justkui ohtlikult ülerikastatud mõistuslikkuse tontlik variefekt. Ning võib-olla just seepärast ongi „tegelikkus” ja „maagia” maagilises realismis leplikult, konfliktideta, teineteisesse põimunult ning kuidagi iseenesest mõistetavalt koos: need pole mitte kaks erinevat ja ühildamatut asja, vaid üks ja seesama asi – tegelikkus ise – kahel tasandil või kahest vaatepunktist.

Lõpuks tekib kiusatus laiendada seda mõtet, mis Borgese ja Heinsaare novellides vahest kõige selgemini välja joonistub, kõigele, mis maagilises realismis on maagilist: nii tillukeste kollaste lillede hääletule rajule kui ka rändaja õnnele, mis mööda Eestimaad seikleb. Kas ei peitu neis mõlemas – ehkki pealtnäha vähem tuvastatavalt – uks tegelikkusest ühte ja lihtsasse võimalikkusesse, mis teda seestpoolt alal hoiab? Võib-olla millegi niisugusega võiks kokku käia ka Andrus Oru mõte, kui ta ütleb, et „maagiline realism loodib reaalsusesse peidetud tähenduste sügavust”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming