Tere tulemast Eikunagimaale!

Urmas Vadil on valminud romaan inimsuhetest, keskeakriisist ja patriotismist.

PILLE-RIIN LARM

Kord soovitati Urmas Vadil olla kirjanikuna nagu vastik, sala­kaval politseinik, täis riukaid, kel oleks nahaalsust ja julgust oma tegelastega igasuguseid asju ette võtta, mitte neile ainult lilli kinkida.

Lauri Kulpsoo

Olen tahtnud Urmas Vadiga lehe­veergudel juttu teha ammuilma, aga ei ole olnud head ettekäänet. Pole tal veel elutööauhinda ja väiksematest auhindadest on juba omajagu aega möödas. Skandaale, millest kinni hakata, Vadil ka ei ole. Millest kirjanikuga siis rääkida, kui pole auhinda ega skandaali, ega ometi ainult kirjandusest? Viimaks, viimaks andis Eesti Kirjastuste Liit sobivalt välja aasta raamatusõbra auhinna. Selle said Urmas Vadi ja Peeter Helme oma Vikerraadios jooksnud saatesarja „90 raamatut 90 päevaga“ eest. Pealegi sai Vadi väga sobivalt ise ka ühe raamatu valmis, romaani „Neverland“, mis ilmub märtsi alguses.

Pille-Riin Larm: Mõtlesin enne tänuväärset võimalust su romaani lugeda, miks on sel niisugune pealkiri – „Neverland“ ehk „Eikunagi­maa“. See on kindlasti vihje „Peeter Paanile“. Ja ongi! Aga mitte ainult. Üks tegelane, maastikuarhitekt Margo, miksib oma kaunis segases loengus Eikunagi­maa Eedeni aia ja Michael Jacksoni pärandiga. Äraspidiseks Neverlandiks ehk unistuste maailmaks, vaimseks ruumiks, kus saab olla sisemiselt vaba, võib aga pidada ka Eestit.

Urmas Vadi: Ma tahtsin, et romaanil oleks selline avar ja uhke pealkiri, et oleks mingi vaimne ruum, kuhu neli peategelast ära mahuks. Ja kuhu mahuks ära ka kõik need seosed ja haagid, mida sa mainisid. Oli ka mõttes, et pealkirjaks võiks olla „Kadunud paradiis“. Kunagi oli mu lemmikbänd Paradise Lost, nemad omakorda võtsid selle nime John Miltoni poeemist. Aga seda „paradiisi“ on nii tüütuseni kasutatud, pealegi mõjub see ka veidi igavalt. Ma tahaks ikka huvitavam olla. Neverland on mu meelest huvitav, ka kelmikas ja veidi suurustlev. Mu eelmise romaani pealkiri oli „Tagasi Eestisse“. See on igatahes edasiminek, liikumine Eestist Neverlandi. Mingi areng peab kirjanikul ikka olema!

Larm: Ära ütle, et Neverlandi seos Eestiga ei ole irooniliselt mõeldud.

Vadi: Nojah, tõsi, kui nüüd mõelda, siis mu uue raamatu tegelased ikkagi toimetavad Eestis, ei saa tegelikult Tartustki väga välja, mõni elab isegi Külitses, saadakse kokku Elvas. Nii, nüüd ma vist olingi jälle irooniline nii Eesti, Tartu kui ka Elva suhtes? Aga ma ei taha tegelikult olla irooniline, ka Elva on väga tore linn, pealegi elab Elvas romaani toimetaja Kajar Pruul, keda tahtsin sedaviisi tervitada.

Aga ju see iroonia on siis midagi, mis minuga paratamatult kaasas käib. Kunagi lapsena mulle meeldis ajalehefotodele pastakaga teha lisandusi, prille ja kaabusid ja habemeid inimestele ette joonistada, mõnele mehele sai isegi fallos lisaks joonistatud, see pakkus suurt rõõmu. Ja võib-olla teen ma seda senimaani. Mingid lollakad-naljakad mõtted kipuvad pähe ja ma ei suuda vastu panna ja kirjutan need ära. See tõesti pakub mulle naudingut, aga siis paratamatult ongi irooniline. Kuigi seda soovi mul kah ei ole, et ma meelega võtaks mingi eriti nõmeda tüübi ja siis teeks, et ta on täitsa loll ja tal läheb nii halvasti – kirjanik Lammas olla ei taha.

Ma ise arvan, et iroonia ja siirus ei välista teineteist. Võib-olla see iroonia on mingi sügavam küsimus, et kuidas üldse kedagi kujutada? Et kas siis, kui oleme iroonilised, kas saame siis maailmast ja teistest inimestest vähem aru, oleme vähem empaatilised? Kas siirad inimesed on näiteks rohkem tolerantsed kui iroonilised, ma hästi ei usu.

Larm: Silmapaistvalt empaatiline ja siiras on suhe kodumaaga tegelasel nimega Roman, kes tunneb sisemist sundi oma lapse sünni eel kaitseliitu astuda. Tõtt-öelda ongi kiusatus ka teda irooniliselt tõlgendada, sest meie riigis on mõned markantsed eesti-vene päritolu isikud nii patriootilised, et ajavad eestlastelegi hirmu nahka, aga inimlikult on Roman täiesti mõistetav. Ebalust, kas võime sünnitada oma lapsed niisugusesse maailma, ja valmisolekut nende eest kas või heinahanguga seista väljendasid Venemaa invasiooni ajal Ukrainasse päris paljud. Kui tuttav on see sinu tutvusringkonnas? Sa ei võlunud Romani ilmselt päris eimillestki välja.

Vadi: Ei, ei võlunud, see Roman on täiesti olemas. Ja ju ta on olemas meis paljudes, minus kohe kindlasti. Hakkasin seda raamatut kirjutama sel ajal, kui sündis mu esimene laps. Ja sellega seoses muutus väga palju mu enda sees. Ma tegin märkmeid, mingeid tähelepanekuid selle kohta, mis veidrad tunded ja hirmusööstud mind ennast valdasid seoses lapsega. Ja ma tundsin, et ma tahan sellest olekust, enne kui see kõik ununeb, kirjutada. Tegelikult puudutab see kogu raamatut, mitte ainult Romani üksi. Tundus huvitav kokku panna Romanis see ärevus, mis on seotud sõjalis-poliitilise olukorraga, isakssaamise ärevusega, mis vaikselt kasvab paanikaks. See, et ta on pooleestlane-poolvenelane ja sealjuures (maru)rahvuslane, kes tahab kaitseliitu astuda, kuid keda ikkagi, kõige kiuste, vaadatakse kui venelast, näis samuti paeluv.

Kui ma seda romaani juba kirjutasin, olin kuu aega Visby loomemajas. Täpselt samal ajal oli mu kõrvaltoas Andrei Ivanov, kellega saime tuttavaks, jalutasime ringi, ajasime juttu ja rääkisime teineteisele, mida hetkel kirjutame. Rääkisin Andreile, et mul on uues raamatus üks eesti-vene segaperekonnast tegelane, kes on kuidagi erk ja ärev, ning rindejoon läheb läbi perekonna: ühel pool on ema ja Roman, kes identifitseerivad end eestlastena, teisel pool Putini-meelsed isa ning vend. Andrei ütles, et väga huvitav, tema raamatus on sama asi. Vestlesime neil teemadel pikalt. Hiljem sain teada, et Andrei kirjutas sel ajal „Rasmus Hanseni kirjutuskera“.

Larm: Räägime seda juttu Eesti vabariigi 99. aastapäeva eel. Roman ütleb romaanis, mis on eestlaste viga: „Mitte see, et meid on vähe, et meie riik on väike, vaid me mõtleme väikselt, nagu vanamees, kes sõidab kartulikotiga turule. Oleks aeg olla suur ja uhke ja ülbe ja käituda nii nagu suurriigid, aga meie ei oska. Me oleme juba nii kaua vabad olnud, meil võiks olla kogemusi, et ise olla. Me justkui ei taha saada suureks! Meie häda on selles, et me ei ole kunagi kuulutanud kellelegi sõda!“ Mida sina sellest arvad? Kas oleks aeg?

Vadi: Ammu oleks aeg! Võtame aga viglad ja aialipid ja asume teele! Mina ise kahjuks ei saa tulla, sõda ei sobi mulle. Kuid selliseid marurahvuslasi tean mitmeid, kes on valmis seda tegema, nii nagu Roman.

See suuruse ja väiksuse küsimus on meil ju ikka hinges. Meil on ikka mure, et meid pole piisavalt palju, me pole piisavalt rikkad, küll aga on liiga palju lolle jne. Ka kirjanduses on sama teema. Ikka ja jälle küsitakse, kus on suur romaan? Aga kuidas siis saaks eestlane vaadata suurelt ja olla suur. See on maailmavaate küsimus. Peeter Paan teadupärast oli selline poiss, kes ei tahtnudki saada suureks, Roman aga soovib sellele lõpu teha, võtta ise endale see suurus ja miks mitte kuulutada Venemaale sõda. See oleks suur asi küll.

Urmas Vadile tundub tihti, et inimesed on nagu mingid sotsiaalsed hälvikud, nad ei suuda suhelda, ja ta tunneb, et on ise ka selline. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks ta kirjutab.

Lauri Kulpsoo

Larm: Tegelikult ei ole muidugi romaanis juttu ainult riigist ja rahvuslusest. Põhiline on hoopis muu, inimeste suhted – nagu ikka su teostes. Praegu mängitakse Vanemuises lavastust „Head tüdrukud lähevad taevasse“, kus tõlgendad ja püüad mõista eesti kirjandusklassikast tuntud naisi, aga minu arust just nimelt nende suhete kaudu meestega. Seekord on asi koguni raamatukaanel kirjas: „Romaan inimestevahelistest suhetest“! Ja suhted on sassis. Põhjus ei ole pelgalt selles, et Margo pole seksuaalselt empaatiline või et Romanil on maniakaalne kaitsetahe või et Leena mõistus kuhtub või et Elina otsib mõistmist. Probleemid algavad kuskilt kaugemalt (jaa, lapsepõlvest), genitaalid on ka suureks tülinaks. Lõpuks ongi nii, et kõik tegelased põgenevad üksteise eest, aastakümneteks garaaži või maailma otsa, kuulutavad end surnuks või kuulutavad sõja.

Vadi: Raamatu kujundaja Andres Rõhu arvas, et raamatukaanel peaks olema mingi viide, millega tegemist. Ja siis mul korraga kargas pähe, et see raamat on inimestevahelistest suhetest! See on muidugi vist kõige banaalsem asi üldse, mida öelda, aga see tundus kuidagi õige. Kõik raamatu tegelased suhtlevad, mõnikord edukamalt, teinekord vähem edukalt, otsivad kontakti. Ja eks me kõik otsime endale kaaslasi, et keegi meid kuulaks, saaks meist aru. Minu see romaan on samuti soov oma lugejaga kontakti saada … Tihti mulle tundub, et inimesed on nagu mingid sotsiaalsed hälvikud, nad ei suuda suhelda, ja ma tunnen, et ma olen ka ise selline. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks ma kirjutan. Kirjutades ma saan kõik need elu­situatsioonid, kus ma olin ebaadekvaatne või laialivalguv, uuesti lahti kirjutada ja täpselt sõnastada.

Suhtlemine ongi ikka jube keeruline asi, vist kõige keerulisem üldse. Ma pean silmas mitut tasandit, alustades rohujuuretasandist, mis moel üldse alustada vestlust või lähenemist teisele inimesele, ilma et see ei oleks naeruväärne ega lõppeks fiaskoga? Kuidas leida endale sõpru ja tuttavaid? Miks mõne inimesega tahavad paljud suhelda, miks mõnega ei taha pea keegi? Ja mingil hetkel muutub see suhtlemise küsimus lausa eksistentsiaalseks, et kui palju oleme üldse võimelised teist inimest mõistma, kui lähedale pääseme oma kõige kallimatele inimestele ja kas meil on võimalik üldse kedagi aidata? Noh ja siis ka veel see küsimus, et kas me oleme ühendatud ka millegi kõrgema ja ülevamaga, kas on keegi, kes meid, inimesi, juhib ja juhatab, või siis ikkagi polegi kedagi ja me oleme nagu paradiisist välja aetud.

Larm: Aga kas Hakklihamaa kuningas, kes teeb Margole ülesandeks anda tagasi kõik orgasmid kõikidele nendele naistele, kelle ta on jätnud rahulduseta, on olemas? Väga tahaks teada, kas sul ikka oli Margost ja teistest kirjutades neist kahju ka. Kas selline asi nagu keskeakriis on sinu arust tänapäeval veel olemas? Kas see tabas neid? Võib-olla on nüüd meieealised kõik Peeter Paanid ja keskiga ei saabugi. Sa saad õige varsti ise ka 40aastaseks, lõviosa „Neverlandi“ tegelastest on samas eas. Kas sinus on kübeke kirjanikuempaatiat nende vastu?

Vadi: Jaa, on küll. Ma arvan, et ilma selle empaatiata ei saakski kirjutada. Pole vaja olla ka selline kirjanik, kelle peamine eesmärk oma tekstides on mitte kedagi solvata ja olla kõigiga sõber. Ma kunagi osalesin ühel draamakoolitusel. Seal oli üks vanem naine, kes ütles, et sa pead olema kirjanikuna nagu vastik, sala­kaval politseinik, täis riukaid, kel oleks nahaalsust ja julgust oma tegelastega igasuguseid asju ette võtta, mitte neile ainult lilli kinkida. Ma olen temaga nõus.

See keskiga ja kriis on oluline teema tõesti. Võib-olla see keskeakriis on midagi, mis on inimestes kogu aeg olemas olnud, aga kui oled noorem, mõtled, et midagi ootab sind veel ees, aga siis ühel hetkel saad aru, et pole tulemas enam midagi, ootavad veel ainult haigused ja surm.

Larm: Milline on su kohustuslik kirjandus?

Vadi: Minu kolm viimast läbiloetud raamatut on Maarja Kangro „Klaaslaps“, Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“. See võikski olla mu kohustuslik kirjandus. Need kõik kolm on väga julged, täpsed, pöörased, lausa sõgedad ja väga hästi kirjutatud. Selline ongi minu lemmikkirjandus, et see idee või vajadus, miks see või see raamat on kirjutatud, on nii selge, nii ainumõeldav, seda on tehtud ausalt ja ilma et kardetaks näida imelik või segane. Madis Kõiv ütles kunagi umbes nii, et talle ei meeldi kirjandus, mis on kirjutatud justkui emale lugemiseks. Mulle endale meeldibki selline kirjandus, mida ema ei tohiks nähagi, aga sa ikkagi kirjutad.

Larm: „Neverlandi“ annab välja kirjastus Kolm Tarka. Mis kirjastus see selline on ja miks oled loobunud oma seniste kirjastajate teenetest?

Vadi: Kolm Tarka on täiesti uus kirjastus. Ühel päeval võtsid minuga ühendust kolm härrasmeest, kes nimetasid endid Kolmeks Targaks. Kellega täpsemalt tegemist, jääb saladuseks. Kokkulepped ja lepingud nende härradega on reaalsed, kuigi silmast silma ma nendega kohtunud pole. Nad ütlesid, et nad on mu suurimad fännid ja tahtsid teha kirjastuse, mis annab välja ainult minu tekste. Nüüd ma olen kuulnud erinevaid jutte, et nad on hoopiski kolm ahvi mu eelmisest romaanist „Tagasi Eestisse“. Aga, jah, selge on see, et eks nad on mu sisemised ahvid, kes sundisid mind ise kirjastama.

Mul on muidugi endiselt head suhted Jumalike Ilmutuste ja Tuumaga, aga mulle tundub, et kuna ma niikuinii suhtlen toimetaja ja kujundajaga, on see suur osa raamatu valmimisest niikuinii minu teha. Ja ka muu logistika, mis puudutab raamatu väljaandmist, ei murra kuidagi konti. Mulle tundub, et praegune situatsioon, mis meil Eestis siin raamatute ja kirjastustega on, on kuidagi väga inimsõbralik ja selle võiks ära kasutada. Kui näiteks Soomes sul ei ole taga korralikku kirjastust, siis on see peaaegu kadunud raamat, eriti debüütide puhul. Meie lugejad loevad ikkagi peamiselt autorite järgi ja kirjastus on teisejärguline.

Larm: Kui juba olmelistest asjadest rääkida, siis kuidas suhtud sina kirjanikupalga või linnakirjaniku stipendiumi algatusse? Ma ei näe sind millegipärast kummagi saaja(te) hulgas ja valmis sai „Neverland“ ikkagi.

Vadi: Jah, aga see-eest sain eelmisel aastal stipendiumi „Ela ja sära“. See andis mulle võimaluse aasta otsa ainult seda romaani kirjutada. Kõik need, kes on kirjanikupalga või Tartu linnakirjaniku stipendiumi vastased, tegelikult ei kujuta ette, mida tähendab ühe mahukama teksti kirjutamine. Selliste asjade jaoks ongi vaja, et saaksid tegeleda ainult kirjutamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht