Tere tulemast Jan Kausi teadvusesse!

Kaupo Meiel

Aastaid tagasi oli mul ühe hingedepäevateemalise leheloo ilmestamiseks kiiresti illustratsiooni vaja. Kunstnikku polnud käepärast, mistõttu tegin ise Paintis kollaaži. Pildil oli koduse ilmega aken ja aknalaual põles küünal, kardinad rippusid liikumatult, aknast paistis tähistaevas ja suures plaanis planeet Maa. See kunagine pildike meenus, kui lugesin Jan Kausi uut miniatuurikogumikku „Läheduste raamat“.

Kausi kahe aasta eest ilmunud miniatuuriraamat „Tallinna kaart“ oli mulle tolle aasta ilukirjanduslik tippsündmus. See pakkus hooaja suurima lugemiselamuse, millesarnase kordumist pidin päris pikalt ootama. Ilmselt kuni Paavo Matsini „Gogoli diskoni“.

„Tallinna kaardi“ paine tükkis enne „Läheduste raamatu“ kättevõtmist paratamatult meelde, sest autor on sama ja žanr on sama. Lootus taaskogeda varemkogetut ja veel suurem kartus seda mitte kogeda on lugeja kõige suuremad vaenlased ning neist vabanemine nõuab veidi vaeva.

„Läheduste raamat“ ei ole kindlasti „Tallinna kaart 2“, aga ometi sellega ideaalselt koos loetav. Kui „Tallinna kaart“ kõneles pigem otse sellest, mis juhtub, siis „Läheduste raamat“ toob lugejani juhtumite, seikade ja taustal toimuva ehk mõtted, järeldused, allusioonid ning tunded, palju tundeid Piia Ruberi kaunis kujunduses.

Raamatu pealkiri kirjeldab sisu väga täpselt. Tekstid selles on tuntavalt äärmiselt isiklikud. „Läheduste raamat“ on kogu Kausi senise elu ja loomingu joonealune märkus, midagi, mis aitab lugejal mõista teda ennast ja seda, mida ta on ütelnud või kirjutanud või mida ta edaspidi ütleb või kirjutab.

Nõnda moodustub „Läheduste raamatu“ peotäiest väiksemast ja ühest pikemast („Kiri“) tekstist mõttelooline elulugu, milles vilksatavad tegelikud seigad, tõelised inimesed, olulised kirjanikud ja filmid ning see, kuidas nad autoris midagi helisema või vastu kajama pannud. Ma ei usu, et Jan kunagi päris eluloo- või mälestusteraamatut kirjutama hakkab, aga mine tea. Parem oleks, kui ta seda siis traditsioonilises vormis ei teeks, sest „Läheduste raamat“ juba ongi elulooraamat ja parem kui tavalised elulooraamatud. Aga „Läheduste raamat 2“ või kolmes köites „Kirjad iseendale ja teistele“ – miks mitte, väga hea oleks.

Nagu Kausi kogumike puhul tavaks, sisaldavad need siis miniatuure, proosavormis luulet või luulevormis proosat, on „Läheduste raamatki“ laitmatu ülesehitusega. Iga miniatuur paikneb omal loogilisel kohal, kuigi tekste peale autori suurt miski ei seo, pole ei aja- ega ruumitelge ega märkimisväärseid võnkeid meeleolus. Raamat töötaks tervikuna sama hästi, kui miniatuurid pandaks teise järjekorda, säilitades siiski avaloo „Ei peakski muud …“ ning kahe lõpuloo „Kiri“ ja „Tan Twan Engi „Õhtuste udude aias“ …“ asukoha.

Kõik, mis nende vahele jääb, moodustab enamasti leheküljest lühemate mälestus- ja mõtterännakute rütmiliselt ja vormiliselt sarnase raja. Kaus ei pane rõhku konventsionaalses mõttes detailsusele, mõnd kirjanikku tsiteerides piisab talle perekonnanimest ja puudub viide konkreetsele teosele või, hoidku jumal selle eest, konkreetse teose konkreetsele leheküljele. Ligematest või kaugematest inimestest, kes „Läheduste raamatus“ esinevad, kõneleb Kaus samuti sageli kas vaid eesnime või siis hoopis nimetähti kasutades, aga mälestustes ja meenutustes puudubki absoluutne täpsus. Võib-olla annab see lugejale midagi juurde, kui ta saab aru, kes on KMS või kes botaanikatundja Veronika, aga võib-olla ei anna. Mina tundsin nad oma arust ära, kuid nad ei tulnud mulle silme ette – nägin ikka ja alati ainult Jani. (Veidi häiris vaid, et Kaus nimetas Roy Battyt lk 39 klooniks. Roy oli rohkem nagu android (ingl replicant). Andke mulle, Philip K. Dicki fännile tähenärimine andeks.)

Kausi miniatuurid „Lähedaste raamatus“ ei ole teravalt puänteeritud. Ta juhib sellele ise tähelepanu tekstis „Kalle Blomkvisti kombel …“, milles autor vahetab mõtteid oma kujuteldava kaaslasega. „Võtkem kas või needsamad miniatuurid,“ ütleb ta, „väheke rohkem vurtsu ja vürtsi võiks neis olla, miks sa ei kirjuta lugusid, mida lugeja pilk oleks sunnitud jälgima nagu põlevat süütenööri, kuni puänt talle vastu vahtimist plahvatab“ (lk 29). Lehekülje pöördel saab teema mõttelise jätku järgmises miniatuuris: „Oli periood, kus arvasin: realism ennekõike. Aga realismiga paistab olevat üks jama: see ammendab ennast kiiresti“ (lk 30).

Üks käik, mis Kausi miniatuurides päris sageli ette tuleb, on kokku võetav lihtsa sedastusega, et mõtlev inimene vaatleb maailma. See on äärmiselt nauditav, kuidas argihetked toovad autorile meelde mõne tsitaadi või üldistuse. Jutustaja vaatab herilasi ja jõuab märkamatult ja loogiliselt selleni: „Ei pidanudki ühtegi maha lööma, polnud vaja viia ellu Canetti sõnu, et putukate „veri ei tule kunagi meie peale, see ei meenuta meie verd. Me ei vaata nende kustuvasse silma““ (lk 24).

Mõtleja astub inimtühja bussi. Argisemat situatsiooni ei saa olla, aga kui Kaus on teejuht, siis kõik muutub: „Taevas säras Merkuur, Päikese kõrvetatud. Mõtlesin, kas äkki täna on see päev, mil olen juhuslikkusest korraks prii“ (lk 32). Fakte ilmaruumist tuleb taas Kausi tekstides sageli ette ja need tekitavad soovi, et ta kunagi poeetilise populaarteadusliku astronoomiaõpiku kirjutaks.

„Läheduste raamatu“ tekstid on väga tihedad, neis pole midagi liigset ja ühestki lausest ei anna kui täitematerjalist üle hüpata. Nii mõnigi kord pidin märkmete tegemiseks näppude vahel keerutatava pliiatsiga hoopis lugemisjärge vedama, eriti raamatu peateksti, armastusest ühtaegu kõneleva ja mitte kõneleva „Kirja“ lugemisel.

„Kiri“, mis erinevalt teistest raamatu miniatuuridest ulatub üle mitme lehekülje, ei allu õigupoolest arvustamisele. Osalt on see, nagu autorgi mainib, armastuskiri, osalt kiri armastusest, vahetu, kuid hüplik, rohkem tunnetatav kui loetav, aga kindlasti, tean juba ette, Jani loomingust midagi sellist, mille juurde ma veel sageli tagasi pöörduma hakkan. Mitte et mul „Kirja“ lugedes parem hakkaks, pigem vastupidi, aga ma leian sellest olemasolu õigustuse, nii nagu on „Kiri“ „Läheduste raamatu“ ja Jan Kausi enda olemasolu õigustus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht