Teispoolsusest jaapani õuduslugudes

Pärt Johanson

Pole üllatav, et Tokugawa ajastul levinud jutustustes oli teispoolsus tihti koht, kus täitusid inimeste soovid ja tahtmised, mis range ühiskonnakorra tõttu siinpoolsuses täituda ei saanud.  Teispoolsuse mõiste vastandub igapäevasusega, seostub pigem üleloomuliku kui loomulikuga ning võib osutada paikadele ja maailmadele,  mille kohta on vastavas kultuuris küll rohkelt informatsiooni, kuid mis, vaatamata üksikasjalike kirjelduste olemasolule, ei ole otseselt tajutavad. Samuti on igapäevasuse ja teispoolsuse vahel piir, mida saab ületada vaid olmet katkestavate rituaalide vahendusel. Nendest eraldusjoontest hoolimata on teispoolsuse kirjeldused siiski pidevalt aktiivsed, moodustades olulise osa sellest taustsüsteemist, mille raames omandavad inimeste kogetavad sündmused  ja tundmused tähendusi. See taustsüsteem on ka pidevas muutumises, sest inimestelt inimestele edasi kanduvad kultuuri osad on paratamatult muutumises. Lisaks muudavad kultuure ka nendes esinevad mehhanismid, mis ei sõltu muudatuste sihipäratust ladestumisest. Näiteks õigeusklike ja katoliiklaste puhul on üheks selliseks mehhanismiks teispoolsuse kirjelduses esinev pühaku mõiste. Kellegi pühakuks kuulutamine muudab küll  inimeste võimalusi suhestada ennast teispoolsusega, luues uue adressaadi, kelle poole oma palveid suunata või kelle kaitse peale loota, kuid see ei muuda üldisi reegleid, mis kehtivad selle religiooni raames teispoolsuse kohta, ega muuda pühaku mõistet ennast.

Jaapani kultuuri üheks iseloomulikuks jooneks on just selliste (täiendustele avatud) mõistete laialdane esinemine teispoolsuse kirjeldustes. Kui välja arvata erandid (Kannon, Amaterasu, Daruma, Susanoo jms), ei torka jaapani teispoolsustes silma mitte kindlad tegelaskujud või jumalused ja nende omavahelised hierarhiad, vaid pigem teispoolsusesse kuuluvate või sellega seotud nähtuste, olendite ja inimeste klassid. Jaapani folkloorile iseloomulikku vaimude ja olendite rohkust iseloomustab ehk kõige paremini termin yaoyorozu no kamigami (lõputu arv vaime ehk kami’sid). Liigendusi selles tohutus hulgas on  mõttekas teha geograafiliste asukohtade, tegevusalade ja algupäralugude järgi, sest selle, milliseid kami’sid inimene sellest piiritlemata hulgast kõnetab või millised kami’d kõnetavad teda, määrab ära eelkõige inimese asukoht nii geograafilises, sotsiaalses kui ka vaimses mõttes. Lisaks sellele esineb ka palju jutustusi liikumistest erinevate olemissfääride vahel. Ka seal määratleb tegelaskujude oleku ära eelkõige nende endi meeleseisund ja suhestused  teiste olenditega. Näiteks IX sajandil isehakanud budistliku rändpreestri Kyôkai koostatud “Nihon ryôiki’s” (“Ülestähendusi üleloomulikest juhtumistest Jaapanis”) on lugu ahnest naisest, kelle ahnus hakkas teda juba surivoodil moondama ulukiks.

Metamorfoose ja liikumisi olemissfääride vahel võivad põhjustada ka teod, mida ei ole sooritanud muunduv isik ise. Näiteks Dôjôji templi (asub tänapäeval Wakayama prefektuuris  Hidakagawa linnas) algupäraloo versioonides muutub naistegelaskuju ussdeemoniks, kes põletab oma iha väega surnuks Dôjôji templi kella sisse peitunud munga, kellesse viimane oli kiindunud, kuid kes murdis oma lubadust naise soovidele vastu tulla. “Banchô Sarayashiki” (“Banchô taldrikumõis”) loo variatsioonides süüdistatakse teenijatüdruk Okikut ülimalt hinnalise taldriku lõhkumises. Karistuseks Okiku tapetakse ning tema surnukeha  heidetakse kaevu, mõnes versioonis sureb aga teenijatüdruk alles kaevupõhjas. Surmajärgselt hakkab Okiku painama majaomanikku ja/või kimbutama kaevu külastajaid. Suzuki Kôji romaani “Ringu” (“Ring”) ekraniseeringus on režissöör Nakata Hideo asetanud rõhu kaevu motiivile just ajendatuna “Banchô taldrikumõisa” loost. “Ringus” esinevat kopeeritavat videolinti saab aga vaadelda kui budistlikes uskumustes levinud idee äraspidist mugandust suutrate kopeerimise päästvast toimest. Erinevalt Dôjôji loost ja teistest vanematest budistlikest süžeedest, kus suutra kopeerimise akt parandab karmat ja tagab parema ümbersünni, saab “Ringus” videolindi kopeerimise ja näitamisega päästa vaid ennast, seades sellega ohtu kellegi teise. “Ringus” esineva videolindi puhul on ühest küljest tegu shiryô (vimma pidava surnud inimese jõu) ilminguga, mis proovib vahendeid valimata endaga juhtunule  tähelepanu pöörata, teisest küljest on aga kopeeritud videolintide ahel kanaliks, mida mööda linnaühiskonnas unustatud väikekogukonnas toimunud inetused avaldavad mõju suurlinnaühiskonnale. Samasugune vimma ja tähelepanuvajaduse segu mängib tähtsat rolli Kurosawa Kiyoshi (sugulussidemed Kurosawa Akiraga puuduvad) 2006. aasta filmis “Sakebi” (“Karje”), kus hüljatud vaimuhaiglas üksinda surnud naise hing hakkab painama temaga  seotud mõrvajuhtumeid uurivat detektiivi. Oma ilmumist põhjendab punasesse riietunud vaim lausega: “Mina surin, sellepärast peavad ka kõik teised surema”.

Seesuguseid mustreid järgivate lugude keskseteks tegelaskujudeks võivad olla ka mehed. Näiteks Ueda Akinari “Ugetsu Monogatari” (“Vihma ja kuupaiste lood”, kirjutatud aastal 1776) jutustuses “Shiramine” võtab poliitiliste intriigide käigus võimult kõrvaldatud  ja asumisele saadetud keiser Sutoku (1119–1164) vestluses rännakul poeetmunga Saigyôga (1118–1190) vastutuse XII ja XIII sajandi Jaapanis aset leidnud sõjaliste konfliktide ja loodusõnnetuste eest. Samasugust mustrit mööda jookseb ka Tenjini (akadeemilisusega seotud kami) kohta käiv legend, milles silmapaistev õpetlane Sugawara Michizane (845–903) kõrvaldatakse valesüüdistustega tähtsalt ametikohalt ja saadetakse asumisele,  kus ta vireleb mõnda aega viletsuses ning seejärel sureb, äralõigatuna oma perest, kaasmõtlejatest ja õukondlikust kultuurist. Pärast Michizane surma tabasid pealinna õnnetusjuhtumite lained, mis vaibusid alles siis, kui Michizane õukondlik staatus oli postuumselt taastatud.

Eespool välja toodud ja teiste sellesarnaste süžeede puhul on tähelepanuväärne asjaolu, et enne moondumisi ja sageli vägivaldselt lõppevaid kättemaksuakte lõigatakse läbi teispoolsusse siirduva tegelaskuju ühiskondlikud sidemed. Teispoolsuses viibivat tegelaskuju ei tee ohtlikuks mitte niivõrd fakt, et ta on teispoolsuses, vaid tema väljumine raamidest, mille abil määratlevad inimesed ennast igapäevaelus. Seega pole vist üllatav, et Tokugawa ajastul levinud jutustustes oli teispoolsus tihti koht, kus täitusid inimeste soovid ja tahtmised, mis väga range ühiskonnakorra tõttu rangelt  piiritletud siinpoolsuses täituda ei saanud. Ka üleloomulikes kättemaksulugudes olid sageli kannatajaks alamatega inetult käitunud samuraid. Tänapäevast Jaapanit kirjeldavate õuduslugude süžeedes on aga teispoolsusse siirdunute rollis tihti mahajäetud kohad ja nendega seotud inimesed, kellega toimunud inetud sündmused on maha vaikitud või jäetud tähelepanuta. Seega, teispoolsusega seotud lood on Jaapanis nii meelelahutuslikud kui ka  kriitiliste hoiakute kandjad. Seejuures ei saa ohvri ja kurjategija rolli üks ühele määratleda, sest teispoolsusse siirdumine avab endisele ohvrile alati tee kurjategija rolli astumiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming