Teooria vastu

Tiit Hennoste

  Ilma teooriata töö on igal juhul sada korda parem kui teooriast laenatud sõnade pealekleepimine oma tekstile.

 

Liina Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890 – 1919. Underi ja Tuglase kirjanduskeskus. 640 lk.

 

Liina Lukase XIX-XX sajandi vahetuse baltisaksa kirjanduse ülevaade on väga vajalik ja väga kasulik raamat. Kas või sellepärast, et siiani on eesti keeles baltisaksa kirjanduse ülevaateid minimaalselt ja selliseid faktitihedaid pilte veel vähem. Ja see on vist esimene baltisaksa kirjanduse monograafiline käsitlus eestlase sulest üldse. Teose paksuse ja sisumahu suhe ühendus minu ajus küll tüüpilisse saksa traditsiooni oma 640 lehekülje ja alla kolmekümne aastaga kirjanduselust, aga igal juhul äratab juba töö maht sügavat austust tegija vastu. Mida raamatust leida võib? Vaatan osade kaupa.

 

Balti bibliograafia

 

Ligi 150 lehekülge on iga uurija hinge rõõmustavaid lisasid: kirjanike eluloolisi andmeid, kirjanduse loetelusid jms. Umbes 350 lehekülge annab sissevaateid kirjanike ellu ja loomingusse ning kirjanduskriitikasse. Lisaks lühike ja tihe ülevaade baltisaksa kirjanduse uurimisest (ca 13 lk) ja 30 lehekülge sama tihedat entsüklopeedilist pilti institutsioonidest: seltsidest, teatritest, ülikoolist, kogumikest, perioodikast, kirjastustest, kus balti kirjandust avaldati.

Nii luule kui proosa on lahterdatud alaliikidesse (eepiline luule, mõisnikuluule, ketserid luules, mehed ja naised, kodanlus ja aadel, lühijutt, heimatroman, pagulasromaan jne). Kui proovida võrrelda, siis need osad meenutavad mulle kõige enam teemakeskset entsüklopeediat või kommenteeritud bibliograafiat või kas või eesti XIX sajandi kirjanduslugusid (nt K. A. Hermann). Isegi luuletuste katked ja tõlked on olemas.

Kogu ülevaade on lai, faktidetailne ja liigub enamasti pinna lähedal. Kohati võtab kirjutaja mõne autori põhjalikult ette ja läheb ka sügavustesse. Nimesid, aastaarve, pealkirju jms on tohutult. Aga siiski on saadud pilt ümar, tekst voolav, selge ja huvitav. Lukas oskab kirjutada.

Muide, Lukase järgi toimus baltisaksa kirjanduslik ärkamine XIX sajandi keskel ja teisel poolel ehk siis eestlastega paralleelselt. Sel ajal tekib ühisnimetus “balti” (lk 21), balti kultuur emantsipeerub saksa kultuurist nii institutsioonide kui ka kirjanduslike teemade kaudu (lk 40). Ma küll ei oska raamatu põhjal ütelda, kas see on kirjutaja enda arusaam või baltisaksa uuringute üldtunnustatud tõde. Mulle oli jäänud seni mulje, et baltisaksa ärkamine tuli sajandi alguses. Ja Lukase antud pilt teeb asja palju põnevamaks.

Siiski jäävad nende osade lugemisel õhku mõned küsimused. Kõigepealt, lahtrites luulepilt on selge ja ülevaatlik, kuna üks kirjanik satub ühte lahtrisse. Aga proosa mõjub segasena, sest sama kirjaniku eri teosed satuvad eri lahtrisse. Tunnistan, mulle oleks enam meeldinud liigendus autorite kaupa pluss üldistavad kokkuvõtted. Aga mõlema liigenduse puhul tekib üks üldisem probleem: miks just need lahtrid? Milline on selle taga olev süsteem? Kas need haaravad kõiki lahtrite tüüpe? Millised jäävad tühjaks? Sellest raamatus teada ei anta.

Ja teine küsimus. Mõnel juhul on viidatud info allikatele, paljudel juhtudel on autor ise töötanud arhiivides ja lugenud teoseid jne. Teadmata jääb, kas see, mida ta teoste kohta ütleb, on üldtunnustatud arusaam, autori isiklik arvamus vm. Eri seisukohti võrdluseks tavaliselt ei pakuta. Lukase ainus silmatorkav erihool on äramainimine, millises Saksa linnas või kirjastuses on mingi teos ilmunud. Mõlemad küsimused kokku aga jätavad autori taotletava objektiivsuse kahjuks kerge küsimärgi alla.

 

Balti, saksa ja eesti

 

Raamatu lõpp pakub ca 90 leheküljel balti, eesti ja saksa kirjanduse suhteid. Osa “Baltlased saksa kirjandusväljal” on eeskätt referatiivne ülevaade sajandivahetuse saksa kirjandusest, selle iseseisvumisest, modernismi tulekust kirjandusse jms. Mulle oli see teatud (kergesti aimatavatel) põhjustel väga huvitav lugemine. Ka siin esitab autor tohutult nimesid ja kindlaid vaateid, mille allikad on küll üsna dokumenteeritud. Aga jälle: millises positsioonis on need arusaamad näiteks saksa kirjandusteaduses? Kes neile vastu vaidleb ja milles?

Ühesõnaga, ühel hetkel hakkab seesama ümarus ja ühesus häirima. Hakkab häirima see, et ei esitata eri kontseptsioone, ei näidata eri võimalusi. Autor esitab teatud vaateid nagu kindlat tõde, kusjuures väidete tõeväärtus ei ole vähemalt minusugusele lugejale mitte alati selge. Kahtlusi aitab suurendada teine osa raamatu lõpust, see kannab pealkirja “Baltlased eesti kirjandusväljal”. Selles osas on kõige rohkem autori kohalikku arhiivitööd. Nii on Lukas otsinud üles erinevaid vastastikusi viitamisi ja arvamisi (krahv Keyserling, T. H. Pantenius). Ja toob sisse eesti nimesid, kes liiguvad balti kirjanduses ja on minusugusele tundmatud (Arthur Usthal, Adolf Karotom, Aksel Kallas). Lisaks on seal ka enim üldistavaid väiteid. Aga just nendest tuleb ka enim probleeme.

Nii esitab autor näiteks endastmõistetava tõena väiteid nooreesti aja kohta: kui enne nooreestlasi oli kirjandusväli valdavalt heterogeense iseloomuga, tihedasti seotud poliitilise, ühiskondliku, religioosse väljaga, siis Noor-Eesti toob kirjandusväljale uued, seal seni tundmata autonoomse kunsti positsioonid, ütleb lahti kunsti sotsiaalsest, religioossest või moraalsest angažeeritusest jne (lk 461). Lause on nagu õige ja nagu ei ole ka.

Paistab silma, et autori jaoks on olemas vaid rahvuslik ärkamine ja Noor-Eesti. Kuigi raamat räägib perioodist 1880 – 1918, ei leia sealt vist Vilde või Liivi nimegi. Kogu  eesti kirjanduse professionaliseerumine, realismimurre ja koos sellega Vilde lahtiütlemine just samast angažeeritusest paarkümmend aastat varem on lihtsalt kadunud. See on eriti imelik selle valgusel, et saksa kirjanduses kandis modernismi nime muuhulgas ka naturalism, eriti XIX sajandi lõpus.

Ja mu meelest on nooreestlaste (ja ka Vilde) autonoomsuskuulutus ise üsna kahtlane asi. Saab kõnelda osa nooreestlaste osa kirjandusteoste autonoomsusest. Aga kui vaatame asja kirjanduselu sees, siis pole mingist autonoomsusest juttugi. Kas või nooreestlased kirjanduskriitikas ja -uurimises on kõike muud kui autonoomiakuulutajad. Veel enam, Tuglas kuulutab Vilde ja Petersoni essees otse: tendents kirjanduses on täitsa loomulik asi.

Imelikuks muutub asi ka siis, kui autor ütleb, et mõlemas kirjanduses osalemine ei ole ka sajandi vahetusel väga erandlik ja esitab selle tõestuseks üksikud üliperifeersed nimed ja õnnetu Underi, kes alustas saksa keeles. Mu arust näitab nimekiri nimelt seda, et see oli nimelt väga erandlik. Ja balti kultuuriline hübriidsus on mu jaoks XX sajandi alguses vähemalt tugevalt vaidlustatav arusaam.

Kokkuvõttes: autor on tugev seal, kus ta esitab fakte, nimesid, arve. Neid on tohutult ja need teevad raamatu väga väärtuslikuks. Seal, kus tuleb kõnelda teoreetilisemalt, üldisemal tasandil, jääb aga midagi puudu. See midagi on eri vaatepunktide võrdlus ja korralikult põhjendatud üldistused.

 

Bourdieu ja teised

 

Ja lõpuks ca 25 lehekülge raamatu algusest ehk autori teoreetiline mõistestik. Lukas esitab oma eesmärgiks luua kord baltisaksa tekstikorpuses ja vaadelda seda kirjandust sotsiaalses maailmas. Ta seab oma ülesandeks küsida mitte tekstide kunstilise väärtuse järele, vaid nende rolli järele ajastu kontekstis, tekstide vahendava sotsiaalkultuurilise teadmise järele. Ja teha seda kõike rõõmsa positivismiga. Vaatamata pisikesele noritavusele võib öelda, et selle ülesande on autor ka kuhjaga täitnud.

Selle vaatamise tarvis toob ta sisse kirjandusvälja ja habituse mõisted, mõistagi Bourdieu’lt. Ja siin tuleb nüüd esimene vaikne küsimus: miks Bourdieu, mitte mõni otseselt sotsioloogilise kirjandusuurimise mudel? Aga see on lõppeks autori õigus. Teiseks, Lukas postuleerib kirjandusvälja ja habituse kogu oma lähenemise aluseks. Siis aga kirjeldab kogu Bourdieu’ keerukat väljasüsteemi mõnel üldisel leheküljel (muuseas, kui ma nüüd ei eksi, siis habituse tausta puhul viidatakse küll enamasti Marcel Maussile, mitte Panofskyle). See vajaks palju pikemat seletamist.

Siis tuleb kolmas probleem: lisaks toob Lukas sisse veel mitu teoreetilist mudelit, hüpoteesi või mõistet. Nii kõneleb ta väikesest kirjandusest (Deleuze ja Guattari). Siis lisab Schmitt-Egnerilt regionaalkirjanduse. Selles omakorda toob ta välja tegijad, keskkonna ja programmi. Ja nimetab tegijad lingvistikasse ja Greimas’ juurde viiva terminiga aktantideks. Siis nimetab baltisaksa kirjanduse regionaalset programmi koloniaalkirjanduse programmiks, kasutab hiljem ka hübriidkultuuri mõistet ehk seostab asja postkolonialismiga. Ja lõpuks vaatab aadli ning literaadi, mehe ja naise rolle hoopis Unduskilt pärit teo ja teksti suhete valguses ning balti-eesti suhteid samuti Unduski kokkupuutetasandite abil. Nii on raamatus kasutusel erinevatest allikatest pärit mõisteid. Aga tervikuks kirjutaja neid kuidagi ei organiseeri.

Ja kõige ootamatum lugu juhtub “välja” endaga. See sõna kordub läbi kogu raamatu igas võimalikus positsioonis. Aga tegelikult jääb ta kasutamata. Nagu ütlesin, ta ei kõnele välja detailselt lahti. Ta ei mängi oma ülevaadet kirjandusvälja alamõistetega süsteemselt läbi. Ta ei esita töö lõpus kokkuvõtet, mis annaks pildi väljasuhetest, positsioonidest ja positsioneeringutest.

Ja mida enam loed, seda enam saad aru, et see sõna on lihtsalt tekstile peale kleebitud, sobivasse kohta juurde lisatud või pandud “kirjanduse” või “kirjanduselu” asemele (1890. aastatel on kõige tuntumaks baltlaseks saksa kirjandusväljal/kirjanduses Maurice von Stern… lk 443 ). Mis juhtub raamatuga, kui viskame välja need mõned Bourdieu’ leheküljed ja asendame sõna “väli” sõnadega “kirjandus”, “kirjanduselu” vms. Mitte midagi.

Autori põhitöö on olnud andmete kokkuotsimine kohati raskesti kättesaadavatest allikatest. Ja see on väga suur töö. Lukas kirjeldab lisaks kirjandusteostele ka kirjanduselu ja kirjandussuhteid. Ja see on väga hea. Aga see raamat on vana hea positivismipõhjaline ülevaade. See on tõesti rõõmus positivism. See ei ole raamat baltisaksa kirjandusväljast.

 

Teooria vastu

 

Ma olen öelnud kunagi palju tsiteeritud mõtte: parem halb teooria kui ilma teooriata. Ma jään selle juurde. Ja Bourdieu’ teooria pole halb. Kuigi ta ei paku mu arust midagi eriti uut kirjanduse käsitlemiseks, võrreldes vanemate ja otseselt kirjanduskesksete sotsioloogiliste mudelitega ning on lisaks nii detailne ja keeruline, et selle põhjalikumaid rakendusi kirjanduses ma ei teagi. Seetõttu on mulle jäänud eesti kirjandusteaduse Bourdieu’-vaimustuse põhjused pehmelt öeldes hämaraks.

Aga ma tahan öelda midagi muud. Ma tahan öelda teooria vastu. Ma tahan öelda: ilma teooriata töö on igal juhul sada korda parem kui teooriast laenatud sõnade pealekleepimine oma tekstile.

Miks ma sellest kirjutan? Kuulsin hiljuti sõbralt anekdoodina mõjuvat lugu sellest, kuidas kellegi kirjandusteaduslikku väitekirja ei tahetud aktsepteerida, kuna seal polnudki Bourdieu’d tsiteeritud. Ja olen pidanud lugema üliõpilastöid, kus seesama Bourdieu’ väli on just samamoodi tekstile peale kleebitud. Ja olen lugenud hulga artikleid, kus on tehtud just sedasama. Ja kui ma nüüd lugesin väga head raamatut, mis on sama sõna samamoodi isegi kaanele  kleepinud, siis sai mu mõõt täis.

Kui selle taga on nonde kirjutajate endi arusaam, et see ongi teooria kasutamine, teooriast lähtuv kirjandusuurimine, siis pole nad mu arust mitte millestki aru saanud. Kui selle taga on (Juhendajate? Oponentide? Mõjukate Kirjandusuurijate?) samasugune arusaam (seegi vist oli doktoritöö?), siis on asjad eesti kirjandusteaduses väga hullud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht