Teine keel ja teised mõtted

Peeter Helme

Igor Kotjuh, Teises keeles. Vene keelest tõlkinud Igor Kotjuh ja Aare Pilv. Tuum, 2007. 88 lk. Igor Kotjuh on autor, kes torkab Eesti kirjanduspildis noorema põlve kirjanike seast vaieldamatult silma. Esiteks on Kotjuh muidugi eelkõige Tuulelohe tõttu tuntud venekeelse kirjanduselu korraldajana, kuid sellega asi veel ei piirdu. Tõeliselt omapäraseks ja selliselt silmatorkavaks teeb Kotjuhi tema enda taust: pärit on ta Võrust, kasvas üles keskkonnas, kus kõneldi nii vene, eesti kui ka võru keelt. Selles mõttes kujutab Kotjuh endast kindlasti kõike muud kui tavalist Eesti vene noort, pigem on tegu kurioosumiga. Eluaeg keeltega kokkupuutununa on ta võrsunud väga keeletundlikuks ja -teadlikuks autoriks.

Nüüd on tema enda ja Aare Pilve tõlkes jõudnud ilusate helesiniste kaante vahele valimik Igor Kotjuhi tekste. Ära pole trükitud mitte ainult luuletusi, vaid ka üks essee ning terve ports autori enda poolt esseemideks kutsutud luule- ja proosavormi vahepeal elavaid-hingavaid kirjutisi.

Luuletustest on vähemalt osa varemalt ilmunud ajakirjas Vikerkaar (nt nr 3, 2004 või 6, 2005). Vikerkaares on ära trükitud ka kogumiku manifestilaadne avatekst „Ühe Eesti venelase lugu” (2005, nr 12). Kuid nüüd on kõik need erisugused tekstid jõudnud ühtede kaante vahele ning mingil veidral moel tekitavad lugedes omalaadse sünergia. Tõsi, see sünergia on teatud mõttes kaosevägi: erinevad tekstid on võrdlemisi erineva tundelaadi ja tonaalsusega, nende koostoime meenutab pigem elementide omavahelist raevu… Kuid raevuks ei saa seda vist päriselt siiski lugeda – Kotjuhi kui autori meelelaad tundub olevat sissepoole suunatud, kaemuslik, vaikimist ja vaikust armastav.

Oma osa selles, et tekstid haakuvad üksteisega ootamatult ja veidral viisil, võib olla ka teada-tuntud tõlkekirjanduse fenomenil üleüldse: eri autorite tõlked kõlavad erinevalt. Mäletame ju kõik seda, millist mõistmatust tekitasid 2000. a. ilmunud Tõnu Õnnepalu Baudelaire’i tõlked – oldi ju harjunud Ain Kaalepi, August Sanga ja teiste vanema põlvkonna eestindajate riimitud tõlgetega… Nõnda on ka Kotjuhi tekste lugedes tunda mingeid väikeseid, peaaegu adumatuid, ent siiski kuskil värsiridade vahel luusivaid värelusi, mis mõningatel hetkedel kasvavad omamoodi filtriks lugeja ja autori vahel. Selleks filtriks võib olla Kotjuhi enese tõlkija-mina, kes vahest näeb oma tekste eestikeelsena veidi teisiti kui venekeelsena…

Kuid see moment ei kuulu mitte teose miinuste hulka, vaid kujutab endast pigem huvitavat joont. Kogumikus „Teises keeles” leiduvates luuletustes on väga palju sooja, läbitunnetatut ning vahendatut selle sõna kõige paremas mõttes. Kotjuhi Võru ja Tartu kirjeldused on väga õrnad ja empaatilised, autor suudab justkui mängleva kergusega pugeda lugejale naha vahele, teha end mitte ainult arusaadavaks, vaid kanda edasi ka oma melanhoolia ja igatsusega segatud armastuse nimetatud kohtade suhtes.

Samas sisaldab „Teises keeles” ka luuletusi, mis panevad õlgu kehitama. Näiteks lk 54 pealkirjastamata read „Pesupulgad nööril – / pääsukesed traatidel.” on küll parimal juhul luuletuse embrüo… Omamoodi küsitav, veidi poolik, vahest aga tõesti ka lihtsalt intiimsuseni isiklik ning sellisena lugejale väheütlev on ka lk 65  asuv lühike luuletus „Puhkusel.” Vahest aimub viimati nimetatud luuleridadest Kotjuhis peituv pisike huvi tüprograafiamängude vastu, kuid sellisel juhul võinuks minna katsetusega veelgi kaugemale, praegu mõjub tekstikatke üsna väljarebitu ja üksijäetuna.

Vähesele kriitikale vaatamata mõjuvad Kotjuhi luuletused tervikuna tugevamalt kui lühiproosa, mis on eraklikum või hermeetilisem (nt lk 48 „Esseem juhusest” või lk 59 „Tühi süda”). Samas tundub, et esseemideks kutsutavates lühivormides sisalduv müstikasse kalduv kontemplatiivsus käib autori mina juurde ja on talle oluline. Võiks küll ühelt poolt küsida, kas oli mõistlik panna säärased tekstid samade kaante vahele lugejasõbraliku luulega, kuid ilmselt pidas autor seda vajalikuks ning võib-olla peaks pigem lugeja enda kallal vaeva nägema. Ühelt poolt on küll lihtne nautida Kotjuhi luulet, teiselt poolt kohustab ju just see võtma end ka kokku ja uurima välja, mida tahab sama autor teiste vahenditega öelda. Liiatigi ei ole mitte kõik esseemid ühtviisi kauged ja raskepärased.

Näiteks „Esseem kirjandusest ja elu mõttest” (lk 49) ning „Olemine” (lk 22) on vägagi meisterlikud. Neist esimene haarab harva esineva vilumuse, osavuse, täpsuse ja vahedusega kinni kirjanduse mantlihõlmast, ei lase tal nagu vilunud joodikul lahti rabeleda ja putku panna, vaid pressib temast välja kõige olulisema. Nimelt võtab Kotjuh nimetatud esseemis ilma sõnu raiskamata väga tabavalt ja elegantselt kokku kirjanduse ja – kui soovite – siis ka elu mõtte. Pole midagi öelda, teeb kadedaks… Jääb üle loota, et Kotjuh ka edaspidi avaldab ning inspireerib oma sammuga paljusid teisi, nii eesti- kui venekeelseid noori tegelema kirjandusega ning jõudma sama põnevate teosteni nagu seda on „Teises keeles”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming